X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Läänemets: sotside ministeeriumid saaks 10,8 miljonisse panustada kolmega

Valitsuse pressikonverents
Valitsuse pressikonverents Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets ütles intervjuus ERR-ile, et sotside juhitavad ministeeriumid oleks valmis õpetajate tänavusse täiendavasse palgatõusu panustama kolme miljoni euroga. Ta lisas, et ka Eesti 200 on öelnud, et nende ministrid leiaks raha. Läänemets kritiseeris ka Reformierakonda ja Kaja Kallast, öeldes, et valitsus on praegu osaliselt tegutsemisvõimetu.

Kas te olete enda erakonna teiste ministrite käest uurinud, kas nemad näeksid võimalust panustada puuduolevasse 10,8 miljonisse oma ministeeriumide mingite tegevuste arvelt?

Ettepanek, mida me läbi rääkisime eelmisel nädalavahetusel koalitsiooninõukogus oli tehtud pärast seda, kui sotsiaaldemokraatide ministrid vaatasid, kas nende ministeeriumites tegevuskulude vähendamine eelkõige preemiate ja tulemustasude arvelt, on võimalik. Ja selle pealt me selle ettepaneku tegime. Me ütlesime, et me oleme teadlikud, kust me selle raha võtame. Me oleme sellel seisukohal siiamaani.

Loomulikult saab seda laualt maha lükata Reformierakonna poolt niimoodi, et nad seovad sinna külge nõudmise, millega meil pole võimalik kaasa minna. Et suvisel eelarve tegemisel ei saa need, kes praegu kärbivad ühtegi eurot lisataotlustega juurde küsida. See lihtsalt ei ole õiglane arutelu. Seal taga on lihtsalt see, et tahet ei ole. Oodatakse seda, et streik ära vaibuks ja siis ei pea seda raha ka leidma. Aga mina sellega nõustuda ei saa.

Aga mis see summa on, mis sotside juhitavatest ministeeriumitest siis kokku tuleks?

See on natukene üle kolme miljoni euro, mis peaks nende ministeeriumite panus olema. Ja ma saan aru, et ka Eesti 200 on valmis seda raha lõpuks leidma. Aga seda soovi selle küsimusega edasi minna ei olnud. Ja miks me selle ettepaneku tegime uuesti ja miks oli ettepanekus, et me keskenduks just tulemustasudele ja preemiatele, siis sellepärast et meile siiamaani on jäänud arusaam, et need on
Reformierakonna jaoks sellised olulised küsimused, kuskohast nad hea meelega kokku hoiaks. Ja arvestades seda, kui suured olid eelmise aasta lõpus ministeeriumite preemiad ja tulemustasud, siis tundub, et seal seda võimalust on küll.

Aga kui peaminister ütleb kategooriliselt, et ministrid selle raha leidmiseks oma ministeeriumide sisse vaatama ei olnud nõus, siis see ei ole tõsi?

Loomulikult ei ole tõsi. Mul on piinlik üldse kommenteerida selliseid asju. See on selline vägikaikavedu. Me oleme nüüd korduvalt öelnud, et küsimus ei ole selles, et kas see tuleb lõpuks ministeeriumite tegevuskuludest, kas ta tuleb valitsuse reservfondi vähendamisest riigikogu poolt või mingist muust kolmandast allikast.
Küsimus on tahtes.

Siiamaani Reformierakond on argumenteerinud oma seisukohti eesmärgiga, et kordagi seda raha ei leitaks ja ka kokkuleppele jõutaks. Küsimus on tahtes ja ma väidan, et kui tahe on olemas, siis see on isegi
lühema kui 10 minutiga kokku lepitav asi.

Kaja Kallas ja Reformierakond on väga jäik selles küsimuses. Millega te kõrvalt vaadates sellist jäikust seletate? Ka avalikkusel on ootus sellest aru
saada.

Ma arvan, et seda peaks Reformierakond ise seletama. Mina olen aru saanud, et nad peavad seda väljapressimiseks. Nad ei hinda õpetajate soovi töötüli lahendusega edasi minna läbi streigi. Ma saan aru, et eeskujuks on tõesti Margaret Thatcher, kes ütles, et kõik streigid tuleb maha suruda. Seda meedias on Reformierakond päris palju öelnud, nagu ka meie omavahelistes valitsuse aruteludes, et kui nüüd õpetajatele järele antakse, siis tulevad järgmised inimesed oma nõudmistega. Aga me oleme seletanud, et streik on kõige viimane etapp töötüli lahendamises ja see, et alguses ei võetud õpetajate palgamuret tõsiselt, on viinud selle streigini. Selleni on viinud valitsuse soov mitte pikaajalistes palgatõusudes läbi rääkida.

Seda oleks saanud valitsus ka mõnes mõttes ära hoida. See koht, kus me täna oleme - valmidus 2025., 2026., 2027. aasta osas läbi rääkida ja teha mingeid reforme, kui neid vaja on... Kui see seisukoht oleks olnud kohe alguses kui õpetajad oma palgasooviga tulid ja haridusminister seda koalitsiooninõus tutvustas, siis ma arvan, et me poleks streigini jõudnud. Aga see, et Reformierakonna poolt öeldi kohe alguses ei, et me ei ole nõus mingeid volitusi andma ja läbi rääkima, see on meid sellesse kohta viinud.

Tundub, et võib minnagi siis nüüd niimoodi, et streik raugeb lihtsalt ühel hetkel ära. Ja valitsus ja Reformierakond ei pidanud painduma. Aga pikaajalises perspektiivis võib ju jääda ühiskonda selline lõhestatuse noot, sellest kõigest mõru maik suhu. Kuidas teie hinnangul see tulevikuperspektiivis usaldust riigi vastu mõjutab?

Me oleme öelnud kahte asja, miks seda streiki ei oleks tohtinud tulla. Üks on see, et ta halvab väga paljude inimeste ja mõnes mõttes ka majanduse tegevust. Ja teine mure on see, et kui streigile lahendust kokku ei lepita, siis ta lõhub ühiskonna ühtsust ja sellel ongi pikemaajalisem tagajärg. Mida sidusam on ühiskond ja mida paremini omavahel läbi saab ja mida rohkem usub tulevikku, siis seda tugevam on riik ja seda tugevam on ka Eesti inimeste kaitsetahe. Igas kriisis ja igas võimalikus sõjaohus me oleme oluliselt tugevamad, kui me teame,
et me saame teineteisele toetuda ja inimesed saavad valitsusele toetada. See on meie kõige suurem mure, et lõpuks lähevad siit need pettumuse siirded ka Eesti julgeolekusse. Seda me oleme valitsuses seletanud ka.

Streik iseenesest ja ka töötüli palgaläbirääkimiste mõttes on kõik põhiseadusega ette nähtud normaalsed, tugeva, demokraatliku ühiskonna protsessid. Tuleb aru saada, et streik on ju sellepärast selline, et valitsusel on jõud, valitsusel on põhimõtteliselt selline seaduse jõud öelda, keelata, luua võimalusi, mida üksikul inimesel ei ole. Ja et valitsus ja õpetaja antud juhul oleksid võrdsed, sellepärast ongi streigiõigus loodud. Et oleks ka õpetajatel ühiselt üks jõuhoob valitsusega võrdse partnerina läbi rääkida. See ei ole midagi halba. Aga täna meie valitsuspartner näeb selles midagi halba ja väljapressimist. See on see mure.

Aga ma arvan, et läbirääkimised ei ole kuidagimoodi läbi ja ka streik ei ole läbi. Meil järgmisel nädalal on nii koalitsiooninõukogu kui ka terve päev valitsusega
eelarvestrateegia aruteluks. Ma ei kujuta ette, et meil oleks võimalik eelarvestrateegias kuidagimoodi kokku leppida ilma selleta, et seal osaleks õpetajate palkade küsimus.

Aga praegu, nähes igapäevaselt pealkirju, et valitsuskoalitsioon taas kokkuleppele jõudnud, jääb asjast selline mulje, et teie ja ka Eesti 200 juht Margus Tsahkna oma erakondasid valitsuses esindades olete seal kuidagi jõuetud või sundseisus. Kuidas see praegune hariduskriisi arutelu valitsuses tulevikus sotside reitingut mõjutama hakkab?

Me ei tee seda reitingu pärast. Me oleme õpetajate palga ja ka päästjate ning politseinike palkade küsimusest rääkinud juba alates sellest ajast kui mina erakonna esimeheks sain ja kui me valitsusse saime. Viimati väga tugevalt siis, kui me tegime riigi eelarvestrateegiat. Me oleme kogu aeg öelnud, et me ei saa jätta neid inimesi, kes on riigitööl ilma palgatõusuta, sellepärast et riigil
on raha vähe. See on väga ebaõiglane, et nemad peavad kehva eelarvepositsiooni parandamise kuidagi rohkem kinni maksma kui ülejäänud ühiskond. See on meie põhimõte olnud ja selle juurde me jääme. Reiting on kuidagi teisejärguline.

Aga lõppkokkuvõttes kui valitsus arutab mitu nädalat ühte küsimust ja ei ole suutnud selles kokkuleppele jõuda, siis tegelikult tuleb siin valitsuse juhtimise kohta järeldus teha. See tähendab, et sisuliselt Eesti vabariigi valitsus teatud
küsimustes ei ole suuteline tegutsema.

Kas valitsuses on juhtimiskriis?

Ma ei tea, kas see on juhtimiskriis. Aga meil on ju olemas streik, mis halvab ühiskonda, meil on ühiskondlik suur mure ja peaminister pole kahe nädala jooksul suutnud juhtida Eesti vabariigi valitsust selliselt, et ta oleks mingisugusegi
lahenduseni jõudnud. Ja minu arvates on väga suur probleem, et kõigi valitsuse liikmete, eriti valitsusdelegatsioonide juhtide aeg, aga ka peaministri aeg, kulub kogu aeg täpselt sama küsimuse arutamisele. Ja see tähendab seda, et Eesti riigis teiste küsimustega nii palju ei tegeleta täna, kui peaks tegelema. Ka see on küsimus, kus peaminister peaks ütlema, mis ta plaan on.

Me oleme korduvalt küsinud, et mis on peaministri plaan, mis on peaministri lahendus ja siiamaani seda lahendust pole antud. Küsimus ei ole ju selles, et koalitsioonierakonnad temalt seda teada tahavad, vaid küsimus on see, et Eesti tahab seda teada, kas peaministril üldse mingisugune lahendus tänasele Eestile on.

Kas see, kuidas praegu lahendatakse see hariduskriis ja õpetajate palga küsimus jääb kuidagi mõjutama või omab mingit mõju ka tulevikus valitsuskoalitsiooni töötahtele?

Loomulikult. Sellel on kindlasti mõju. Kui üks partner arvab, et ta ei pea kahte partnerit kuulama ja selles osas kompromissi leidma, siis alati võib tekkida olukordi, kus mõni teine partner täpselt samamoodi võib käituda ja niimoodi valitsused ei tööta. Koalitsioonivalitsused töötavad ikka alati ühiste kokkulepete ja kompromisside peal. Praegu on mure selles, et üks pool ei soovi kompromissi tegelikkuses leida. Kogu selle jutu juhtimine hariduse reformide peale... Täiesti õige - haridusreforme tuleb teha, aga arvestades summade suurusjärke, siis sealt lahendust ei tule. Me saame haridusreformist väga väikse raha võrreldes sellega, kui palju õpetajate palgatõusuks vaja on.

Haridusreformist tegelikkuses siis nii palju raha ei vabane, kui oleks vaja reaalselt selle palgatõusuni jõudmiseks?

Kui meil on järgnevate aastatega palgatõusuks vaja umbes 150 miljonit eurot, siis kui keegi arvab, et isegi 50 miljoni euro eest oleks võimalik haridusreformi teha, siis ma kinnitan, et seda ei ole võimalik teha.

Suuri koole ju keegi kuskil sulgema ei hakka, aga maakoole. Ma arvan, et see eeldaks peaaegu kõigi väikeste Eestimaa koolide sulgemist ja kõigi gümnaasiumite. Ka siis ei saa 150 miljonit eurot kokku. Ja sotsiaaldemokraadid sellega ka nõus ei ole. Tugeval maa põhikoolil või maa algkoolil on oma
väärtus ja oma koht. Ja seal on ka regionaalpoliitiline osa. Nii et me ei saa vaadata kogu haridussüsteeme ainult haridusest lähtuvalt, tal on mõju tervele Eesti elule. Mida väiksem piirkond, seda suurem mõju.

Seda on Kristina Kallas valitsuse laua taga juba lõputult vist rääkinud ja näidanud ka numbreid, et sellest reformist, mida peaminister soovib, mida me kindlasti teeme mingil kujul, ei ole võimalik saada neid vahendeid, mida õpetajate palkade tõstmiseks vaja oleks.

Eesti 200 juht, välisminister Margus Tsahkna ütles ERR-ile, et ka tema erakonna ministrid on valmis õpetajate palgatõusuks täiendavalt panustama: "Valitsuskoalitsioonis ei ole poliitilist kokkulepet, et streik lõpetada ning leida vajalikud 10 miljonit eurot selleks aastaks. Eesti 200 ministrid on valmis panustama, selleks on vaja poliitilist otsust. Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid on väljendanud oma valmisolekut raha eraldada."

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: