Mis seal salata, riigikontrolli värskes auditi aruandes kirjeldatu näitab, et Eesti senised sammud vanglasse sattunud õigusrikkujatega tegelemisel on tehtud õiges suunas. Hea meel on saada kinnitust, et vanglateenistuse hiljuti seatud strateegilised eesmärgid ja arenguplaanid sarnanevad riigikontrolli soovitustega üsna palju. Kuid on oluline, et kui me oleme jõudnud punkti, kus paljud edukad reformid ja pikaajalised otsused on viimaks näitamas tulemusi, ei lõhuks me saavutatut ise kiirelt ära.

Meil on oma riigi arengut hinnates natukene lühike mälu ja kipume ära unustama, milliste valikute ees me veel vaid mõnda aega tagasi olime. Meenutagem, et veel 20 aastat tagasi oli meil ca 4800 vanglakohta amortiseerunud laagertüüpi kuritegevuse ülikoolides. Pidime andma avalikkusele sageli aru, et miks me ei suuda vanglates korda hoida.

Mäletan hästi ka seda, kui 1999. aastal alustades oma karjääri kriminaalhooldusametnikuna, oli see toona väga progressiivne teenistus, sest kõik said kasutada arvutit. Mitte igal pool ei olnud see veel nii. Siiski, sisenedes toona esmakordselt vanasse Tallinna vanglasse, sain ma pehmelt öeldes šoki, sest venekeelne kontrollimatu ja Nõukogude aega kinni jäänud elu- ja töökeskkond oli sedavõrd õõvastav. 25 aastat hiljem käime püstipäi ja keegi ei pea vanglates oma elu pärast kartma.

Vanglateenistuse käesoleva aasta eelarve on 84 miljonit eurot. Mida me selle eest saame?

Me saame kaasaegsed ja maailmatasemel vanglad, mille üle avalikkus igapäevaselt muret tundma ei pea. Meil on arenenud riikidega võrreldaval tasemel edukuse näitajad: 2020. aasta retsidiivsuse näitajate kohaselt ei pane kahe aasta jooksul uut kuritegu toime koguni pea 70 protsenti õigusrikkujatest.

Kriminaalhooldustöö enam kui 3000 vabaduses karistust kandva õigusrikkujaga on tõhus ja kaasaegne, kasutusel on kõik võimalikud alternatiivkaristused, üldkasulikust tööst elektroonilise järelevalveni. 1200 kõrgelt haritud ja kompetentset teenistujat panustavad meie turvalisuse hoidmisse. Digiareng on mõõdetav kuudes, mitte aastates. Vanglasüsteemi areng on meie suur edulugu ning saaksin loetelu veel omajagu jätkata.

Kas üksinda kambris oma karistuse kandmine on liiga palju tahetud?

Praeguste vanglate ehitamist alustati 2000. aastate alguses. Tartu vanglagi kavandati algselt 500-kohaliseks, kuid olude sunnil tuli sinna paigutada kaks korda enam õigusrikkujaid. Avalik debatt selle üle oli kirglik. Väärib ka märkimist, et kaks viimast tapmist vanglas toimusid 2007. ja 2011. aastal just kambrikaaslase poolt. Võimaluse puudumine olla kordagi üksi tekitab stressi ja suurendab probleemide kasvu. Teame rahvusvahelisest praktikast, et individuaalse ruumi olemasolu on käitumise muutumiseks väga vajalik.

Rääkides kuludest, siis suuremad, üksusepõhiselt toimivad vanglad kolmes asukohas on meile toonud kokkuhoidu. Võrreldes meie põhjanaabritega, kes on valinud väiksemate vanglate mudeli, kulutame vanglatele kordades vähem. Me oleme kergendanud ka politseinike tööd ning tagame Viru ja Tartu piirkonnas arestimaja teenuse, millesse riik ei pea enam eraldi investeerima.

Seda on olnud raske hinnata, et millal me jõuame nüüdse olukorrani, mil vanglas on 1915 inimest. Me oleme aga endiselt kõrge kinnipeetavate arvuga riik. Põhjamaades on 100 000 elaniku kohta vaid 50-60 vangi ning Euroopas keskmiselt 104. Meil on see arv hetkel ca 150. Vangistus on kallis kõikjal, kuid ca 3000 eurot ühe kinnipeetava kohta kuus on päris hästi tasakaalus üldise elukalliduse ning vanglate turvalisuse standardiga. Nii et minu arvates ei maksa me oma turvalisuse eest üle mõistuse kõrget hinda, ei praegu ega lähimas tulevikus.

Priisata pole meil midagi, sest palgasurve ja elukallidus ning meile seatud miljonieurone kärpeülesanne järgmisel aastal dikteerivad juba ise meie valikuid. Ma loodan, et vanglate vajalikkuse üle peetavast arutelust sünnivad edasiseks uued targad mõtted.

Jätkame vanglatega kolmes asukohas ja kohaneme pidevalt vastavalt kinnipeetavate arvu muutustele. Kuid kui ühiskond on valmis n-ö klassikalist vanglakaristust veelgi enam asendama karistuste alternatiividega – mida pean ka ise üldiselt mõistlikuks –, on mõtet tulevikus kaaluda ka mõne vangla sulgemist. Uusi suundi seades tuleb aga hoolikalt järele mõelda, millist hinda oleme nõus oma turvalisuse eest maksma.