Mõttekoja Royal United Services Institute (RUSI) teadur Jack Watling on üks enim tunnustatud Ukraina sõja uurijaid maailmas. Toetudes intervjuudele Ukraina sõjaväejuhtidega avaldab ta regulaarselt ülevaateid Venemaa sõjast.

Tallinnas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse korraldatud Balti iga-aastasel kaitsekonverentsil (ABCD) rääkis Watling ERR-ile, et Ukraina püüab praegu vabastada Tokmaki linna, et lahinguväljal läbimurre saavutada. Suurem läbimurre võib samas saabuda aga alles järgmisel aastal.

Tema sõnul õpivad ka venelased ja kasutavad oma relvasüsteeme üha edukamalt ning lääs peab Ukrainat aitama laskemoona, väljaõppe ning sõjatehnika hooldusega. Lahinguväljal on Ukraina võit võimalik, kuid on ka vaja poliitilist lahendust, et lahinguväljal saavutatud võidu abil kehtestada kestev rahu.

Kas te saate anda lühikese ülevaate sellest, mis praegu Ukrainas toimub? Kas Ukraina on võitmas?

Ukraina sõjavägi jätkab vasturünnakut lõuna poole Zaporižžjas. Nad on läbi murdmas Vene teisest kaitseliinist ning liikumas Tokmaki linna suunas. Nad ründavad ka ida poole Bahmuti lähistel. Ukrainlased liiguvad edasi, aga see on väga aeglane ja põhjalikult läbimõeldud rünnak. Me ei tea veel, kui kaugele nad jõuavad. Kui nad jõuavad Tokmakini, siis ma arvan, et seda võib pidada edukaks vasturünnakuks.

Kuidas venelased neid takistada püüavad? Ajakirjanduses on juba palju räägitud, et Vene vägedel on põhjalikult ettevalmistatud kaitsepositsioonid, aga kuidas päriselt see sõda praegu välja näeb? Kas ukrainlaste jaoks on kõige suurem oht endiselt miinid ja venelaste suurtükituli? Mis nende tempot maha võtab?

Väga tihedad miiniväljad aeglustavad ukrainlaste rünnaku tempot. Nad peavad miiniväljade kohta koguma luureinfot ja siis miinid kahjutuks tegema, miiniväljadest läbi murdma. See võtab aega ja tähendab, et ukrainlased on haavatavad Vene suurtükitulele.

Kui ukrainlased kuskil edenevad, siis ründavad omakorda venelased väga agressiivselt vastu. Kui väike ukrainlaste üksus murrab miiniväljadest läbi, siis neid kohe rünnaktase, tihti tankidega. See tähendab, et läbimurdeid on ukrainlastel raske laiendada, et rohkem üksusi saaks kaitseliinidest läbi.

Kuna ukrainlased võitlevad kompaniide kaupa, siis nad saavutavad edusamme, kuid peavad ennast koguma enne järgmist rünnakut. See tähendab, et venelastel on aega oma kaitseliinid taas kindlustada.

Ukrainlaste rünnakud õnnestuvad, aga need on kompaniisuuruste üksustega ning need tuleb põhjalikult ette planeerida ja suure täpsusega läbi viia.

Suve algul, kui Ukraina vasturünnak algas, siis Eesti analüütikud ütlesid, et ukrainlased otsivad õiget kohta suuremaks läbimurdeks. Toimub see ka praegu või on tegelikkus see, et praegune tempo on kõik, mis on võimalik?

Ukraina sõjaväe mure on see, et neil on puudu hea väljaõppega ohvitsere brigaadi ja pataljoni tasemel. See tähendab, et Ukraina brigaadid suudavad ainult kindlat arvu üksusi juhtida – praktiline piir tuleb ette. Neil on ka raskusi sellega, et nad saavad praegu koos väljaõpet teha vaid umbes kompanii tasemel.

Ukrainlastel on raske luua kahest kompaniist suuremaid üksusi, mis suudaks sünkroniseeritult lahinguväljal tegutseda. Seega mind üllataks, kui me näeks praegu lahingute mastaabi kasvu. Selle asemel keskenduvad ukrainlased hästi ette plaaneritud, metoodilistele väiksematele läbimurretele. Neid piirab laskemoona kättesaadavus ning brigaadide võime suuremaid üksusi juhtida.

Kui täiemahuline sõda hakkas, siis maailma üllatas Vene sõjaväe saamatus – see tundub, et on muutunud. Kas venelased õpivad, kasutavad nad uusi taktikaid või sõjavahendeid?

Hiljuti näiteks nägime, kuidas Ühendkuningriigi annetatud tank Challenger 2 sõitis miini otsa ja hiljem hävitati varitseva õhuründemoona Lanceti abil. Veel oleme näinud videoid, kuidas Lancetite abil on maa peale pargitud Ukraina hävituslennukeid hävitatud.

#Ukraine: A Ukrainian MiG-29 fighter aircraft was damaged by a Russian Lancet loitering munition at the airfield of Kryvyi Rih.

The closest Russian positions are located more than 65 kilometers away. pic.twitter.com/2plF7i6aMH

— Ukraine Weapons Tracker (@UAWeapons) September 19, 2023

Kas näiteks Lancet on näide sellest, kuidas venelased õpivad? Kas te saate tuua näiteid, kuidas venelased õpivad ja kuidas mõjutab see Ukraina vasturünnaku tempot?

Kui venelased Lancetit esimest korda kasutasid kuskil eelmise aasta oktoobris, siis selle efektiivsus oli umbes 10 protsenti. Nüüd näeme, et Lanceti efektiivsus on pea 70 protsenti. See on sellepärast, et seda kasutatakse nüüd koos suurtükitule, luuredroonidega Orlan-10 ning teiste vahenditega. Ukraina sõjatehnika tehakse liikumisvõimetuks ning hävitatakse seejärel teiste vahenditega. See on suur mure ja näide sellest, kuidas venelased keskenduvad kindlatele vahenditele, mis on lahinguväljal edukad.

Venelased õpivad, aga nad kipuvad õppima läbikukkumistest, selle asemel, et ette aimata, et neil võib mure olla. Kui nad teevad midagi, mille tulemuseks on hukkunud sõdurid või mõne relvasüsteemi hävitamine, siis nad muudavad seda käitumist. Väga harva oskavad nad ette aimata, et mõni nende võimeplaan ei suuda seda teha. Isegi kui on head põhjused seda arvata.

Kuhu see kõik viib? Ukraina edasiliikumise praegune tempo on nii aeglane, et raske on näha, kuidas saaks nii vabastada kogu Ida-Ukraina ja Krimmi. Ei tundu, et Ukraina saab nii selge võidu saavutada. Kas midagi peab muutuma, et Ukraina päriselt võidaks?

Kui mõelda vaid manöövri mõttes, siis jah – see tempo ei vii väga kuhugi. Aga kui mõelda positsioonide mõttes, siis ukrainlased jõuavad kindlate punktideni nagu Tokmak, kust nad suudavad suurtükitulega rünnata venelaste varustusliine. Kui Ukraina seda suudab, saavad nad venelastele peale suruda palju suuremad kaotused. Venelastel on palju raskem mõnd kaitsepositsiooni varustada. Venelased peavad siis otsustama, kas nad kaotavad palju rohkem sõdureid ja sõjatehnikat kui ukrainlased või nad taganevad. Olukord lahinguväljal võib siis väga äkiliselt muutuda.

Ukrainlaste jaoks on kriitilise tähtsusega küsimus, kui palju edu suudavad nad saavutada praegu ja kas nad saavad luua eeltingimused, et venelastele põhjustada talvel suuri kaotusi, et kevadel oleks eelis Ukrainal.

Selleks on vaja esmalt sundida Venemaad paiskama äsja mobiliseeritud üksusi lahingusse kohe praegu, selle asemel, et neile anda põhjalik väljaõpe. Teisalt peavad ukrainlased kasutama nende partnerite antud väljaõpet, et nad suudaks lahinguväljal efektiivselt juhtida suuremaid üksusi. See tähendab juhtimise parandamist ja kompaniide arvu suurendamist, mis suudavad ründeoperatsioone korraldada.

Me oleme jõudmas kriitilise tähtsusega etappi ja see määrab lahingute iseloomu järgmise aasta esimeses pooles.

Kas lääneriigid annab selleks piisavalt abi? Te kirjeldasite ka ühes oma raportis, kuidas ukrainlaste rünnak on neile kulukam sõjatehnika ja sõdurite mõttes kui kaitse. Kas me anname ukrainlastele piisavalt väljaõpet, sõjatehnikat, et nad suudaks praegust tempot hoida?

NATO riikidel pole laovarusid, mida Ukrainasse saata, et korrata seda kogust abi, mida saadeti enne Ukraina vasturünnakut. Küsimus ei ole selles, kas me anname Ukrainale piisavalt, vaid kas me teeme piisavalt, et kaitsetööstus suudaks toetada praegust Ukraina pingutust.

Ma arvan, et me näeme talvel piiratud laskemoonatarneid, kui vaadata, kui palju moona Ukrainas kulub ja kui palju seda toodetakse. Samas investeering, et tootmist suurendata on tehtud. Mure on selles, et tootmismahtude suurendamine võtab veel aega. Tõenäoliselt palju rohkem laskemoona saab Ukrainasse saata järgmise aasta teises pooles.

Sõjatehnika mõttes on võtmeküsimus, kas me teeme piisavalt, et seda parandada ja hooldada, mitte kas me uusi sõidukeid saadame. On mõned asjad nagu ATACMS, mis võib anda ukrainlastele võimaluse pikemat aega kasutada eelist, mida neile praegu annab Storm Shadow. Neid kasutatakse küll erinevate sihtmärkide vastu, kuid ATACMS asendab Storm Shadow' rakette, millest enamik on praeguseks ära kasutatud. Taurus võiks sama teha.

Küsimus on selles, kas ukrainlased suudavad neid rakette kasutada teiste võimetega koos, et nad saaks tegutseda lahinguvälja uutel aladel.

HIMARS oli suur edulugu. Sisuliselt andis see ukrainlastele võime, mida neil enne ei olnud. See muutis lahingute käiku. Kas läänel on veel midagi sellist uut Ukrainale anda? Või on üldse vale nii mõelda? Sõjaväelased kordavad, et hõbekuuli ei ole.

Hõbekuuli ei ole tõesti. GMLRS ehk raketid, mida HIMARS tulistab, muutsid põhimõtteliselt seda, kuidas venelased sõdisid. Koos luureandmetega võimaldasid need raketid venelaste logistikat rünnata ja muuta seda, kui suurt hulka suurtükke nad suutsid edukalt kasutada. See mõju kestab siiamaani. Venelased ei ole suutnud kohaneda, nad peavad põhimõtteliselt muutma seda, kuidas nad suurtükiväge kasutavad. See on ainult võimalik, sest GMLRS rakette on piisavalt saada.

Kui me räägime näiteks ATACMS-i rakettidest, näiteks 100–200, siis nende abil suudavad ukrainlased venelastele tekitada palju kahju rünnates olulisi sihtmärke, aga see ei too kestvat muutust sõjas. ATACMS rakette lihtsalt ei ole piisavalt palju.

Kuidas see sõda teie arvates lõppeb? Kas ukrainlased suudavad saavutada järgmisel kevadel suure läbimurde või on praeguse seisuga tõenäolisem, et see sõda jääb aastakümneteks vinduma?

On võimalik, et Ukraina suudab järgmisel aastal vabastada suure osa oma riigist. See ei tähenda samas sõja lõppu. Venemaa võib suruda kogu Ukrainast välja – ja ma mõtlen lõpuni välja – ja nad suudaks ikka pommitada Ukraina linnasid rakettidega ja takistada Ukraina majanduse tavapärast toimimist.

Küsimus on tegelikult selles, kas on poliitiline strateegia, et Ukraina edu lahinguväljal muuta kestvaks rahuks. See on ju Ukraina definitsioon võidust, et nad saaks elada ja areneda ilma kartuseta, et paari aasta pärast alustab Venemaa uut sõda. Ma ei usu, et meil sellele küsimusele veel vastus on.

Kui me räägime lõplikust võidust, siis ma ei tea, milline see välja näeb. Territooriumi vabastamise mõttes on Ukraina edu järgmisel aastal kindlasti võimalik.