On saanud teatavaks presidendi kantselei kava kutsuda sel aastal iseseisvuspäeva vastuvõtule vaid valitud riigikogu liikmed. On ka viidatud, et selles võib näha võimumänge või põhiseaduslike rollide ümberjaotamist.

Ma ei analüüsi seda, kas raskel ajal peaks presidendi vastuvõtt toimuma pidulikumalt või vähem pidulikult ning kui oluline on üldse rahvale see juba traditsiooniliseks kujunenud pingviinide paraad. Tahan hoopis meenutada üht Lennart Meri vastuvõttu 30 aastat tagasi.

1994. aastal tähistati Estonia kontserdisaalis aastapäeva samuti nagu eelmisel aastal, ent riigikogu eliit oli kutsutud presidendi vastuvõtule nn vanas Sakalas. Kuningriiklaste fraktsiooni esimehena sain kutse minagi. Mõistagi teatasin, et kui ülejäänud fraktsioon ei ole kutsutud, ei saa ka mina osaleda.

Veelgi enam, arutasime asja Ülo Nugisega ja otsustasime teha vastukäigu. Riigikogule anti teada, et pärast presidendi manitsuskõnet toimub kuningriiklaste vastuvõtt Estonia vestibüülis. Ostsime koos Ülo Nugisega paar kasti šampust ja ma pidasingi riigikogu liikmetele tähtpäevalise kõne.

Juhtisin kõnes tähelepanu sellele, et 1917. aasta novembris andis maanõukogu oma vanematekogule voli Eesti iseseisvuse kehtestamiseks vajalikke otsuseid teha. Vanematekogu aga ületas neid volitusi ja kuulutas iseseisvuse manifestis välja uut tüüpi riigikorralduse, vabariigi. Senise monarhistliku riigikorralduse muutmiseks vanematekogul siiski pädevus puudus.

Nii võime Eestit de jure pidada jätkuvalt kuningriigiks ning puudub alus rääkida vabariigi aastapäevast. Soovisin seetõttu kõigile vaid head iseseisvuspäeva.

Järgmisel aastal saatis Lennart Meri kutse kõigile riigikogu liikmetele ega jaganud neid mustadeks ja valgeteks. Sõnum oli kohale jõudnud.