Viimasel ajal olen üha enam mõelnud, mida inimesed õiguskaitseasutustelt ootavad. Kas pole inimestel lihtne soov, et saaksime elada paremas Eestis selle mõiste kõige otsesemas tähenduses? Kus pere oleks turvaline paik ja naine ning lapsed ei peaks kannatama vägivalla käes. Kus täiskasvanud ei annaks lastele alkoholi või narkootilisi aineid ja lapsed ei lahendaks omavahelisi probleeme esimese asjana vägivallaga. Kus tänavatel oleks turvaline liikuda, kartmata hämaras tänavanurgas röövimise või millegi oluliselt hirmsamagi ohvriks langeda.

Selle eest hoole kandmine on õiguskaitseasutuste töö. Õiguskaitseasutuste töö on hoida ühiskond õiglasena ja teha inimestele selgeks, millised teod viivad vanglasse, milliste puhul saab riik inimesi teisiti mõjutada. Õiglus on väga mitmekülgne, see on miski, mis paneb inimesed usaldama riiki, teisalt on õiglus ka oma inimeste aus ja väärikas kohtlemine.

Ühiskonna ootused politseile ja prokuratuurile on pidevas muutuses, mistõttu peame meie nende muutustega kohanema, kuid vajadusel lööma ka selja sirgu ja ausalt ning väärikalt enda inimestele selgitama, miks mõni ootus ei ole otstarbekas.

Mind on pannud muretsema nii avalikus diskussioonis kõlanud pahameel poevarguste menetlemise suhtes kui ka reaalsed otsused, milleni me kehtivatest seadustest lähtudes jõudnud oleme. Minu mure on nimelt selles, kui palju üks saiapäts pealtnäha maksab ja kui palju see lõpuks päriselt meile maksma läheb, kui keegi selle pätsi vargusega vahele jääb. Vihje: ligi tuhat korda rohkem.

Oma töös kogukonnaprokurörina näen, kui palju on kogukonna turvatunnet tugevalt riivavaid valdkondi, mis vajavad politsei ja prokuratuuri kindlat sekkumist. Kuigi mõnikord võib kõrvaltvaatajale tunduda, et riik on põhjatu, siis tegelikult on ka õigussüsteemi ressurss piiratud. Piiratud on nii politseiuurijate arv, prokuröride töötunnid, kohtunike tööpäevad kui ka meie kõigi ühine raha, mis kulub mõistetud karistuste täideviimisele.

Seetõttu tuleb meil üha enam teha valikuid ja panustada just sinna, kus kogukonna vajadused ja heaolu seda kõige enam nõuavad. Kui inimese suhtes kohaldatakse riiklikku kättemaksu, ehk reageeritakse õigusrikkumisele seaduse täie jõuga, peab sellel olema mõte. Mõistetamatu on karistamise kui eesmärgi ülistamine olukordades, kus kogukonna turvatunnet ei riivata või on riive vaevu märgatav.

See mõistmatus kerkib igapäevatöös esile eelkõige siis, kui loen kriminaaltoimikuid, kust vaatab vastu poest toiduaineid varastav depressioonis nooruk, kohupiimavargast mäluprobleemidega 70-aastane vanadaam või suurest kaubandusketist 55 eurosenti maksva limpsipudeli võtnud sotsiaalmajas elav meesterahvas. Kui suur saab olla sellise inimese süü ja milline on selle õiglane tagajärg?

Prokurörid lähtuvad kehtivatest seadustest. Prokuröride töös on üha enam näha, mis probleemi tõttu keegi kuriteo toimepanemiseni jõudis. Kui see mure õnnestub nii-öelda terveks ravida, siis võidavad kõik – õigussüsteemiga ta enam kokku ei puutu, õigusrikkumistega ta kellegi huve ei kahjusta ja mis kõige olulisem: riik aitas inimest.

Kuigi prokurörid lahendavad üha enam ka sotsiaalseid probleeme, pole ma kindel, kas kriminaalmenetlusega on võimalik ravida toiduaineid varastanud nooruki depressiooni. Kas kriminaalmenetluse järel saabub vanadaamil haiguse regress või hoopis selginemishetk? Ebatõenäoline.

Või kas sotsiaalmajas elav joogipoolise varas, kes kord võttis kaks pudelit õlut, paar kuud hiljem pudel limonaadi, lõpetab järsku märjukese võtmise poest, kuigi poes käiguks ei ole raha, kuna puudetoetus ja pension on napp isegi igapäevaste vajaduste rahuldamiseks?

Millised on nende juhtumite puhul õiguskorra kaitsmise huvid, mille nimel maksumaksjad on nõus panustama riigi julgeolekusse politseinike, prokuröride ja kohtunike palkade näol?

Kahtlemata tuleb inimeste ja ettevõtete vara kaitsta. Eesti Vabariigi põhiseaduses öeldakse, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Nõnda peab ka varastamine saama õiglase hukkamõistu.

Kui keegi riivab vargusega inimeste turvatunnet või teeb seda suures ulatuses, on tegemist kuriteoga, mis peabki saama selge tagajärje. Küsimus on aga selles, kuidas riik tagab hukkamõistu süstemaatilisele vargale, kes võtab kolmel korral kaasa vaid ühe saiapätsi.

Politsei- ja piirivalveameti andmetel oli 2021. aastal vargustega tekitatud kahju pooltel juhtudest alla 200 euro. Uuringu valimis oli 1577 vargust, millest 75 protsendi puhul oli kahjusumma alla 50 euro ja enam kui pooltest omakorda alla 20 euro.

Need andmed on kõnekad, sest n-ö moosivaraste täiemahuline menetlemine on kulukas. Kolmest väärteokorras karistatavast vargusest saab praegu aga kuritegu, mis toob kaasa oluliselt kulukama sekkumise, kuid sugugi mitte tõhusama lahenduse, sest sotsiaalprobleemi süüteomenetlus ei ravi.

Ka mõnekümne euro suurusele kahjule ei saa jätta reageerimata, kuid ehk on võimalik sama tagajärg saavutada ühiskonda vähem koormavate sanktsioonidega, tegu juba eos ennetada või kahju kauplusel endal sootuks ära hoida. Karistusõiguse põhimõtete järgi tuleb kriminaalmenetluse järel sellisel inimesel aga suure tõenäosusega kohtuda kriminaalhooldajaga või järjepidevalt varastades koguni vanglasse minna.

Kui varas pääseb leebemalt ja osaleb end loodetavasti veidigi rehabiliteerivates projektides "töötan ühiskonna heaks" või "kohtun kriminaalhooldajaga", siis maksavad inimesed tema ülalpidamiseks, ehk saiapäts maksab keskmiselt 103 eurot kuus.

Kui aga sotsiaalsüsteemi ja õigussüsteemi niigi kulukad pingutused osutuvad tulemusetuks ja inimene taas poest varastamisega vahele jääb, maksab see saiapäts meile iga kuu keskmiselt 2800 eurot. Kas pole mitte krõbe hind, mida maksta kohupiima või limpsipudeli eest?

Samal ajal kuulen telerist, kuidas kodumaine kaubanduskett märkab küll varguse toimumist, kuid jälgib sekkumise asemel inimest kaamerast, kuni ta on turvaväravatest väljunud ja õigusrikkumise toime pannud. Kauplus jälgib seega kuriteo toimumist ja laseb inimesel kuriteo toime panna.

Kaupluse eesmärk peaks olema enda vara kaitsta ja see tagasi saada ehk sekkuda võimalikult kiiresti. Nii hoitakse ära rikkumine ja kahju nii endale kui ka meie ühisele rahakotile. Suure tõenäosusega tuleb sama inimene pärast karistuse saamist uuesti varastama ja protsess kordub. Nõiaringi murdmiseks tasub ehk poel endal leida võimalus, kuidas vahele jäänud kliente poest eemal hoida. On ju kaupluste esindajad ise korduvalt kinnitanud, et turvasüsteemid toimivad edukalt ja vargused õnnestub tuvastada.

Minu hinnangul ei ole siin enam õiglus, vaid ebaõiglus. Ebaõiglus kõigi nende inimeste suhtes, kelle ühisest rahakotist tuleb kulutada nii palju raha, et täiendavalt karistada riigi abita jäänud inimesi, kes põhjustasid võibolla paar, mõnikümmend või sadakond eurot kahju. Ebaõiglus ka nende suhtes, kes on jäänud eluga jänni, keda vaevab mõni tervisemure või kes ei tule riigilt saadud toetuste najal lihtsalt toime.

Sotsiaalprobleemide lahendamine ei saa olla kriminaal- ega väärteomenetluse ülesanne, sest seal tegeleme paraku juba probleemide tagajärgedega. Sestap tuleb arutleda, kas süüteomenetlus on üldse õige vahend, millega väikese kahjuga vargustele reageerida või on see ilmselge liialdus. Uurimiseks eraldatud ressurss ei ole piiramatu, mistõttu tuleb meil äärmiselt hoolega otsida kahjustatud õigushüve väärtuse ja reaktsiooni kulukuse vahelist tasakaalu.