X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Yana Toom: väljaspool tööaega ei peaks tööd tegema

Yana Toom
Yana Toom Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

21. sajandil tuleb lähtuda Euroopa Liidu tööstandarditest, mis näevad ette, et me töötame 40 tundi nädalas ja kaheksa tundi päevas ning puhkame vähemalt 11 tundi järjest, kirjutab Yana Toom.

Ütlemata kurb on vaadata, kuidas Eestis tõmmatakse vett peale ka sellistele initsiatiividele, mida Euroopa Parlamendis toetavad Eestist valitud koalitsioonierakondade saadikud. ERR-i uudises "Eesti ei plaani rangemalt sätestada töötaja õigust puhkeajal tööasju eirata" vahendati Tööandjate Liidu esimehe Arto Aasa seisukohta, et tänapäeva töökeskkonda iseloomustab hästi suur paindlikkus ja töötajad soovivad ise rohkem otsustada oma tööaja üle. No mida värki?

2021. aastal tegelesin variraportöörina selle teemaga pikalt ja julgen väita, et pandeemia ja tehniline areng on kahjustanud töötajate õigusi ennekuulmatu kiirusega ning sellisel määral, et on viimane aeg astuda välja inimeste kaitseks. Seda lähenemist toetasid kusjuures hääletusel viis Eesti eurosaadikut seitsmest. Ja õigesti tegid.

8 tundi tööd, 11 tundi puhkust

Kaugtöö pole iseenesest uus fenomen, juba aastal 2019 töötas kuus protsenti töötajatest tavaliselt kodust ja see protsent on viimased kümme aastat püsinud samal tasemel. Küll aga on selle kümne aastaga suurenenud nende inimeste hulk, kes töötavad kodust aeg-ajalt. Ehk nad töötavad kusagil täiskohaga, siis tulevad koju ning on suurema osa ajast kas telefonitoru või arvuti otsas ja ootavad mingisuguseid signaale tööandjalt. Ja selle aja osas tihtilugu selge kokkulepe puudubki. Tööandja võib hinnata seda aega kui puhkust, töötaja aga tajub, et on kogu aeg justkui keti otsas.

Olukord muutus seega murettekitavaks juba enne pandeemiat. Kuna üha enam kasutatakse töö tegemiseks digiseadmeid, tunnevad töötajad sageli, et nad peavad olema igal ajal tööalaselt kättesaadavad. Õhtused telefonikõned, meilid ja kõikvõimalikud sõnumid käivad tänapäeval pea iga töö tegemise juurde ning selge reeglistiku puudumine on löönud töö- ja eraelu tasakaalu lootusetult sassi.

Siis tuli pandeemia, mis saatis meid kõiki kohta uhke nimega kodukontor. See aga, olgem ausad, on tihtilugu kas köök või elutuba, kus töö tegemine käib keset pereelu. Kusjuures selle peale, et tagada kaugtöötajale kasvõi ergonoomiline mööbel ja tasuda sidekulud, tulid pigem üksikud tööandjad.

Kuigi kodus töötamine oli pandeemia tingimustes töötajate kaitsmiseks hädavajalik, on pikad töötunnid ja suured nõudmised toonud kaasa vaimse ning füüsilise tervise probleeme ja läbipõlemist. Aga lisaks ka töökultuuri enneolematu muutuse, harjumuse olla kontaktis töötajaga ka siis, kui ta on töövälisel ajal kodus. Nagu ka arusaama, et ülemuse signaalid on vastamiseks iga kell.

Eks ma annan endale aru, et neile, kelle motoks on "tee tööd ja näe vaeva", on see probleemipüstitus võõras, aga palgatöötajate sunniviisiline Vargamäestamine võiks ikkagi jääda sinna, kuhu see ajalooliselt kuulub ehk 19. sajandi lõppu. 21. sajandil tuleb lähtuda Euroopa Liidu tööstandarditest, mis näevad ette, et me töötame 40 tundi nädalas ja kaheksa tundi päevas ning puhkame vähemalt 11 tundi järjest. See on nii-öelda kivisse raiutud töö- ja vabaaja direktiivis, kuid kaugtöö puhul see arusaam paraku ei kehti, sest meil puuduvad selged kokkulepped selle mõõtmiseks.

Õnneks on liikmesriike, kus vastav regulatsioon on olemas. Näiteks Prantsusmaa, kus juba 2016. aastal jõustus seadus, mille kohaselt see aeg, millal töötaja ootab tööandja kirja või kõnet, on tööaeg. Ja kui tööandja juba teab, et selle eest tuleb maksta, siis motiveerib see teda planeerima tööd selliselt, et kõik saaks tehtud ametlikul tööajal, mitte siis, kui ülemust tabab inspiratsioon.

Selline oli ka Euroopa Parlamendi ühine arusaam, mille tulemusel võtsime 2021. jaanuaris vastu raporti, milles palusime Euroopa Komisjoni töötada välja direktiiv, mis annaks inimestele õiguse end väljaspool tööaega tööst välja lülitada. Õigusaktis tuleks sätestada ka kaugtöö miinimumnõuded ning täpsustada töö- ja puhkeaeg ning nende tingimused. Algatuse poolt oli 472, vastu 126 ja erapooletuks jäi 83 parlamendi liiget.

Parlament on seisukohal, et õigus olla mittekättesaadav on põhiõigus. Töötajad võivad keelduda tööülesannete täitmisest väljaspool tööaega, st nad ei pea vastama telefonikõnedele, e-kirjadele ega reageerima muule digitaalsele infovahetusele. Tööülesandeid ei pea täitma ka puhkuse ajal. Parlament soovib, et liikmesriigid teeksid kõik endast oleneva, et võimaldada töötajatel seda õigust kasutada. Liikmesriigid peavad tagama sellegi, et tööandja ei diskrimineeri, kritiseeri ega karista muul moel töötajat selle eest, et ta soovib väljaspool tööaega olla mittekättesaadav.

Õnneks oli meiega samal arvamusel ka Euroopa Komisjon, mis nüüd, kaks aastat hiljem, algatas selleteemalise dialoogi ametiühingute ja tööandjate vahel. Tõsi, esialgu see ei kandnud vilja ja väidetavalt pole sotsiaalsed partnerid suutnud leida ühist keelt, kuid komisjon ei jäta jonni ja juba lähiajal lubab alustada tööd direktiivi kallal.

ERR-i artiklis, mis köitis mu tähelepanu, ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Ulla Saar, et valitsusel puudub seisukoht mittekättesaadavuse osas, nagu puudub ka plaan etteruttavalt teemaga tegeleda. Sõna "etteruttavalt" tähendab selles kontekstis ilmselt Euroopa Komisjoni initsiatiivi: kuni Brüssel ei käsi, pole ka probleemi.

Töökeskkond turvaliseks

Ma ei süüdista asekantslerit, poliitikute käest küsin aga küll, et kuidas on ometi võimalik, et riigis, mis on uhke oma digisaavutuste üle, puudub selge kaugtöö mõõtmise süsteem?

1998. aastal sai minust nädalalehe Den za Dnjom peatoimetaja ja sellest ajast saati olen ma olnud juhtivatel positsioonidel erineva suurusega asutustes. Pean tunnistama, et ka minu arusaam heast töötajast on ajaga tugevasti muutunud. 25 aastat tagasi olin veendunud, et ajakirjanik peab olema valmis tegudeks 24/7 ja kes juhtumisi ei ole, on kuidagi teisejärguline.

Ise rügasin samuti nii, et suled lendasid ja seda muidugi laste ja pere arvelt. Kusjuures – loll missugune – olin veel selle üle uhke. Aga üheksakümnendad olidki sellised ellujäämisaastad, kui Eesti tööturg oli nagu suur mahlapress.

Nüüd, 30 aastat hiljem peame Euroopa Liidu liikmesriigina tagama oma inimestele turvalise töökeskkonna. Küpsuse märgiks oleks see, kui me teeksime seda ise, mitte Brüsseli käsu peale.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: