Üks küsimus käib ringi mööda kollektiivset läänt. Mida peale hakata venelastega? Üksmeelt selles küsimuses ei ole, aga isiklikult mulle avaldas muljet, kui Oleksi Arestovõtš, kui üks tuntumaid Ukraina arvamusliidreid ütles hiljuti Tallinnas, et sõja eesmärk peaks olema parem Venemaa, kui see oli enne sõda. Selle mõtte tähtsus peitub fookuse toomises Ukraina vabastamisest kaugemale, sest lõpuks ei ole meile vaja ju lihtsalt rahu, vaid pikaajalist rahu.

Lääs tervikuna on omajagu radikaliseerunud. Isegi prantsuse president Emmanuel Macron ei ürita enam meeleheitlikult Vladimir Putinile helistada. Samal ajal on vähemalt läänes elavad venelased surve all ümber mõtestada nende identiteeti. Kui Venemaad käsitletakse terroristliku riigina, siis igaüks, kes afišeerib oma seotust selle riigiga, on järelikult lindprii.

See tekitab venelastes kolme sorti reaktsiooni. Kõige suurem seltskond on hall mass, keda me ei näe. Nad üritasid juba enne sõda apoliitiliselt ära elada, ilma et nad oleksid eriliselt armastanud Kremlit või usaldanud läänt. Nemad hoiavad madalat profiili ja üritavad lehekuhja varjus üldse mitte muutuda. Venemaal saab just sellest seltskonnast kõige rohkem kahuriliha, neil puudub motivatsioon hästi sõdida, aga samal ajal puudub neil ka kindlameelsus mobilisatsioonile vastu hakata.

Teine ja väiksem seltskond üritab iseennast defineerida "hea venelase" või muu Putinit hukkamõistva identiteedi kaudu. Nemad korraldavad läänes sõjavastaseid foorume ja räägivad intelligentset juttu. Nende kriitikud aga ütlevad, et tegemist on jõuetu ja seega kasutu demokraatliku opositsiooniga.

Seejärel on kolmas seltskond, mis on koos sõjaga suurenenud ilma, et tegemist oleks kindlameelsete Putini patriootidega. Nende minapilt on sattunud surve alla ja see tekitab teadagi protestimeeleolusid. Tegemist on puhtalt psühholoogilise nähtusega. Kui teised hakkavad sind õpetama, kuidas sa pead elama ja mida mõtlema, siis tekitab see tihti vastupidise reaktsiooni. Kui täiskasvanud lapsevanem manitseb oma teismelist last õhtul õigel ajal koju tulema, siis saab ta tihti vastuseks tüütu grimassi.

Omal viisil säilis ju eesti kultuur Nõukogude okupatsiooni ajal just seepärast, et eestlastele avaldati survet muutuda nõukogude inimeseks.

Seejuures võib taoline tõmblus läbida ka täiesti normaalseid inimesi. Näiteks on läänes töötamas muuhulgas ka klassikalise ajakirjandusliku taustaga vene ajakirjanikke, keda rünnatakse, kui nad soovivad kajastada konflikti nii ühe kui ka teise poole seisukohti. Umbes nii, nagu me kajastame konflikti Gazas. Nüüd nõutakse neilt tihti, et Venemaa käsitlus ei oleks pelgalt analüütiline, vaid alati kriitiline. Ja ennäe imet, need ajakirjanikud muutuvadki tõrksateks, sest nad pole armastatud ei siin ega seal. See puudutab muuhulgas ka eesti venekeelset ajakirjandust.

Taoline olukord oli etteaimatav. Radikaalsem osa läänest, kuhu kuulub ka Eesti, nõuab kõikidelt venelastelt mitte lihtsalt poole valimist, vaid tegelikult ka identiteedi muutmist. Ka mina olen seda meelt, et igaüks, kes ikka veel kannab taskus Venemaa Föderatsiooni passi, toetab kasvõi passiivselt Vene agressiooni Ukrainas.

Erandi teen neile, kes on juba avalikult teada andnud, et tahavad sellest kodakondsusest lahti saada, aga bürokraatia tõttu võtab vormistamine aega. Aga ma annan endale aru, et minu radikaalne hoiak tabab paljusid Vene kodanikke üllatusena, sest nad ise ei oskaks oma kodakondsust siduda suhtumisega oma riigi kuritegudesse.

Sellised venelased küsivad: "Aga kelleks me peame siis muutuma, kui ma venelasena olen teie jaoks terrorist?" Tegelikult on see oluline küsimus. Tegelikult on see olulisem küsimus, kui me arvame, sest meil on vaja mõistlikke venelasi. Mitte ainult Vene demokraatlikul opositsioonil, vaid ka meil on vaja venelastele alternatiivsed identiteeti, kui me tahame millali sõda päriselt lõpetada.

Vaadake, ühel hetkel, kui kogu Ukraina territoorium on vabastatud, tahame kõik rahu sõlmida. Praegu eksisteerib tõenäoline stsenaarium, et konflikt külmutatakse mingil kujul ainult selleks, et sama režiimiga Venemaa saaks revanšiks jõudu koguda.

Meile tundub, et alternatiive ei ole, sest autokraatlikud riigid on ka varem suutnud sõja ajal püsti jääda. Meenutagem nii Stalinit kui ka Hitlerit, keda ei kukutatud hoolimata nende riikide tohututest probleemidest. Keegi meist ju ei usu ka, et Kremli seltskond võiks oluliselt muutuda. Uus sõda on siis vaid aja küsimus. Just seepärast tuleb kinni hakata igast alternatiivist. Isegi kui see on esialgu ainult teoreetiline. Meil lihtsalt ei ole muid võimalusi. Meil on juba nüüd vaja leida neid venelasi, kellega me päriselt tahaksime rahu sõlmida.

Isiklikult minul on selliste inimeste kriteerium selge. See tugineb lääne monopolivastasele seadusandlusele. Monopolid tuleb lõhkuda. Kuri impeerium ei ole kuri mitte sellepärast, et sel on inimvaenulik ideoloogia, vaid seepärast, et omab vahendeid kurjuse kehtestamiseks. Kui eestlastel oleks tuumarelv ja palju naftat, siis me oleksime ilmselt väga ebameeldivad inimesed. Kui Euroopa osa venelastel ei oleks naftat, millega finantseerida mõttetult suurt armeed, siis oleksid nad tunduvalt toredamad inimesed. Nafta ja gaas jäägu Jakuutia Vabariigile või teistele siberlastele.

Iga venelane, kellele sobib mõte, et Vene impeerium laguneb väiksemateks tükkideks, on minu parim sõber. Omal viisil ei ole isegi tähtis, et ta oleks suur demokraat. Täiesti piisab, kui ta oleks oma kodukandi patrioot ja suhtuks umbusuga Moskoovia kolmanda Rooma ideesse.

Tean, see jutt on naiivne ja lootust on vähe, aga ma kordan ka, et meil ei ole alternatiive. Seepärast: elagu Novgorodi Vabariik!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.