X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Katrin Kullasepp: sõprus – nii lihtne ja samas nii keeruline

Sõprus
Sõprus Autor/allikas: Stella Salumaa/Müürileht

Sõprus on nähtus, mida enamik inimesi on oma elu jooksul korduvalt kogenud, ja see on vorminud isiklikke seisukohti seoses sõpruse olemusega. Individuaalse kogemuse tõttu on tekkinud sõprusest mitmeid arusaamasid. Alljärgnev on samuti üks võimalikest vaatenurkadest, mille eesmärk on välja tuua, miks see suhte liik üldse oluline on, kirjutab Katrin Kullasepp algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Alustuseks tuleks paigutada sõprus laiemasse suhete raamistikku. Inimesed on sotsiaalsed isendid ja meie igapäevatoimingud kulgevad suheldes – võib öelda, et suhtlemisest ja suhetest pole pääsu. Teatud juhtudel võib inimene küll teistest eemalduda või püüda ennast mingiks ajaks isoleerida, kuid üldjuhul reguleeritakse enda privaatsusvajadust vähem ekstreemsel moel kui pikemaajaline eraklus.

Inimeste elu on põimunud teistega läbikäimisega, hoolimata sellest, kas need teised meeldivad või mitte. Samas on interaktsioonide sagedust ja kestust üldjuhul võimalik reguleerida ning kontrollida selle kaudu enda suhtlemiskeskkonda. Üldistatult saab väita, et meeldivaid suhtlemissituatsioone soovitakse pigem korrata ja ebameeldivaid vältida.

Sõprussuhetel on inimese jaoks suhtemaastikul väärtus eri põhjustel. Selle kohta on tehtud laialdaselt teaduslikke uuringuid ning leitud on seoseid sõpruse kvaliteedi ja heaolutunde vahel; nimetatud seost vahendavad mitmed psühholoogilised tegurid.

Sõprussuhted on olulised eri vanuses inimeste jaoks, näiteks laste puhul toetavad need sotsiaalsete oskuste arengut. Vanemas eas, kui üldine sotsiaalne aktiivsus pigem kahaneb, pakuvad sõbrad aga vajalikku lähedust.

Suhted, seejuures sõprus, on inimese jaoks oluline ressurss toimetulekuks ja need varieeruvad sõltuvalt eluetapist. Näiteks lapseeas on sõber kaaslane, kellega on tore koos mängida, murdeea lähenedes aga muutuvad ootused sõpradele, tekib juurde n-ö sügavust – kogetakse emotsionaalset tuge ja kiindumus süveneb.

Täiskasvanuna on sõprussuhetel jätkuvalt elus keskne koht, kuna need pakuvad eri tüüpi sotsiaalset toetust (nt informatiivne, materiaalne) ja võimalust tunda ennast keerulistes elusituatsioonides turvalisemalt. Tähtis sõpruse nurgakivi täiskasvanueas on ka lojaalsus ja teadmine, et saad teise peale kindel olla. 

Sõprus kui sümmeetriline suhe

Kuidas aga kirjeldada ja mõista sõprust, mida peetakse romantiliste ja pereliikmetevaheliste suhete kõrval üheks olulisimaks lähedussuhte tüübiks? Teaduskirjandus käsitleb sõprust osaliselt küll kattuvate, kuid ka üpris erinevate tunnuste kaudu. On välja toodud, et sõpruse olemus avaldub emotsionaalses mugavustundes sõbraga suheldes. Ennast piiratakse vähem – enda mõtteid ja arvamust julgetakse avaldada vabamalt kui näiteks toreda naabri või kolleegiga, kellega jagatud muljed on rohkem lihvitud ja vähem reljeefsed. Võimalus "olla, nagu oled" toetub sõbra usaldamisele.

Esile on tõstetud ka seost identiteediga – sõbraga läbikäimisel luuakse justkui ruum, kus toimuvad dialoogid annavad sisendi minapildi konstrueerimiseks ja kinnitavad teineteise identiteeti ehk kogetakse minapildi aktsepteerimist. Oled küll enesesse tõmbunud ja vahel ka prokrastineerid, aga ikkagi oma – inimese identiteedi eri aspektid leiavad suheldes väljendamist ja kinnitamist.

Sõprussuhte mõju võib avalduda ka identiteedi muutumises. Näiteks võib avastada, et sõbraga suheldes on hakatud endast teistmoodi mõtlema. Samas on see iseloomulik ka teistele suhetele. Mis siis ikkagi sõprust eristab?

Lühidalt vastates peetakse sõprust vabatahtlikuks suhteks kahe isiku vahel, mida iseloomustab vastastikune sõltumine teineteisest. Sõbraks ei saa kedagi sundida või ise omal initsiatiivil kellegi sõbraks hakata, ilma et teine inimene seda aktsepteeriks. Sõprussuhted võimaldavad kogeda eri määral lähedust ja hoolimist, ühe iseloomuliku joonena peab välja tooma ka usalduse.

Sõprussuhe sisaldab poolte jaoks vabatahtlikku riski võtmist, kuna eeldatakse, et sõber arvestab teise huvidega olukorras, kus on võimalik käituda ka teisiti. Puuduvad ju institutsionaalsed regulatsioonid, mis keelaksid rääkida kolmandatele isikutele, mida sõber kunagi millegi kohta arvas, samas eeldatakse, et sõber ei jaga intiimset infot teistega. Iseseisvus ja autonoomia säilivad ka sõprussuhtes, kuid emotsionaalse seotuse tõttu ollakse mõjutatav.

Kui näiteks lapsevanema ja lapse suhe on vastutuse ja kontrolli omamise mõttes asümmeetriline, siis sõprus on olemuselt sümmeetriline – see tähendab, et sõpradel on teineteisega suheldes enam-vähem sarnane positsioon, kuigi see võib sõltuvalt olukorrast muutuda.

Kui arutleda sõpruse olulisuse üle, siis vastus peitubki selles, mida sõprussuhted annavad: meie jaoks olulist toetust, emotsionaalset sidet, mis aitab vältida üksildust, ja kuuluvustunnet. Vähetähtis pole ka see, et kõike seda ei kogeta ainult ise, vaid on võimalik ka teisele pakkuda. Prosotsiaalne käitumine toimib inimesi liitvalt ka siin. 

Kuidas sõprus tekib?

Eraldi teema on ka sõpruse kujunemine ja püsimine. Miks saadakse kellegagi sõbraks ja miks sõprus katkeb? Millised on ohumärgid? Uuringutest on selgunud, et sõpruse tekkimise oluliseks teguriks on näiteks füüsiline (geograafiline) lähedus, mis teeb kokkupuutumise võimalikuks.

Mingis mõttes saab isegi öelda, et sõpradeks ei saada sugugi juhuslikult, vaid teatud eelduste korral. Samade kohtade – olgu siis näiteks huvialaringid või klubid – külastamine loob võimaluse teist inimest mitte ainult märgata, vaid ka õppida tundma tema omadusi, see omakorda võimaldab suhtel edasi areneda. Samas on oluline, mis kahe isiku vaheliste kontaktide korral toimub – lihtsalt samas toas või kollektiivis töötamisest ju ei piisa. Vaatame edasi.

Sõprust saab määratleda kui psühholoogilist ja sotsiaalset protsessi, mida suunab laiem sotsiokultuuriline kontekst. Määratlus juhib tähelepanu olulistele aspektidele: omavahel suhtlevate isikute emotsionaal-psühholoogilised tegurid (nt meeleolu, hoiakud, motivatsioon), sõpradevaheliste interaktsioonide sisu (nt kriitika, abistamine, lohutamine, julgustamine) ning sotsiaalne ja kultuuriline keskkond (nt arusaamad sõprusest, sõprusega seotud teemade kajastamine ühiskonnas).

Seega on sõprus miski, mille kulg ei sõltu ainult ühest isikust, vaid mis kujuneb interaktsioonide käigus. "Meie" tähendus (nt "ta on minu sõber") toetub sellele, mis toimub kahe inimese vahel. Kui näiteks üks isik avab ennast, on see enda kohta info jagamine, mis võib teise jaoks olla usalduse signaal ja lülitada omakorda sisse vastastikuse eneseavamise tsükli, võimaldades mõlemal tunda end, ütleme, erilisena.

Reeglina kulub sõpruse kujunemiseks mingi aeg, mille jooksul hakatakse eelistama kaaslase seltskonda ja temaga suhtlemist. Kindlat ajaperioodi määrata ei saa, kuna ka siin sõltub läheduse ja usalduse tekkimine kahe inimese vahel sellest, mis sündmusi on kogetud.

Kvantiteet üksi pole siinkohal määrav – on neid, kellega suheldakse aastaid iga päev, kuid sõbraks ei saada. Näiteks ei määratleta kolleegi sõbrana, kuigi teda võidakse usaldada ja peetakse toredaks. Sõprussuhte protsessi käigus saavad ühe poole eelistused ja vajadused kokku teise isiku kavatsuste ja huvidega. Kestva suhtluse jooksul hakatakse teist isikut mingis faasis juba sõbrana defineerima.

Huvitav on ka see – mis omakorda peegeldab sõpruse kui psühholoogilise ja sotsiaalse nähtuse keerukust –, et kellegi enda sõbraks pidamisel võib juhtuda, et teine ei arva sama. Kriteeriumid on erinevad – mõne jaoks võib olla igapäevane muljete vahetamine, julgus seda teha ja seda raamistav positiivne atmosfäär sõpruse märk, teine võib aga tajuda kaaslast hea tuttavana. Tema jaoks võib kehtida näiteks reegel, et sõber saab olla ainult see, kellega on mindud koos läbi keeruliste elusituatsioonide, ja seetõttu saab sõbrale loota. Kirjeldatud lähenemisnurk rõhutab subjektiivse arusaama kriitilist tähtsust. 

Inimesed eristavad sõpru, pidades kedagi enda laiemast sõpruskonnast parimaks lähedaseks sõbraks, kellele järgnevad hierarhias teised lähedased sõprussuhted. See, kui palju on neid, keda sõpradeks peetakse, ja kui palju on konkreetse isiku jaoks parimaid sõpru, on väga individuaalne. Kellegi enda parimaks sõbraks pidamisel on määrav just isiku enda hinnang suhtele ja koos kogetule. Veenda kedagi, et tegelikult ei ole X tema parim sõber, vaid hoopis Y, võib olla küllaltki keeruline.

Sõprus areneb ega saa kunagi nn valmis – see on protsess, mille käigus huvi, usaldus ja valmisolek teist inimest toetada muutuvad ajas. Emotsionaalsed üleelamised, vaimne tervis, teatud elusituatsioonid, mille tulemusel jääb vähemaks ühiselt loodavaid kogemusi ja tegevusi, usalduse kuritarvitamine, psühholoogiliste-emotsionaalsete pingete põhjustamine on mõned tegurid, mille mõju ei saa alahinnata. Sõpradevaheline lähedus ja avatus võivad küll väheneda, kuid ka hiljem taas kasvada. 

Ometi võib ka sõprus lõppeda 

Ohumärke, mis viitavad sõprussuhte muutumisele, saab loetleda suurel hulgal. Nende alla kuulub igasugune käitumine, mis vähendab teise isiku usaldust (nt teise teadlik haavamine, manipuleeriv käitumine) ja paneb kahtlema enda positsioonis (nt tekib tunne, et ei olda enam teise jaoks oluline).

Kui püüda pakkuda lihtsustatud mudelit, siis suhte dünaamikast võivad anda aimu kokkupuudete sageduse muutumine, teemad, millest räägitakse, ja teemade käsitlemise sügavus. Samas on vaja hinnangu andmisel konteksti arvestada. Vähenenud kontaktid võivad viidata kiirele perioodile, kasvanud kohustuste hulgale ja inimese jaoks olulisele fookusele vastaval eluhetkel. Ehk tegemist on piisavalt kompleksse nähtusega. Üksik suhtlemisepisood, näiteks negatiivse alatooniga sõnum, võib olla signaal kellegi halvast tujust ja mitte enamast.

Sõpruse lõppemist saab vaadelda ka kui ajas kulgevat protsessi, mille käigus proovitakse tekkinud pingeid tasandada ja muutustega kohaneda. Suhte järsult katkestamine või pikemaajalisem emotsionaalne kaugenemine on mõlemad võimalikud stsenaariumid, mille vahele paigutub rohkelt muid variante.

Sõpruse muutumine võib olla seotud ka isikute endi arenguga – tänu uutele sotsiaalsetele rollidele või väljakutsetele elus avastatakse teised huvid, luuakse uusi suhteid. Sõbrast kaugenemine saab olla seega loomulik protsess, mida mõlemad aktsepteerivad. 

Lähedase sõbraga suhte jahenemine võib osutuda keeruliseks psühholoogiliseks kogemuseks. Eespool kirjeldatule toetudes saab vastata küsimusele "miks?".

See, kui emotsionaalselt tugeva reaktsiooniga on tegu, sõltub muidugi eri faktoritest, näiteks kuivõrd lähedasena ennast sõbraga tunti, kui palju teda usaldati, mis põhjusel on teineteisest eemaldumine toimunud ja kuidas olukorda enda jaoks mõtestatakse või millise sisendi sõprussuhe identiteedile andis. Olulise sõprussuhte lõppemine võib sarnaselt teiste lähedussuhete katkemisega vormida isiku hinnanguid endale, näiteks võib inimene kogeda, et osa temast on justkui puudu.

Selleks et mitte jätta sõprussuhetest kallutatud muljet, tuleb mainida, et kuigi eelnevalt said tähelepanu sõprussuhte positiivsed aspektid, on sõprusel ka teine külg. Sõprussuhted pakuvad viljakat pinnast hoiakute ja väärtuste kujunemiseks, tipnedes mõtlemismustrite internaliseerimisega. Ebatervislikud valikud ja harjumused ning riskikäitumine võivad saada hoogu suhtluses enda jaoks olulise isiku – sõbraga. Kuid see on juba mõne teise artikli teema.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: