Me elame ühiskonnana üha kasvava hirmu ja ebakindluse õhkkonnas. Inimesed on erinevatel põhjustel ärevuses. Majanduses ei lähe hästi. Meie läheduses on sõda. Hinnad tõusevad. Elamine on läinud kallimaks, mitte jõukohasemaks. Poliitiline protsess ei täida ootusi. Kõik on pingul. Iga uus säde võib sütitada nii midagi head kui ka halba.

Tallinnasse üles pandud plakatid purustatud linnast oli ja on üks väga mõjus tegu. Ma ei nimetaks seda kunstinäituseks. Midagi, mis on oma olemuselt sedavõrd poliitiline, ei ole enam lihtsalt kunst. See on poliitiline aktsioon. See konkreetne aktsioon töötas hästi, avalikkuse tähelepanu sellele oli suur. Peaaegu kõik kuulsid sellest midagi, see tekitas inimestes vägagi erinevaid ja tugevaid reaktsioone. Autorid võivad oma tööga igati rahul olla.

Mis oli selle aktsiooni täpsem mõju või kuidas ta meie tundeid puudutas?

Autorite sõnavõttudest jäi kõige enam kõlama seisukoht, et nende plakatite eesmärk oli tekitada inimestes tänutunnet selle üle, mis meil olemas on. Selle üle, et meil on kõik hästi. Kui see oli kogu ootus aktsiooni mõjude osas, siis oli see ehk natuke naiivne. Nagu me ka vastukajadest nägime, olid võimalikud reaktsioonid palju mitmekesisemad ja mitte ilmtingimata positiivsed.

Norstati ja ühiskonnauuringute instituudi eelmise nädala lõpus tehtud küsitlus (esinduslik valim Eesti kodanikest suurusega tuhat vastajat), mida ka selle nädala alguses meedias kajastati, näitas meile, et 82 protsenti Eesti kodanikest olid sellest aktsioonist midagi kuulnud. 56 protsenti nendest, kes olid midagi kuulnud, ei pidanud sellist plakatite kuvamist Tallinna linnaruumis õigeks ja 35 protsenti pidas.

Milliseid tundeid need plakatid täpsemalt tekitasid? Küsitlus sisaldas küsimusi ka selle kohta. Vastajad said hinnata skaalal null kuni kümme, kui palju need plakatid kas tekitasid või ei tekitanud nendes kaastunnet, tänulikkust, hirmu või pahameelt. Üks ei välistanud teist ning kuigi nende suhtes on kindlasti ka teisi võimalikke tundeid, siis vähemalt need olid peamised, mis ühel või teisel viisil avalikust ruumist läbi jooksid.

Kuidas inimesed nendele küsimustele vastasid? Kaastunne oli kõige domineerivam emotsioon umbes kolmandiku jaoks ning tänulikkust, pahameelt või hirmu tundsid kõige enam umbes viiendik vastajatest.

Kui vaadata laiemalt seda, kui paljud inimesed ühe või teise emotsiooni suunas kaldusid, siis hirmu või pahameelt pigem tundsid kui ei tundnud umbes 40 protsenti vastajatest ning kaastunnet või tänulikkust pigem tundsid kui ei tundnud umbes 60 protsenti vastajatest.

Millised tunded vastajaid valdasid, see oli omakorda seotud inimeste Venemaa-Ukraina sõda ja Eesti julgeolekuolukorda puudutavate hoiakutega. Sellega, kas nad uskusid Ukraina võitu või pigem arvasid, et sõda lõpeb kompromissiga Venemaa ja Ukraina vahel. Sellega, kas nad uskusid, et Eestit varitseb praegusel hetkel sõjaline oht. Ning osalt ka sellega, kas ollakse valmis Eestit kaitsma, kui läheb sõjaks või mitte.

Hirmu seoses nende plakatitega kogesid ennekõike need vastajaid, kes arvasid, et Eestit ähvardab otsene sõjaline oht. Pahameelt tundsid pigem need, kes uskusid, et sõda ei lõpe võiduga Ukrainale, vaid et Venemaa ja Ukraina sõlmivad omavahel kompromissi, isegi kui arvestada vastajate sotsiaaldemograafilisi omadusi ja erakondlikke eelistusi. Mõnevõrra vähendas pahameelt valmidus Eestit kaitsta.

Kaastunnet ja tänulikkust tundsid rohkem need inimesed, kes uskusid, et Ukraina võidab sõja. Kaastunnet suurendas ka valmidus Eestit vajadusel kaitsta, kuid samas ka usk, et Eestit varitseb praegu sõjaline oht.

Võib eeldada, et üldisemad hoiakud Eestit puudutava sõjalise ohu või sõja lõpptulemuse kohta olid olemas enne, kui need plakatid. Seega mõjutasid just need eelnevad hoiakud seda, kuidas kujunesid inimeste reaktsioonid plakatitele.

Mida rohkem usume, et Ukraina võidab, seda vähem on pahameelt ja seda rohkem on kaastunnet ja tänulikkust. Mida rohkem me usume, et Eestit varitseb otsene sõjaline oht, seda rohkem tunneme hirmu. Ja valmidus Eestit kaitsta, seegi tähendab vähem hirmu ja pahameelt, rohkem kaastunnet.

Kui tahame olla ühiskonnana tugev ja valmis ootamatusteks, siis on väga oluline tegeleda nende baashoiakutega, kuna nendest sõltub, kuidas me konkreetsematele sündmustele või meeldetuletustele sõjast reageerime. Niigi ärevas olukorras on sõjaga seotud sõnumitel keerulised teekonnad, kuidas nad inimesteni jõuavad ja mis mõju nad avaldavad. Loodetavasti eelnev andis aimu, kuidas see vähemalt teatud osas võib toimuda.

Kohe nüüd ja praegu ei varitse Eestit sõjaline oht. Ei maksa seda mõtet inimestes sütitada, sest see loob aluse hirmule. Ja hirm lõhub, mitte ei vii meid edasi. Usk Ukraina võitu ja valmidus Eestit kaitsta on materjal pigem positiivsetele emotsioonidele. Pidagem meeles, et praegu on Eestis kõik üldjoontes hästi. Meie endi kätes on järgnevatel aastatel teha oma riik veel enam kaitstuks ning toetada oma inimeste soovi oma kodumaa eest seista.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.