Milline on teie hinnangul praegu asjade seis rindel?

See sõltub sellest, millist probleemi lahendatakse. Meie vasturünnakul on kolm peamist ülesannet. Esimene on Venemaa elavjõu ja varustuse hävitamine, Vene armee füüsiline kulutamine. Teine ​​on meie armee võitlusvõime säilitamine, sest vaenlase hävitamine enda hävitamise hinnaga ei ole kuigi hea väljavaade. Kolmas siht on meie territooriumi vabastamine.

Vene armee kulutamine käib väga tõhusalt, ülimalt tulemuslikult. Näiteks viidi idarindelt lõunasse üle Venemaa 76. Pihkva õhudessantdiviis. Selle kolm polku muutusid lahingukõlbmatuks veidi vähem kui kahe nädala, umbes kümne päevaga.

Teine punkt on meie armee säilimine. Me kanname suhteliselt väikseid kaotusi, need on rasked, aga ennekõike moraalselt rasked. Aga kui kasutada sõjaväelaste küünilist keelt, siis need pole numbriliselt nii suured, säilitame võitlusvõime.

Kolmas on alade vabastamine. See edeneb aeglasemalt, sest oleme sõjaliselt olukorras, kus tõenäoliselt esimest korda maailma ajaloos kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt kehvem armee ründab endast tugevama vaenlase ettevalmistatud kaitset. Sellegipoolest liigume edasi. Kui võtta territooriumite kaupa, siis on meil kaks peamist ülesannet. Kogu Venemaa lõunarinne toetub kahele raudteeliinile - Krimmi raudteesilda ületavale liinile ja Volnovahha-Melitopoli raudteele. Meie ülesanne on mõlemad läbi lõigata.

Püüame Krimmi silda tehniliste vahenditega hävitada ja oleme väga vihased, et meile ei anta vahendeid, millega seda teha, sest siis laguneks Vene rinne ja meie jalavägi ei peaks valama sadu tonne verd. Meie jalavägi läheb läbi miiniväljade vastu kuulipildujatulele, et läbi lõigata rinnet varustav ülemine raudteeliin. Kui me selle läbi lõikame, siis venelased ei suuda enam rinnet hoida ja [okupeeritud] lõunaosa kaotus muutub nende jaoks tulevikuküsimuseks. See tähendab, et oleme selle probleemi strateegiliselt lahendanud. Hea oleks see parem lõigata läbi kahest või veel parem, kolmest kohast, aga see on juba aja küsimus.

Arvan, et talveks või nähtavas tulevikus, enne vasturünnaku lõppu me selle saavutame, sest kui me seda ei saavuta, poleks olnud mõtet seda vasturünnakut alustadagi.

Kui sõidan rindele, siis näen, kuidas sõdurid pärast 8-10 päeva rünnakul veetmist, saates enda asemele järgmised, näiteks Urožainõ lähedal, puhkavad paar päeva, et siis minna 10-15 kilomeetrit rindest eemale õppustele. Mida see ütleb sõdurite kvaliteedi kohta? Kas nad on piisavalt välja õpetatud?

Vaadake, meil on massiarmee. Selles oli 250 000 inimest, nüüd on meil relva all 1,3 miljonit inimest. See paisus väga järsult. Isikkoosseisu järsk suurenemine tähendab kvaliteedi langust. Oleme erilises olukorras – peame võitma ellujäämissõja halvasti välja õpetatud inimestega ja see on suurim sõda Euroopas alates 1945. aastast. Seetõttu langesid meie regulaarväed, kellel oli kogemus madala intensiivsusega sõjast aastatel 2014–2019, suures osas rivist välja – haavatute ja tapetutena, kuigi mõned jäid ka alles.

Brigaadide, eriti uute brigaadide kaadri selgroog on alati suur probleem. Sest kui on olemas isikkoosseisu tuumik – ohvitserid, seersandid –, siis nad koolitavad mobiliseeritud välja väga kiiresti. Seetõttu on rühmaülem või rooduülem (kompaniiülem – tõlk.) põhiline sõjaline eriala, millele toetub kogu sõjavägi. Sama kehtib ka allohvitseride kohta - need on [ülikoolis] sõjalise kateedri läbinud inimesed, kes on sisuliselt ersatz-ohvitserid, rääkimata mobiliseeritud autojuhtidest, müügimeestest, IT-spetsialistidest ja muust. Nad peavad õppima sõja käigus, aga sõda õpetab ainult ühel viisil – läbi vere. Seetõttu kasutavad normaalsed komandörid iga hetke oma sõdurite väljaõppeks, sest kahjuks ei ole me olukorras, kus meil on tohutus koguses relvajõude ja saaksime neid liigutada, kuhu tahame.

Oleme olukorras, kus vaenlane tegutseb aktiivselt meie vastu – ta survestab meid aja, koha, otsusega. Püüame teda surve alla panna, aga see on alati väga raske võitlus: kes kelle üle trumpab, üle mängib või kavaldab. Tihti tuleb lahingusse saata vägesid, kes pole veel päris valmis, lihtsalt auku kinni toppima või tugevdama näiteks neid, kes nende augu täitsid.

Lahinguline väljaõpe on teema number üks. Miks antakse väljaõpet läänes? Sest inimmasside koondamine Ukrainasse tähendab nende seadmist raketirünnakute ohu alla. Seda on juhtunud. Ja koolitus on tehniliselt keeruline. Alustades sellest, et spetsialiste pole, sest kõik on seotud sõjategevusega, lõpetades sellega, et geograafia tõttu oleme sunnitud kasutama kõige ebasoodsamat kaitseviisi. Peame olema ühtlaselt tugevad. Meid ümbritsevad Vene väed piki 5/6 meie piiridest – Valgevenest kuni Transnistriani. Oleme sunnitud hoidma seal tohutul hulgal vägesid, kes rindel ei sõdi, sest nad peavad seal võimalikku rünnakut tagasi hoidma.

Meil on konkreetne väljaõpe ja on üldkoolitus. Üldõpe viiakse läbi kiiresti: kui inimene armeesse kutsutakse, läheb ta kaheks kuuks polügoonile ja saab seal sõjaväelise eriala. Ja konkreetne väljaõpe on see, kui sõdureid õpetatakse konkreetseteks tingimusteks.

Professionaalsus kasvab, kujuneb uus selgroog ja inimesed, kes pool aastat tagasi olid täielikud tsivilistid, on nüüd väga suurel määral sõjaväelased.

Millist rolli mängib läänes antav väljaõpe? Või on enamik mobiliseeritud ukrainlastest saanud väljaõppe ikkagi Ukrainas?

Vaadake, seal on üldõpe – tavalisest inimesest tuleb teha sõjaväelane, kes on võimeline oma jõudu rakendama organiseeritud sõjamasina raames, ja seal on väljaõpe erialal, millel on kõige olulisem roll. Peate õppima lendama F16-ga, peate õppima laskma konkreetselt Panzerhaubitze 2000-ga. Ja üldväljaõppes on Lääne ja Ukraina mudelid veidi erinevad. Esiteks on meil postsovetlik taust, aga teisalt oleme üheksa aastaga loonud oma rahvusliku sõjalise väljaõppe koolkonna. Ja sellel on veidi erinevad lähenemised ja seda läänes alati ei mõisteta.

Näiteks kui Briti instruktor ütleb: "Siin laskud paremale põlvele ja kutsud helikopteri", siis see kutsub meie sõdurites esile vaid sõbraliku naeru, sest sa ei saa ristmikel põlvitada ja helikopterit ei saa sa kunagi. Aga üldiselt on väljaõpetatud üksus - brigaad või pataljon oma staabiga - isegi veidi alternatiivse süsteemi järgi palju parem kui üldse ilma ettevalmistuseta üksus. Seetõttu on parem saada väljaõpe läänes ja seejärel täpsustada seda konkreetse operatsiooniala jaoks, meie tingimuste jaoks, kui et meil oleks täitsa ilma väljaõppeta inimesed.

Milline on teie arvates praegu seis relvatarnetega Ukrainasse ja mida veel vaja on?  

Need on kogu pooleteise aasta jooksul jätnud soovida. Anname Putinile võimaluse, kui Slovakkias võidab valimised Fico venemeelne erakond (30. septembril 2023 parlamendivalimised võitnud vasaktsentristliku partei SMER juht Robert Fico – toim.), Orbaniga Ungaris (Ungari peaminister Viktor Orban – toim.), USA presidendikandidaatidega, kes ütlevad: "Me ei taha Ukrainat NATO-sse, tahame kärpida talle antavat abi." Kõik see on tingitud Putini võidetud ajast, mis näitab teda kui tegelast, kellega tuleb arvestada, läbi rääkida, kellele pole alternatiivi. Aga miks ta aega sai? Kuna meid sel ajal ei relvastatud! Vaat nii!

Kogu lõunarinne oleneks kümnest ATACMS-i raketist, mis tabaksid Krimmi silda. See oleks kõik, teema oleks lõpetatud. Siis vabastaksime ka Krimmi, sest Krimmi ei saa varustada, kui silda pole. Ükski laevastik ei saa sellega hakkama, arvestades meie laevavastaseid rakette. Kus on ATACMS-id? Miks sureb tuhandetes meie jalaväelasi, et selle neetud raudteeliinini jõuda, kui võiks teha 30–50 ATACMS-i väljalaskmist ja probleemi lahendada? See on meie põhiküsimus Läänele. Või see küsimus: miks lammutatakse Odessat lõputute löökidega, miks rünnatakse meie teraviljataristut, aga meie ei saa kuut õnnetut (õhutõrjesüsteemi) Patrioti kohale toimetada, hoolimata sellest, et Ameerika relvajõududel on 1100 kompleksi kasutuses ja 1600 laos.

No kas on raske eraldada veel 10 või 60, et kogu Ukraina territoorium ära katta? Selle abiga seoses on mitmeid küsimusi. Ühest küljest oleme neile väga tänulikud, sest ilma selle abita poleks me ellu jäänud, ma ei seisaks füüsiliselt teie ees. Paremal juhul jookseksin kusagil Karpaatides automaadiga ringi, tegutseksin partisanina, aga halvemal juhul oleksin ammu tapetud. Ilma selleta poleks Ukrainat olemas. Teisest küljest näen, kui palju verd valatakse, sest meile ei antud kümneid rakette, mis on olemas. Hea küll - kui neid poleks. Aga ameeriklased hävitavad neid nüüd, sest need tuleb maha kanda, kuna nad on aegunud – ja nad kulutavad selle peale Ameerika maksumaksjate raha. Kas poleks lihtsam need meile anda, et saaksime need välja lasta?

Putini üks lemmiknarratiive on see, et lääs on valmis võitlema viimse ukrainlaseni. See kõlab halvustavalt Ukraina suhtes ja lääne poolt üleolevalt, kes võib seda endale aga lubada. Kuid sellegipoolest usuvad paljud sellesse, eriti kui sõda venib. Kuidas saame sellele narratiivile vastu seista?

Esitagem küsimus: "Kas lääs üldse sõdib?" Ma ei ütleks, et lääs sõdib. Kui lääs oleks võidelnud, oleksime sõja ammu võitnud. Venemaa ei suuda läänele vastu seista, aga lääs ei võitle.

Kas te mõtlete võitlemist sõna otseses mõttes NATO sõjaväelaste osalusel?

Ei, lääs ei võitle isegi meie kätega. Läänel pole endiselt vastuseid võtmeküsimustele – mida tähendab Ukraina võit, mida Venemaa kaotus, mida hakkab endast kujutama kaotanud Venemaa, milleks läänele seda võitu üldse vaja on jne. Neil pole vastust ja ilma selleta te sõda ei võida. Kõigepealt on vaja võita kognitiivne sõda ja seejärel võita lahinguväljal tanke, sest kui inimene ei tea, miks ta lahinguväljal tank ründab, siis ta sõda ei võida.

Aasta alguses lootsime, et Ukraina armee jõuab Aasovi mere rannikule, Krimm on Ukraina oma... Aasta lõpuni pole enam palju aega jäänud. Kas midagi läks valesti?

Asi pole selles, et midagi oleks valesti läinud, vaid me lahendame lahendamatut probleemi - üritame väiksemate jõududega avada kvantitatiivse ja kvalitatiivse üleolekuga Vene armee kaitset, sest me ei saa teist moodi. Meil on sõjas vaja strateegilist pööret, vastasel juhul ei arene poliitiline olukord maailmas sugugi meie kasuks - meid veendakse läbi rääkima ja need läbirääkimised algavad [meie jaoks] sugugi mitte sellelt positsioonilt, mille oleksime võinud hõivata. Vajame strateegilist pööret – lõunarinde vabastamist. Läksime rünnakule, sest meil pole alternatiivi, iga teine ​​variant oleks meie jaoks halvem. Näiteks kaitsesse jäämine. Ja kuidas mõista teie küsimust – mis on aastalõpp?

31. detsember.

Ja kui me vabastame Krimmi järgmise aasta 1. veebruaril, 1. märtsil, 1. aprillil või 1. juunil, kas see muudab siis laias laastus midagi? Meie ülesanne on praegu, et venelaste lõunarinne kokku variseks. Selle saavutamiseks tuleb katkestada kaks raudteeliini. Me lahendame selle probleemi. Aga millal – seda ma pole valmis ütlema.

Aga see tähendab, et eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses tehtud prognoosid osutusid valeks?

Vaadake, sõda on tohutu protsess. Seal on tohutult palju tegureid, mis pidevalt muutuvad. Lisaks on tegureid, mida põhimõtteliselt analüüsida ei saa, näiteks vägede moraal, elanikkonna toetus. Mürske saab kokku lugeda, aga sõduri võitlusvalmidust niimoodi ei saa. Seetõttu tehakse ja korrigeeritakse prognoose kogu aeg.

Budanov (Ukraina kaitseministeeriumi luure peadirektoraadi juht Kõrõlo Budanov – toim.) on Ukrainas selle sõjaga seoses üks informeeritumaid inimesi. 1. märtsil koostab ta ühe olukorra põhjal mingid prognoosid ja siis tehakse mingid poliitilised globaalsed otsused, näiteks alustab Iraan massilist droonide tarnimist (räägin tingimuslikult) või Korea hakkab tarnima laskemoona – ja seetõttu olukord muutub ning väljastatakse uus prognoos. Seda mitte sellepärast, et Budanov valetaks, vaid sellepärast, et olukord muutub. Kujutage ette füüsikut, kellele lisanduks iga kuu üks uus füüsikaseadus, uus loodusseadus. Siis ei kehtiks 1. aprillil enam 1. märtsi mudelid. Sõda käib täpselt nii.

Kuidas hindate venelaste edu?

Hindan Venemaa kindralite juhitalenti väga madalalt. Vene sõdur on üsna võitlusvõimeline, teeb seda lahinguväljal, aga kindralid... Vene armee operatiivkunst jääb alla Ukraina kindralite omale. See on süsteemi negatiivse valiku tagajärg. Putini mudel töötab nii, et keiserliku kogemuse tõttu on neil ikka head planeerijad, nad planeerivad hästi, aga iga kord oleneb kõik täitjast, kes ei suuda neid hiilgavaid plaane ellu viia.

Võtame selle nende plaani: nad kaitsevad end lõunas, kurnavad meid ja ründavad meid Kremenna lähedal. Nad koondasid Kupjanski-Kremenna liinile sada tuhat sõdurit, seda on rohkem kui Nõukogude armeel Afganistanis. Seal on veel 900 tanki ja kõik see. Ja milleks? Seal on tihedad metsad ja lõhed, rünnata ei saa, peab olema idioot, et seal üritada peale tungida. Sellest hoolimata tegid nad seda.

Aga teie ise ründasite seal Harkovi operatsiooni ajal?

Tegime välkkiire piiratud eesmärkidega operatsiooni, kuid teatud tegurite tõttu nemad sellist operatsiooni läbi viia ei saa. Siin on küsimus järgmine: Putin seab neile poliitilise ülesande – Luhanski oblasti piirile välja jõudmise. Aga seda ei ole võimalik saavutada, sest sellise taktikaga, selliste komandöridega, selliste relvadega ei suuda venelased seda probleemi tehniliselt lahendada. Tuleb seada tagasihoidlikumad eesmärgid ja õgvendama rinnet. Kuid sõjalise strateegia kõige olulisem ja keerulisem osa on sõjaliste eesmärkide muutmine poliitilisteks ja poliitiliste eesmärkideks sõjalisteks.

Selgitage!

See on väga lihtne. Poliitikud ütlevad: "Me vajame sellist ja sellist poliitilist tulemust." Sõjaväelased vastavad: "Olgu, me saavutame selle tehes nii ja nii." Või: "Me ei saa seda teha." Siis tuleb kohandada poliitilisi eesmärke. Niisiis, sõjalise strateegia küpsuse, riigi võime sõdu võita määrab see, kuidas poliitikud sõjaväega koostööd teevad.

Ja Venemaa poliitikud, eriti Putin, seavad sõjaväele võimatuid ülesandeid. Nad hakkavaid täitma, sest ei oska talle ära öelda, sest süsteem ei hari inimesi. Vene kindralid ei vaja selleks sõjalist julgust. Kindral võib istuda tule all, riskida oma eluga, paljud neist on surma saanud. Aga neil puudub kodanikujulgus öelda poliitikutele, et see on lahendamatu ülesanne, kohandage poliitilisi eesmärke. Ja seetõttu korraldavad nad ikka ja jälle täiesti rumalaid rünnakuid.

Kas [Ukraina armee] katsed ületada Dneprit on õigustatud taktika? Sillapead ei ole sinna tekkinud.

Sillapead sinna ei teki, sest Ukraina armeel puudub praeguses etapis tehniline võimekus kahe-kolme brigaadi üheaegseks jõeületamiseks. Selleks on vaja pontooniparki, mida meil pole. Kuid me võime neile pidevalt hirmu teha, sundida neid hoidma seal grupeeringut, mis muidu võitleks Tokmaki all. Samal ajal kui meil on seal pool brigaadi, hoiame seal sellega kuni viite Vene brigaadi. Lihtsalt tänu nendele süstikrünnakutele ja paadioperatsioonide. Nad teevad oma tööd ja mängivad suurt häirivat rolli.

Kui tõsiselt peaksime võtma mõtet, et Ukraina hakkab oma territooriumil relvi tootma?

On erinevaid vahendeid, alates kaitstud maa-alusest tootmisest - mägedes, koobastes, maa all, kaitstud kõikehõlmava õhutõrjega. See on terve süsteem. On riike, kellel on see õnnestunud – näiteks Iisrael. Sealne sõjatööstus ei ole ainult araabia suurtükiväe mõju all, vaid sinna võivad lennata ka palestiinlaste lastud raketid. Sellest hoolimata nad toodavad ja toodavad ka sõjalist kõrgtehnoloogiat. See võib olla ka Ukraina-Poola ettevõte Poola territooriumil. Ukraina-Eesti remondikeskus näiteks. Ja rünnata NATO territooriumi, nagu te aru saate...

Kas on oht, et Putin, olles vallutanud Ukraina, läheks edasi Poola ja Tšehhi peale ning sealt edasi Euroopasse, Balti riikidesse jne? Või lõpuks on NATO ikkagi NATO ja ta oleks rahul, kui NATO ja Vene sõdurid seisaksid vastakuti tinglikult Lvivi lähistel?

Mida tähendab "läheks"? Riigil on neli jõudu: sõjaline, informatiivne, diplomaatiline, majanduslik. Putini hübriidsõja strateegia on olnud üsna edukas. Kas olete pronkssõduri unustanud? Milles on Venemaa tugevus, milles hübriidsõja strateegia tugevus? See on lävendi-alune tegevus, kui näiteks Vene lennuk kukutab Musta mere kohal alla Ameerika drooni, kuid mitte otsese tulega, mida peetakse sõjaliseks agressiooniks ja mis nõuaks sõjalist reageerimist, vaid näiteks pihustades selle ette kütust.

Siis algab lääne tüüpiline nõrkus, mis on ühtaegu tema tugevus ja nõrkus, nagu ikka juhtub. Läänes muutub avalik arvamus väga kiiresti poliitiliseks otsuseks. Kuidas kujuneb avalik arvamus, kui keskmine ameeriklane näeb pilti Vene lennukilt alla lastud Ameerika droonist, kuid Ameerikalt vastust ei tule? Mida ta mõtleb? "No me ilmselt kardame Venemaad. Tõenäoliselt tuumanuppu. Tõenäoliselt ei tohiks me drooni pärast sõda alustada." Ja mis siis juhtub? Lepitakse kokku. Aga mida Putin vajab? Et temaga kokku lepitaks. Ta võitleb läbirääkimisplatvormide loomise eest.

Noh, Ukraina võitleb samuti selle eest.

Ukraina võitleb ellujäämise ja võidu nimel, need on erinevad küsimused. Avalikku arvamust kujundavad lävendi-alused tegevused. Kujutage nüüd ette – Putin vallutas Ukraina ja selline kahemiljoniline armee hakkab seisma Läti, Leedu, Eesti, Poola ja nii edasi piiril. Milline saab olema avalik arvamus? Te ju teate, et Poola ei ehita riigi idaossa olulisi tööstusrajatisi. Nad paigutavad need lääneossa, sest nende arvestuste kohaselt on täiesti võimalik, et Vene armee võtab nad ära.

Hiljuti tekkis valimiseelne skandaal, kui avalikustati plaanid, mille kohaselt plaanisid poolakad 2011. aastal loovutada poole oma territooriumist ja jätta see Venemaa hüpoteetilise rünnaku korral Venemaale. See ei pruugi kunagi teoks saada, kuid need plaanid loovad avalikku arvamust ja poliitikat, sest need ei sattunud kaardile juhuslikult ja mitte juhuslikult ei saanud neist valimiskampaania element. Kui see ei ole Lääne poliitika mõjutamine, siis mis veel on? Male mõttes on see tule andmine, keegi ei ründa, lihtsalt pandi tuli peale ja see püsib.

Kas teate, kuidas ukrainlased võitlevad? Vene impeerium ei võitnud ühtegi sõda ilma ukrainlasteta. Kõik Punaarmee võidud, sealhulgas Teises maailmasõjas, tulid ukrainlaste osalemisest sõjas. Iga teine ​​Nõukogude armee ohvitser oli rahvuselt ukrainlane. Teate, kuidas me võitleme. Aga kujutage nüüd ette, kuidas venelased võitlevad ja kuidas meie, kui meid ühendada. Vaat millega seisab lääs silmitsi, kui ta ei aita Ukrainal sõda Venemaaga võita.

Läänele jääb vähe ruumi, ütlen kohe, eriti praeguses seisus. Ainus alternatiiv sellele on takistada neil meid vallutamast. Nad juba mobiliseerivad meie inimesi okupeeritud aladelt, ma ei räägi nn Luhanski ja Donetski rahvavabariikidest, seal on juba kümneid tuhandeid hukkunuid. Sõdureid värvatakse juba okupeeritud Hersoni ja Zaporožje oblastist. Nad kasutavad meid meie enda ründamiseks. Oleme olukorras, kus oleme sunnitud tapma Ukraina kodanikke, kelle nad rivvi võtsid. Seda saab pikendada kuni kogu Ukraina ja kogu selle tööstusliku potentsiaali vallutamiseni. Uskuge mind, see pole see, mida Lääs ei vajab.

Kuidas hindate avalikku arvamust Ukrainas? Jääb mulje, nagu oleks paralleelselt kaks Ukrainat. Üks Ukraina, mis on sõjas, kus vabatahtlikud võitlevad, sõdurid peavad lahinguid ja surevad, tankid lähevad peale, autod humanitaarabiga sõidavad. Ja on veel üks Ukraina, tinglik Lviv. Need kaks Ukrainat elavad juba sellistes paralleelmaailmades, kuigi sõda pole veel võidetud. Aasta tagasi see nii ei olnud. Kas see on mingi sisemine probleem?

See on suur probleem ja see seisneb selles, et sõda on võimalik võita, aga mis saab edasi? See on sõjajärgse ülesehitustöö ja Ukraina olemuse probleem. Meil on Ukrainas kaks projekti: jämedalt öeldes Ukraina Ühendriigid ehk avatud ühiskond, mis aktsepteerib kõiki ja kõike. Ja mononatsionaalne võim, kus kõik on patriootlik, kõik on ukrainalik, jämedalt öeldes selline orbanism, parempoolne šovinism.

Kas selline oht on olemas?

Muidugi on. Sest need inimesed, kellel polnud Ukrainas poliitilisi väljavaateid – mitte ükski marginaalne parempartei pole Ukrainas kunagi võitnud, välja arvatud Svoboda, aga ka see on täiesti kunstlik projekt. See on tavaline korrumpeerunud Ukraina erakond, ainult retoorika oli kohane. Nii on nad nüüd sõjatrauma peale pead tõstmas. Võimud flirdivad nendega, sest see on osa propagandast ja see on minu vaatenurgast suur viga.

Olen selle projekti vastu – olen Ukraina Ühendriikide projekti toetaja ja isegi minu vastu suunatud rünnakutest on selgelt näha, milline pinge meil on. Me ei pea mitte ainult sõda võitma, vaid võitma ka sisesõja Ukraina tuleviku nimel. Ja Ukrainas, nagu ka [Ameerika] Ühendriikides, eksisteerivad ideoloogilise kodusõja elemendid. Black lives matter (BLM, e.k. mustade elud loevad kah) inimesed ja maakad ei armasta üksteist.

Aga see on praktiliselt ju Kremli narratiiv, et ukrainlased on pidanud kodusõda Ida-Ukrainas alates 2014. aastast.

See on ideoloogiline kodusõda, sellest ma räägin. Ja see toimub ka Venemaal. Vaba Venemaa Foorum – kas see ei ole ideoloogiline kodusõda? Ühendriikides on samamoodi. Vaadake, mis toimub Iisraelis. Näib, et Iisraelil on palju põhjuseid püsida ühtne, kuid ka seal läksid vasakliberaalid religioossete parempoolsetega tülli riigi edasise arengu üle. USA elas selle läbi oma kodusõja ajal Lincolni juhtimisel – nad võitlesid arengutee üle. Meiega on samamoodi – põrkusid kaks arengumudelit. Seda pole vaja karta. Peame rääkima sellest, mis on.

Mis kasu on Ukrainal nn "headest venelastest", st venelastest - peamiselt emigrantidest -, kes on sõja vastu ja toetavad Ukrainat?

Mõned neist võitlevad. Ilja Ponomarjov (endine riigiduuma saadik (2007-2016), Venemaal tunnistatud välisagendiks, sai Ukraina kodakondsuse 2016. aastal – toimetaja märkus) on tihedalt seotud relvastatud Venemaa opositsiooniga, pakkudes sellele meediapoliitilist esindatust. Mõned neist on nagu Garri Kasparov, kes oma poliitilise kaaluga suudab koguda abi Ukrainale ja mõjutada USA avalikku arvamust, eliidi arvamust. Igaüks võitleb oma rindesektoris. Mida tugevamaks nad muutuvad, seda parem on, sest Putin on võidetav, aga mis edasi?

Küsimus number üks on ka Venemaa sõjajärgse korralduse küsimus. Mis siis, kui see muutub hullemaks kui Putini ajal? Tuleb mingi Šoigu, kes põhimõtteliselt on hullumeelne seltsimees, hullem kui Putin ja mida me siis saavutanud oleme? Me alistasime Putini ja siis saime veelgi hullema Venemaa? Miks ma olen Venemaa kasti ajamise vastu? Sest sellest kastist tuleb välja hullem koletis kui see, kellega praegu tegemist on. Me võitleme tuleviku eest. Tsiteerime Liddell Harti: "Võit on see, kui maailm on parem kui ta oli enne sõda." Kui me ei saa paremat Venemaad kui oli sõjaeelne Venemaa, siis võitlesime asjata.