X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Rait Maruste: kohtuhalduse muutmisplaanist

Rait Maruste
Rait Maruste Autor/allikas: Lääneranna vallavalitsus

Kohtusüsteemi usaldusväärsusele ja laiemalt õigusriiklusele ja demokraatiale on eluliselt tähtis süsteemi läbipaistvus ja avatus, kirjutab Rait Maruste.

Kohtuhaldus tõusis tõsiseks teemaks taasiseseisvumise järgsel uue kohtusüsteemi ülesehitamise ajal. Uus põhiseadus seadis kohtusüsteemi uudsetele alustele, nägi ette kolmeastmelise kohtusüsteemi, põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve ja halduskohtumenetluse.

See põhimõtteline muudatus eeldanuks uut kohtuhalduse mudelit, sest kohtumenetluse potentsiaalseteks osalisteks said ka täitevvõim (sh justiitsministeerium) ja seadusandlik võim. Õigusriiklusele pürgiv ja põhiseaduse kohast võimude lahususest ja tasakaalustatust ning vastastikust kontrolli taotlev riigikorraldus eeldanuks, et kolm riigivõimu – seadusandlik, täitevvõim ja kohtuvõim – on oma tegevuses autonoomsed.

Kohtusüsteemile tähendanuks see muutus õigusriigile kohast iseenesest mõistetavat iseseisvust ja sõltumatust oma põhistegevuses, õigusemõistmises, millega kaasneks autonoomia enesekorralduses ehk siis kohtuhalduses.

Peale pikki ja kohati kurnavaid vaidlusi jäi kõik nii nagu õndsal nõukogude ajal oli: kõrgem kohus (ülemkohus/riigikohus) on iseseisev oma asjade korraldamises, kuid esimene ja teine aste (maa- ja ringkonnakohtud) jäid justiitsministeeriumi (ehk täitevvõimu) majandada ja hallata. Olukorras, kus uus demokraatlik kohtukorraldus nägi ette võimaluse, et ka justiitsministeeriumi otsused ja tegemised võivad olla kohtulikult vaidlustatavad.

Põhimõttelist revisjoni vajab mitte ainult kohtute, vaid kogu põhiseaduslike institutsioonide eelarvete koostamise ja kaitsmise protseduur. Sellest oli umbes pool aastat tagasi juttu, kuid nüüdseks on see kõik jälle vaikusesse vajunud.

Nüüdseks on justiitsministeerium lõpuks jõudnud arusaamisele, et nad on valmis loobuma kohtuhaldusest ja andma selle üle kohtusüsteemile endale. Mõte on igati oodatud ja tervitatav ning kooskõlas põhiseaduse printsiipide ja kaasaegsete arengutega teistes riikides.

Samuti oleks see liikumine kooskõlas Euroopa Liidu justiitskorralduse poliitikaga. Eestil poleks selles kohane olla sabassörkijaks ehk et lõpeks täitevvõimu osalus ja kohtute administreerimises. On aksiomaatiline, et demokraatlikus õigusriigis võimude lahusust ja vastastikust kontrolli järgivas ühiskonnas on kolmas riigivõim sõltumatu oma õigusotsuste tegemises ning autonoomne enesekorralduses.

Süsteemi autonoomia ja neutraalsus ei ole eesmärk omaette, vaid viis või seisund põhiseadusliku korra ja demokraatliku õigusriikluse edendamiseks ja tugevdamiseks. Justiitssüsteemi tugevus ja usaldusväärsus on üheks riikluse tugevuse nurgakiviks. Seda võime tõdeda mitme Euroopa riigi näitel ja see on üks olulisi põhjusi, miks kohtusüsteemi autonoomia ja sõltumatus täitev- ja seadusandliku võimu sekkumisest on Euroopa Liidu oluline prioriteet.

On lihtne otsustada, et loobume ja anname üle. See on kompleksne muudatus ja vajab väga head läbimõtlemist ja kokkuleppimist. Asjal on mõte ja väärtus üksnes siis, kui olukord saab paremaks ja põhiseaduspärasemaks. Tegu oleks tervet võimuharu puudutava ümberkorraldusega, mille mõju on kaugeleulatuv ja tulemuste avaldumine võtab aastaid.

Omal ajal oli ja kuuldavasti on praegugi kaks põhimõttelist suunda ja eelistust, kuidas asju edaspidi korraldada.

Esimene suund oleks piirduda kitsalt kohtuhalduse (valdavalt majandamise ja organisatoorse korraldamise elik administreerimise) ümbertõstmisega justiitsministeeriumist kohtusüsteemi. Teine suund oleks näha asja laiemalt ning luua justiitshalduse ümberkorraldamisel laiapinnaline valdkonna juhtimiskogu.

Laiem, koordineeriv kogu koosneks valdkonda puutuvate institutsioonide – kohtute, seaduseandja, täitevvõimu, erialaorganisatsioonide – esindajatest. Nimetagem seda justiitsnõukoguks (High Judicial Council). Selle institutsiooni kaudu ja abil kujundatakse justiitspoliitikat, sh kohtuhaldust. Kogu otsuste täitevorganiks oleks kohtuhaldus, nimetagem seda kohtuametiks, mis täidaks justiitsministeeriumi praeguseid ülesandeid.

Teadaolevalt kaldub kohtunikkond n-ö kitsa ehk kehtiva lahenduse poole ega soovi teiste institutsioonide ja eriala esindajate laiemat osalust kohtuhalduse kujundamises ja korraldamises.

Ei midagi uut, samasugust suletuse hoiakut võis täheldada ka 1990. aastate esimeses pooles. Paraku, minnes seda teed, määratakse terve süsteem eraldatusesse ja jäetakse end eemale ühiskondlikust platvormist õiguse ja justiitspoliitika, sh kohtukorralduse, arutelust ja kujundamisest. Need otsused ja valikud ei jää tegemata, ainult et need tehakse väljaspool kohtusüsteemi vahetut osalusvõimalust.

Iseseisvus ja autonoomia ei saa ega või tähendada isolatsionismi, kus kohtusüsteemi asju otsustavad ainult kohtunikud ise, lõigates end ära laiematest justiitspoliitika aruteludest ja kujundamisest. See ei ole hea lahendus ühiskonnale ega ole hea ka kohtutele, sest need peavad sellisel asjakorraldusel leppima väljaspool neid tehtud otsustega.

Seega oleks väga mõistlik ja põhiseaduspärane ning kooskõlas Euroopa Liidu suundumustega valida kohtuhalduse laiem tee ehk siis osapoolte läbimõeldud ja kokkulepitud koostöö.

Ainult asjakohase koostööplatvormi kaudu saab selgitada ja läbi rääkida näiteks seda, kas kõik, millega kohtud tegelevad, peab ikka kohtus olema või on ka muid kiiremaid ja otstarbekaid vaidluste lahendamise viise; mitu korda saab kohtuasju edasi kaevata; milliseid tagajärgi toob endaga kaasa ülereguleerimine; millised on õigussüsteemi arendamise vajadused. Samuti saaks hinnata olulisi eelnõusid, arutada millised võiksid/peaksid olema siseregulatsioonid ja nõuded jne.

Kohtusüsteemi usaldusväärsusele ja laiemalt õigusriiklusele ja demokraatiale on eluliselt tähtis süsteemi läbipaistvus ja avatus. Samuti nagu ka ühiskonna informeeritus ning eri segmentide osalus kohtusüsteemi ja laiemalt õigussüsteemi kujundamises ja toimimises. Justiitssüsteemile, sh kohtutele, on oluline saada tagasisidet poliitiliselt tasandilt ja eriala erinevatelt sektoritelt.

Justiitsnõukogu peaks sisaldama enam-vähem pariteetsel alusel kohtunikkonda ja kohtusüsteemist väljaspoole jäävat asjassepuutuvat kogukonda, sh ka poliitilist segmenti. Seetõttu võiks/peaks selle suuruseks olema ca 15 -20 inimest.

Praktilises plaanis eeldab see, et justiitssüsteemi kujundamise platvormi oleks kaasatud seadusandja vähemalt kahe esindajaga (üks opositsioonist, teine koalitsioonist), kaks täitevvõimu (justiitsministeeriumi ja siseministeeriumi esindajat), erialaorganisatsioonide esindajatena vähemalt üks advokatuurist ja üks prokuratuurist, üks esindaja ülikooli õigusteaduskonnast. Justiitsnõukogu teine pool koosneks kohtuastmete esindajaist. Printsiibist lähtuvalt peaks nõukogu juhtimine jääma kohtusüsteemi kätte.

Kuivõrd konkreetsed kohtusüsteemi välised eri segmentide esindajad kohtute eneseregulatsioonis ja justiitspoliitika kujundamises asjatundlikult ja kasu toovalt osalevad, on iseküsimus. See on tähtis, kuid pole määrav. Aktiivne ja asjatundlik osalus oleks igati tervitatav ja vajalik, kuid seda ei saa lõpuni garanteerida. Tähtis on põhimõtteline võimalus osaleda, teada ja kaasa rääkida. Samavõrd oluline on kohtusüsteemile teada asjasse puutuvate institutsioonide esindajata arvamusi, ootusi ja hoiakuid.

Eneseregulatsiooni esinduskogu ei peaks kanda mitte kohtuhalduse nõukogu, vaid justiitsnõukogu nimetust. Kohtuhalduse nimetus kitsendaks tarbetult tegevuse sisu ja ei peegeldaks juba nimetuse läbi institutsiooni tegevusvälja. Justiitsnõukogu pädevus vajab väga põhjalikku läbiarutamist ja läbimõeldud sõnastamist. Mis pole aga ületamatu. Tähtis on ka töökorra läbimõeldud fikseerimine. Justiitsnõukogu praktilise kohtuhalduse otsused ja suunised viiks ellu nõukogu täitevorgan (kohtuhaldusamet).

Justiitsnõukogu oleks kokkupuute foorumiks justiitsia, avalikkuse ja teiste võimuharude vahel ning peaks kujundama seisukohad nii justiitssüsteemi oleviku kui ka tuleviku ning lahendamist vajavate probleemide suhtes. Praegu sellist ühendavat organit ei ole.

Kui see jääbki niimoodi, siis kohtute väljund, soovid ja vajadused ning süsteemipoolne nägemus jäävad paratamatult vähe esindatuks. Demokraatlik õigusriiklus vajab foorumit justiitssüsteemi, laiemalt isegi õiguskorra, hindamiseks ja arendamiseks. Üksikrääkijail, isegi kui see on riigikohtu esimees, ei ole seda kandvust. Ja kas see üldse ongi riigikohtu esimehe ametiülesanne?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: