Venemaa agressioon Ukrainas on väldanud poolteist aastat. Sõda ja genotsiid kestavad, sajad ukrainlased surevad, kümned tuhanded lapsed on küüditatud. Venemaa peab selle eest vastutama ja kahjud hüvitama. Parim viis selleks on võtta kasutusele Vene riigi ja oligarhide külmutatud varad. Reaalseid samme pole suutnud astuda ükski Euroopa riik, aga Eesti on valmis näitama suunda ja tegema päriselt otsa lahti.

Eestil on kogemust, mida partneritega jagada

Nüüdseks olen välisministrina käinud Ukrainas kolm korda ning seal avanenud pilt jääb kauaks meelde – märgid sõjakahjudest vaatavad vastu igal sammul. Inimesed on kaotanud lähedased, lõhutud on kodud, hävitatud on koolid, haiglad, teed ja sadamad. Venemaa korda saadetud agressioonikuriteod, purustused ja julmus jäävad Ukrainat saatma pikkadeks kümnenditeks, kuid Ukraina ei ole selles õuduses üksi.

Samal ajal kui Ukraina peab tuliseid lahinguid ning vabastab oma territooriumi meeter meetri haaval tagasi, on näha esimesi samme Ukraina ülesehitamisel. Eesti ei ole vaadanud käed rüpes pealt, vaid meie osalusel on valminud kaks projekti. Juunis oli mul au avada uus varjendiga lasteaed Ovrutši linnas ning kaks nädalat tagasi avasime Žõtomõri oblastis Eesti toetusega taastatud Malõni silla.

Kindlasti ei jää need projektid viimaseks. Järgmise ettevõtmisena ehitab Eesti kolm perekodu sõjas orvuks jäänud Ukraina lastele, tehes selleks koostööd Ukraina esileedi Olena Zelenska Fondiga. Need on märgilised sammud näitamaks, et Eesti jätkab Ukraina ülesehitamist kindlameelselt ning on endiselt kogu maailmale sel teemal eeskujuks. Meie teame, et ukrainlased ei võitle vaid enda vabaduse eest ning seetõttu toetame Ukrainat vankumatult sellel teekonnal nüüd ja edaspidigi.

Selle kinnituseks on riigieelarve strateegias järgmiseks neljaks aastaks üle 30 miljoni euro, et lüüa kaasa Ukraina ülesehitamisel koos teiste riikidega. Kahtlemata on see suur väljakutse ettevõtlussektorile, kuid toetab pikemas perspektiivis Eesti riigi majanduslikku arengut. Eestil on kogemust, mida teiste G7 riikide, Euroopa Komisjoni ja teiste partneritega jagada.

Eesti riik ja siin elavad inimesed on sõja algusest peale näidanud Ukraina suhtes üles suurt solidaarsust ning teinud märkimisväärseid annetusi. Venemaa tekitatud sõjakahjusid ei pea kinni maksma aga Eesti maksumaksjad. Agressioon on kuritegu ning sellele kuriteole peab järgnema karistus. Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtust on räägitud Euroopa Liidu tasandil juba sõja algusest peale. Eesti on haaranud initsiatiivi, et sõnadest saaksid ka teod.

Eesti algatus võtab Venemaa valuvõttesse

12 oktoobril andis valitsus heakskiidu plaanile, millega me soovime võtta kasutusele Venemaa külmutatud varad ning suunata need Ukraina ülesehitamiseks. Loodetavasti saavad seadusemuudatused kinnitatud peagi ka riigikogu poolt. Möödunud kevadsuvi näitas, et hoolimata sisepoliitilistest vaidlustest toetati ühehäälselt mitut olulist välispoliitilist avaldust. Seega olen veendunud, et ka sellele eelnõule on erakondadeülene toetus olemas.

Euroopa Liit ja G7 riigid on külmutanud Venemaa keskpanga varasid rohkem kui 300 miljardi euro väärtuses. Eestis on neid aga umbes 38 miljoni euro ulatuses ehk üksi tegutsedes oleks mõju liialt väike. Euroopa Liidus valitseb üksmeel, et Ukraina ülesehitamiseks on mõistlik kasutada agressori külmutatud varasid, kuid konkreetseid samme pole senimaani tehtud.

Milline on aga siis Eesti plaan, millega soovime olla teistele Euroopa Liidu riikidele eeskujuks? Lihtsustades öeldes: esiteks, kui agressor on tekitanud kahju, mille Ukraina dokumenteerib, siis Ukraina esitab selle eest nõude Venemaale, mis seda ilmselt ei aktsepteeri. Eestis töös oleva seaduseelnõu kohaselt saab Ukraina paluda Eestil Venemaa külmutatud varadest tulnud raha suunata Ukraina ülesehituseks.

Järgnevalt tuleb mängu Eesti kohtusüsteem, mis peab langetama otsuse, kas konkreetsed külmutatud varad saab võõrandada või üle võtta. Seega kujuneb protsess, mis võtab oma aja, kuid lõpptulemus on seda väärt.

Vähem olulisem pole seegi, et kui me mõne oligarhiga seotud varad võõrandame, siis anname sellele konkreetsele isikule vastu nõudeõiguse, millega ta saab oma koduriigi ehk Venemaa poole pöörduda. Eeldatavasti ütleb aga Venemaa, et nemad seda kinni ei maksa, mis tähendab, et seegi võib siseriiklikult hõõrdumisi tekitada.

Maailmas on üks riik, Kanada, mis on loonud oma skeemi Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtuks. Kanada õigussüsteem on oma olemuselt teistsugune, see on võimaldanud neil kiiremaid samme astuda, aga rakendamisega läheb neilgi veel aega. Peagi olen visiidil Kanadas ning minu soov on tutvuda nende lahendusega ning arutada, kuidas saaksime loodud initsiatiividega laiemat mõju avaldada. Mida rohkem riike selle plaaniga kaasa tulevad, seda jõulisem saab olema sõnum ka Venemaale.

Eesti seisukoht on kindel: tuleb jätkuvalt toetada kõiki piiranguid, mis aitaksid survestada Venemaad sõda lõpetama. Tähtis on, et teisedki liikmesriigid asuksid tegutsema, sest üksinda suudame tekitada agressorile pelgalt näpistuse, üheskoos aga hammustuse, mis jätab valusa armi.