Juuresoleva video alguses nähtavad kaadrid pärinevad 2021. aasta novembri lõpust, kui ühe Karula rahvuspargi talu õuel põles hiiglaslik lõke ja selle juurde kogunenud rahvas lasi ilutulestikku ning hõiskas. Tegelikult põles riidal sama talu teise ilma läinud perenaise Liivia Trolla keha.

Fotograafiat õppiv Lauri Trolla koos õe ja kolme vennaga, kellest avalikkusele on vast kõige tuntum kunstnik Heiki Trolla ehk Navitrolla, hakkasid ema lahkumise järel ellu viima tema viimset soovi, milleks oli põletusmatus.

Lauri Trolla rääkis "Pealtnägijale", et umbes 2020. aasta jõulude paiku hakkas ema kahtlustama, et tema tervisel on midagi viga. Kuu aega hiljem sai pere teada, et emal on ravimatu vähk ning üheksa kuud hiljem oli ta surnud.

Poja sõnul oli ema juba aastaid rääkinud soovist, et kui ta kord sureb, siis surnukeha põletataks ja tema tuhk visataks koduaeda õunapuu aeda laiali. "Hiljem see soov muutus nii palju, et ta soovis sinna jõekääru, kus ta lapsepõlves kalal käis, sinna saada. Et nagu jõkke," rääkis Lauri Trolla.

"Talle see Eesti surnuaiakultuur, vähemalt nii, nagu see tema peres või tema kandis kombeks oli, üldse ei meeldinud - see ajas inimesi pigem tülli. Põhiteema oligi see, et kes viimati käis seal ja kes need küünlad sinna vedelema jättis ja et mina käisin eelmine kord, nüüd on sinu kord minna. Ta ei tahtnud, et ta lapsed tuleksid haua peale nii-öelda nutma ja halama, et teda ei ole seal, et ta on surnud."

Arusaadavalt puudus Trolladel igasugune kogemus ja eelteadmine. Põletusmatus on küll iidne traditsioon ja tänapäeval seostatakse seda maausulistega, kuid ükski kehtiv seadus seda ei maini ega paku matusebürood.

Regionaalministeeriumi õigusvaldkonna juht Martin Kulp möönis, et kalmistuseadus tõesti põletusmatust otsesõnu ei reguleeri. "Aga kalmistuseadus ütleb, et võimalusel tuleb arvestada isiku usulist kuuluvust ja siis tulevad taas juurde kohe need sanitaar- ja keskkonnanõuded. /.../ Ta on ikkagi väga suure keskkonnakoormusega tegevus ja mõningatel juhtudel kindlasti ka moraali ja eetika küsimusi tõstatav küsimus," selgitas Kulp.

Asjatundjate sõnul reguleerivad seadused üpris täpselt, mis toimub kalmistutel ja kuidas käib kirstumatus – näiteks tohib inimkeha matta ainult ametlikule surnuaiale ja samuti on detailsed tehnilised reeglid krematooriumidele kuni korstna tahmaosakest sisalduseni. Aga ise lahkunu põletamine ja saadud tuhaga ringi käimine on hall ala. Seadus räägib väärikast ärasaatmisest, aga mida see tähendab, on igaühe vaba tõlgendus.

"Seadus seda ei reguleeri. See ei ole tegelikult see, mis on meie kultuuri matmiskultuurile omane," nentis Kulp.

Trolladele andis julgust, et kaheksa aastat tagasi, kui lahkus tuntud teadmamees Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass, põletati keha tuleriidal. Kinnitamata andmetel on maausulised seda ilma suurema kärata teinud ka hiljem. Seega, 29. novembril 2021, kui nende ema pärast üheksakuulist võitlust vähiga 71 aasta vanusena suri, olid lapsed otsustanud, et teevad ärasaatmise ja tuhastamise kodutalus. Kõigepealt käis kiirabi, kes fikseeris ema surma, aga surnukuuri teda ei saadetud.

"Kodust me teda ära ei viinud. Kuna oli novembri lõpp ja külm aeg, siis lihtsalt avasime aknad. Valmistasime ise sellise lavatsi, sellise lahtise kirstu. Ja viisime voodi välja ja panime ta sinna. Ise meikisime ja tegime ta ilusaks. Üks vend ehitas kirstu ja selle lõkke. Teine vend organiseeris siis selle ärasaatmise, helistas sugulastele, kolmas vend organiseeris kolmanda asja ja nii edasi ja nii edasi," kirjeldas Lauri Trolla asjade käiku.

Põletusmatuse korraldamine ei ole lihtne, sest arusaadavalt ei sütti inimkeha kergesti. Kuna asja aetakse sisuliselt põranda all, siis pole ka infot lihtne saada.

"Ilma eelteadmisi omamata mina ei soovita kellelegi, et viskad selle surnu sinna oksahunnikusse ja paned tule otsa. Sellest ei juhtu midagi. Et see mitukümmend kilo liha tuhaks põles vajab ikkagi teadmisi. Me saime nii-öelda dark-veebist tuleriida tegemise õpetuse ja toimisime vastavalt sellele, et ehitasime ikkagi massiivse, sellise sõiduautosuuruse, lõkke," jutustas Trolla.

Kui Liivia Trolla lahkus ööl vastu pühapäeva, siis juba esmaspäeval toimus riitus.

"Kõigepealt tegime sellise ametliku hüvastijätmise, kus olid kõik sõbrad, tuttavad, sugulased oodatud. Aga sinna lõkke juurde me ikkagi päris igaühte ei kutsunud. Igaks juhuks, et ei tea, kuidas keegi käitub. Seal olid ainult lähedasemad sugulased ja natukene külarahvast," meenutas poeg.

Pallase kunstikoolis fotograafiat õppiv Lauri Trolla jäädvustas toimunu videos. Tuleriida läitsid lahkunu lapsed. Karge talveilmaga peetud tseremoonial lauldi tuleriida kõrval ja saadeti ema hing hõisete ja saluudiga siit ilmast ära.

Ühelt poolt on ametnike hinnang, et põletusmatus on lubamatu, teisalt on ainus takistus, millele viidatakse, võimalik reostus, aga jääb ebaselgeks kust ja millise loa peaks võtma.  Trolladel mingit ametlikku paberit polnud, aga umbes kaheksa tundi pärast lõkke süütamist li emast alles ainult viis liitrit tuhka. Perekonna sõnul oli nende ema lahkumine vägagi väärikas - nagu seadus ette näeb.

"Me ise perega tunneme, et meil näiteks nii väärikat lahkumist ei saa olema. See oli üks kõige väärikam lahkumine, mida ma üldse kunagi näinud olen," sõnas Lauri Trolla.

Ministeeriumiametnik Kulp ütles seepeale: "See võib nii olla, aga ma loodan, et nad ikkagi ka kõik nee load, nõuded taotlesid. Taotlesid ära ja täitsid. Seadus tegelikult eeldab seda. Mitte kalmistuseadus, aga meie riigis kehtib üldine kord, teised seadused, keskkonnaalased normid, mis eeldavad, et need kooskõlastused on enne selleks olemas."

Ema tuha puistasid lapsed tema soovi kohaselt jõkke. Trollad ei teinud enda meelest midagi valesti. Kui kunstikoolis õppiv Lauri Trolla kutsuti osalema tänavu Tartu Aparaaditehases avatud grupinäitusel pealkirjaga "minu lugu oli…", otsustas ta oma ema lahkumise, sealhulgas põletamise kõigile vaatamiseks üles panna.