Valitsus kaalub tööjõukriisi leevendamiseks välistööjõukvoodi mitmekordistamist ning majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo hinnangul vajab Eesti laiemat arutelu välistööjõu kaasamise üle. Selle ettepanekuga tuleb nõustuda. Arutame siis.

Eestis elab praegu koos sõjapõgenikega umbes 200 000 inimest, kes eesti keelt üldse ei oska või oskavad seda väga vähesel määral. Mõistan tööandjate muret, aga kas ka tööandjad saavad aru, et umbkeelsus on Eestis probleem, ja sisserände suurendamine eeldab, et enne püüame praeguse olukorraga toime tulla?

Seoses eesti keele oskusega on seni räägitud valdavalt keeleõppe kättesaadavusest. Paraku ei ole pudelikaelaks ainult keeleõppe ebapiisav kättesaadavus. Sisserännanutele pakutakse üha rohkem eesti keele õpet. Murekohad on ka suure osa sisserännanute suhtumine eesti keelde kui millessegi ebavajalikku, riigi soovimatus ennast keelega seotud küsimustes kehtestada ja osa tööandjate täielik huvipuudus teema vastu.

Eesti seaduste järgi on Ukraina sõjapõgenikel kohustus läbida sajatunnine A1-taseme eesti keele kursus. Jaanuari alguse seisuga on politsei- ja piirivalveameti kutsele asuda eesti keelt õppima reageerinud 45 protsenti inimestest. Tavarände korras Eestisse saabunud tööjõul puudub seaduste järgi aga igasugune kohustus eesti keelt õppida.

Vastavalt välismaalaste seadusele on Eestis ajutiselt viibiv või Eestis elav välismaalane kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ning austama eesti keelt.

Paraku tundub, et Eestis on võimalik eesti keelt austada ka seda oskamata. Riik pakub uussisserändajatele tasuta eesti keele koolitusi ja paljud neist seda võimalust ka kasutavad, aga võrreldes sõjapõgenike ja kohalike püsielanikega võtavad uusimmigrandid eesti keele õpet vähem tõsiselt. Integratsiooni Sihtasutuse andmetel lõpetab peaaegu 90 protsenti sõjapõgenikest eesti keele A1-taseme kursuse edukalt, aga uussisserännanute puhul jääb see protsent alla 70.

Me peame endale tunnistama, et sisserännanu, kes ei soovi eesti keelt õppida ega kasutada, on ühiskonna jaoks koorem, mida ei kata keskmiselt palgalt makstavad maksud. Noored arstid lahkuvad ametist, sest vene keele oskuseta ei saa enam tööd teha, haiglate juhid nõuavad riigilt tõlke ja vahendeid probleemiga tegelemiseks. Surve all on ka haridussüsteem, sest tullakse perekondadega.

Tundub mõistlik, et kui ettevõtjad nõuavad sisserände suurenemist, siis nad võtavad ka osa koormusest enda kanda. Kui tööandjad ei taha ise keeleõpet korraldada, siis peaksid nad vähemalt töötajatele tasuta keeleõppes osalemist võimaldama, selle asemel et eesti keele oskuse nõuet piiravaks regulatsiooniks pidada.

Tööandjate suhtumine oma töötajate eesti keele oskusesse on väga erinev. On väga toetavaid ettevõtjaid, kes võimaldavad töötajatel töö ajast eesti keele kursustel käia. On neid, kes ei luba tööajal õppida, aga on valmis töötaja graafikut selliselt sättima, et inimesel oleks võimalik paar korda nädalas keelega tegeleda. Paraku leidub ka tööandjaid, kes ei ole valmis tegema ei üht ega teist.

Meil on suur hulk inimesi, kes töötavad graafiku alusel, mis ei luba neil mitte kunagi ühelgi kursusel osaleda. See tähendab, et riik võib küll pakkuda tasuta eesti keele kursusi, aga on inimesi, kes neist osa võtta ei saa.

Muidugi ei ole asi ainult eesti keele kursustes. Riik ei peagi inimestele tuhandeid tunde keeleõpet võimaldama. Piisab ühest-kahest kursusest. Eesti keele õppimiseks on loodud suurepäraseid tasuta veebikeskkondi, lisaks on tõlkeprogrammid ja keeleõpperakendused, mille abil saab igaüks iseseisvalt eesti keelt õppida.

Tänapäevaste võimaluste ja vahenditega on umbkeelsus valik, mille inimene langetab. See ei ole paratamatus. Samal ajal on inimlik, et inimene teeb just nii palju, kui temalt nõutakse. Eestis ei tee ka pikemaks ajaks siia elama asuvad pered suuri pingutusi keele õppimiseks, sest tööandjad keeleoskust ei nõua ja õpet ei võimalda, ning riik tuleb igas olukorras umbkeelsetele vastu. Mida siis teha, head tööandjad? See on ju teie riik ka.