Euroopa jalgpalliliit UEFA otsustas lubada rahvusvahelistele võistlustele tagasi Venemaa U-17 vanuseklassi koondised ja andis ühtlasi sama vanuseklassi 2026. aastal EM-finaalturniiri korraldusõiguse Eestile. Kiiresti reageerisid ühtekokku 12 Euroopa riiki, et nemad Venemaaga mänge boikoteerivad.

Eesti jalgpalliliit jäi ettevaatlikule seisukohale, öeldes, et otsus tehakse reaalse situatsiooni tekkimisel.

"UEFA täitevkomitee otsus oli selline, et UEFA administratsioonil leida võimalus Venemaa U-17 võistkondade ja nooremate võistkondade kaasamiseks võistlustele. Näiteks U-17 tänavune kvalifikatsiooniturniir on loositud ja venelasi seal ei ole. Kas nad üldse kusagil valikmängudes osalema hakkavad, see tegelikult on ju alles lahtine. Ja vabalt võib olla, et sellist asja üldse ei ole. See oli ka üks põhjusi, miks me kommentaarid lükkasime edasi," rääkis Pohlak.

Pohlak on jalgpalliliidu juhtimise juures olnud Eesti riigi iseseisvuse taastamisest alates. Sellesse aega jääb mitmeid hoidumisi selgest seisukohavõtust.

"Üks kõige teravamaid konfliktiolukordi oli seotud Sepp Blatteri FIFA presidendiks kandideerimisega kaheksa aastat tagasi. Toona Eesti Jalgpalli Liit oli üks neid, kes – oleks ju võinud eeldada meie väärtusruumist tulenevalt: põhjamaine, euroopalik – Sepp Blatteri jätkamise poolt hääletama ei hakka. Jalgpalliliidu enda teatel hääletati erapooletult. Ehk et Eesti jalgpalli Liit on rahvusvahelises suhtluses ja käitumises läbi aegade proovinud hoiduda võimuga konflikti minemast," lausus jalgpalliajakirjanik Ott Järvela.

"Ma olen ikkagi spordiinimene, ma esindan jalgpalli, ma ei esinda poliitikat ja püüan ka maailma selle nurga alt vaadata. Ja vältida isiklike seisukohtade esitamist. Spordiorganisatsiooni esindajana ma olen püüdnud kinni hoida sellest printsiibist, mitte olla deklaratiivne," ütles Pohlak.

Teisalt on ta nõus väitega, et meil siin on üsna keeruline sõda ja jalgpalli lahus hoida, kui agressorriik ise seda ei tee.

"Kahjuks see on tõesti nii, see on pragmaatiline tegelikkus. Ja selles olukorras paratamatult pragmaatiline tegelikkus ja ideaalne maailmanägemus omavahel väga selgelt põrkuvad. Jah, olen nõus sellega," lausus Pohlak.

Esmasele tagasihoidlikule avaldusele järgnes üldsuse pahameel. Sõna võtsid mitmed jalgpallisõbrad ja jalgpalli toetajad. Pohlaku sõnul tajus liit avalikkuse survet.

"Kindlasti tajun. Ja selle nurga alt seda võib kindlasti pidada avaliku kommunikatsiooni veaks meie poolt," nentis ta.

Kolmapäeva õhtul, kaheksa päeva pärast esialgset avaldust, ütles jalgpalliliit oma seisukoha välja konkreetsemalt: Eesti koondised ei mängi Venemaaga.

"Oleme ausad, enamik kahju oli selleks hetkeks juba sündinud. Seda usaldust, mis vahepeal kaotsi läks, selle ühe avaldusega tagasi ei võida. Samas oli selge, et see avaldus tuli teha ja et see oli õige," leidis Järvela.

Viimane avaldus oli olümpiakomitee asepresidendi, kaitseminister Hanno Pevkuri sõnul siiski poolik.

"Kui Venemaa lubatakse tagasi ja Eesti peab korraldama seda turniiri, siis tegelikult oleks korrektne, et Eesti sellest turniirist ja korraldusest loobub. Mina ei näe võimalust, et me saaksime korraldada turniiri, kus osaleb Venemaa," ütles Pevkur.

Et järgmisel aastal peaks noorte valikmängude süsteem muutuma rahvuste liiga põhiseks, on Pohlaku sõnul täna ennatlik öelda, et venelased üldse Eestis korraldatavale finaalturniirile jõuavad. Tema sõnul on see võimalus väike.

"2026 U-17 EM-finaalturniiri kontekstis on seda ilmselgelt vara rääkida, sellepärast et meil puudub igasugune arusaam sellest, kas nad tegelikult nendel valikvõistlustel üldse osalema hakkavad," ütles ta.

Mitmel teisel spordialal Eesti sportlased juba ju võistlevad venelastega ja sisulist diskussiooni sellest ju tekkinud ei ole. Miks siis jalgpalli mõju teiste aladega võrreldes nii tugev on?

"Tegemist on ühe vähese, äkki isegi veel ainsa kultuurisündmusega, mis suudab korraga kõnetada igat maailma otsa. Ja see muudabki jalgpalli oluliseks ning see omakorda teeb väga kõrgeks ka ootused, mida jalgpallile ühiskondades seatakse," lausus Järvela.