X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Ginter ja Linnamäe: enda kaitsmine meedia vigade eest on jõukate privileeg

Carri Ginter ja Lauri Linnamäe
Carri Ginter ja Lauri Linnamäe Autor/allikas: Sorainen ja erakogu

Ühiskonna valvekoera rolli täitmiseks peab ajakirjandusele jääma võimalus ka eksida, et säiliks motiiv ja julgus küsida teravaid küsimusi. Paratamatult sünnib eksitustest ka valusat ülekohut, mille eest kaitsmine käib enamikule inimestest üle jõu, kirjutavad Carri Ginter ja Lauri Linnamäe.

Meedial on inimsaatuse üle suur võim. Olemas on ka mehhanismid tagamaks selle võimu vastutustundliku kasutamist. Siiski vahel meedia eksib. Ajakirjandustki teevad inimesed. Teoorias pannakse tõde maksma ja aetakse ülekohus kotti tagasi vastulause, valeväidete ümberlükkamise, pressinõukogu otsuse, kolme kohtuastme, võib-olla isegi sümboolse kahjutasuga. Eksitus parandatakse ja minnakse eluga edasi.

Aastatepikkune kohtuvaidluskogemus kinnitab aga, et suuri vigu tunnistab ajakirjandus vabatahtlikult haruharva. Isegi ilmselgetes asjades valitakse kaitsetaktika "me pole väitnud, et sa oled suli, vaid tegemist on väärtushinnanguga; ja kui olemegi väitnud, pole see vale".

Vigade vaikimisi eitamise taustal jääb meediapilt ühekülgseks: kõik näeme ja mäletame, mille eest keegi süüdistuse sai või mis ajakirjanikule "küsitav" tundus; süüdistuste äravajumisest või "küsitavuse" kokkukukkumisest me võrreldavaid pealkirju ei näe, ega näe ka siiraid vabandusi.

Vigu pisendatakse ka ebaõnnestunud artiklile järgnevas kommunikatsioonis. Alles hiljuti kuulsime raadiosaadet, kus vea teinud ajakirjanik kurtis, et tüli tõusis ainult ühest sõnast, aga sisus oli kõik väga hea. Eneseõigustus ei peaks olema sellistes olukordades esimeseks tööriistaks.

Meie kogemus ühiste klientide teenindamisel näitab, et meedia eksituse ohvriks satutakse vahel ka täiesti alusetult, selleks vähimatki põhjust andmata.

Aeg hoiab haavu lahti

Kui aus ettevõtja avastab hommikusi lehti sirvides ootamatult end kõlava, kuigi otsast otsani välja mõeldud skandaali keskelt, on tema raske tööga loodud maine ja usaldusväärsus hetkega varemeis.

Millised on ettevõtja võimalused, kui ta on ebaõiglaselt ja vähimatki põhjust andmata tõmmatud äritegevust rängalt kahjustava libaskandaali keskmesse? Pressinõukogu asju sisuliselt ei lahenda ja valefakte õigeks ei aja, vaid tuvastab üksnes ajakirjanduseetika võimalikke rikkumisi.

Kohtus saab end kaitsta nii valeväidete kui ka ülekohtuste väärtushinnangute vastu. Mittevaralise kahju, näiteks au ja usaldusväärsuse kahjustamise eest juriidiline isik hüvitist nõuda ei saa.

Niisiis seisab alusetult suliks maalitud inimene, kui ta soovib oma hea nime või ettevõtte ellujäämise eest võidelda, hetkega silmitsi priskete, vähemasti viiekohaliste õigusabi- ja kriisikommunikatsiooni kuludega. Seda viimast põhjusel, et ka täielikust kohtuvõidust, mis saabub ülejärgmisel aastal, on vähe kasu, kui sõbrad või kliendid hülgavad sind nüüd ja praegu ning kahju kasvab iga tunniga. Kvaliteetne ja mõõdetava tulemusega kriisikommunikatsioon, mis töötab esmalt kahjude piiramise ja seejärel kliendi käibe ja brändiväärtuse taastamise, mitte lihtsalt "vastulause üles saamise" nimel, on kõrgspetsiifiline, professionaalne ja kallis teenus, nagu kvaliteetne õigusabigi.

Õigusabikuludest võib kunagi osa (praktikas heal juhul pisut üle poole) kohtu abiga tagasi saada, vältimatute kriisikommunikatsioonikulude väljamõistmist me praktikas näinud pole.

Seetõttu teame me mõnedest sarnase ülekohtu juhtumitest, kus poliitik või ettevõtja on enda nime alusetu määrimise vastu südikalt võitlusse astunud. Kuid me ei saa kunagi teada, kui palju on juhtumeid, kus inimene on enda maine või elutöö kaitsmise asemel käed üles tõstnud, sest ta lihtsalt ei saa seda endale lubada.

Vastutuse kalibreerimine

Mida teha? Alustuseks tuleks jõuda kohtupraktikani, mis arvestab avaliku sõna jõudu. Ajakirjanduse eksimustele ei saa tingimusteta külge panna üüratut hinnasilti, sest avalikkuse järelevalvet teostades peab jääma võimalus eksida, et mitte pärssida ajakirjanduse julgust uurida ja aru nõuda.

Ajakirjanikud teevad rasket ja ühiskondlikult olulist tööd, asudes paljude huvide ja survegruppide ristumispunktis, ning eksitusi ei saa lõpuni vältida ka ajakirjanduseetikat ja professionaalseid standardeid piinliku hoolega järgides.

Ajakirjanduse kvaliteeti ei peaks mõõtma üksnes tõe kriteeriumi alusel. Peab jääma võimalus viidata seostele ja esitada küsimusi, kuni töö põhjalikkus vastab teema või kahtluste tõsidusele. Kuni eksitused saab mõistlikult heastada, on ajakirjanike õigus eksida oluline õigusriigi ja demokraatia tagatis.

Võib isegi öelda, et kõigil ühiskonnaliikmetel on ajakirjandusliku kriitilise tähelepanu ja isegi eksituste suhtes teatav (kuigi mitte kõigi jaoks ühesuurune) talumiskohustus. Tõe otsimise probleemistiku avas oma magistritöös "Tõe tähtsus faktiväidete ja väärtushinnangute õigusvastasuse tuvastamisel" Harrys Puusepp.

Ning mis erakordselt oluline: selgelt peab eristama juhtumeid, kus meedia on arvestatava ülekohtu tekitanud teadlikult kergekäeliselt, ilma põhjalikkuse ja kriitikameeleta, mis vastaks potentsiaalse kahju suurusele. Sellised juhtumid pole igapäevased, kuid näeme neid siiski regulaarselt kordumas.

See võib tähendada, et väljaanne peab aeg-ajalt ka kohtus tõendama, et ajakirjanduslik uurimine oli piisavalt põhjalik, igakülgne ja erapooletu, arvestades asjaosaliste jaoks kaalul olevaid panuseid ja potentsiaalset kahju, ning et eksituse ilmnemisel pingutati kahju heastamiseks sisuliselt.

Kindlasti oleks kellelgi kiusatus sildistada seda suukorvistamiseks. Seda ka sagedasti tehakse ja enamasti põhjendamatult. Nii kuuleb hageja peaaegu alati vastaspoolelt seda, et hagi on esitatud ajakirjaniku vaigistamiseks ja tegemist on nn släpp- ehk vaigistushagiga. See jutt ei lõppe ka pärast hagi rahuldavat kohtuotsust.

Korralik eeltöö ja vigade tunnistamine tagaks, et mõistetavad eksitused, mis jäävad ka põhjalikku ajakirjanikutööd alati saatma, ei too väljaannete jaoks kaasa suuri kahjuhüvitisi. Küllap suudaksid kohtud oma kaalutlusruumi piires leida mõistliku lahenduse, kuidas ühelt poolt mõistetava, teiselt poolt raske tagajärjega eksitusega lõpuks õigusrahuni jõuda, et mõlemad pooled saaksid oma eluga edasi minna. Kahjuhüvitiste suuruses see siiski ei peegeldu.

Kergekäeline mustamine tooks vastutuse

Kuid juhtumeis, kus ränk kahju on tekitatud kergekäeliselt, pole õiglane jätta inimest üksi enda elu, maine, karjääri või äri kilde kokku korjama. Oma hea nime ja usaldusväärsuse päästmine ebaõiglase süüdistuse eest on kallis ja väga intensiivne protsess, mis käib üle jõu enamikule inimestest ja paljudele väikestele-keskmistele ettevõtetelegi.

Õigusabi, kriisikommunikatsiooni, reklaami- ja teavituskulud on seejuures pealesunnitud suured ja planeerimata väljaminekud. Üksnes nende täismahus hüvitamine annaks inimesele, kes visatakse pealiskaudselt ja valedel (kuid sügavalt inimlikel) motiividel puhutud libaskandaali keskele, julgust oma nime, karjääri või äri eest jäägitult seista.

Võlaõigusseaduses on paragrahv, mille kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning "kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist". Oma vea igakülgne eitamine, artikliseeria jätkamine ja vea pisendamine raadiosaadetes ning selle parandamine alles kohtu sunnil, on parim võimalik näide halvast suhtumisest kahjustatud isikusse. Nii peaks nendel juhtudel kohtupraktikast nähtuma ka tavapärasest suuremad kahju hüvitised. Praktikas see veel nii ei ole. 

Kuidas ülekohut piirata?

Peamine hoob on ikkagi seadusandja käes, kes võiks üle vaadata juriidiliste isikute õiguskaitse mittevaralise kahju eest. Kohtu kaudu valeväidete ümberlükkamise saavutamisest ilmselgelt ei piisa ei tekitatud kahju heastamiseks ega ka kergekäelise kahjustamise ennetamiseks.

Kohtuvõimu võimuses on vaadata kannatanule empaatiaga ja mitte vähendada advokaadikulusid olukordades, kus kostjaks olev ajakirjandusväljaanne oma süüd ilmselgelt asjata mitu aastat tagasi ajab. Samuti oleks asjakohane kahjuna välja mõista kriisikommunikatsiooni kulu, mis vähemalt ettevõtete puhul on alusetu meediarünnaku alla sattudes vältimatu.

Ilma võimaluseta vähemalt vältimatud kulud tagasi saada jääb ülekohtule vastu astumine vaid jõukate inimeste privileegiks. Ja oleks aus võtta kahju tekitaja käitumist päriselt arvesse hüvitise suuruse määramisel. Kannatanu on pöördunud kohtu poole päris murega. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: