Argo Luude: jäätmereform ja risurikas jäätmepakett

Peamine probleem ei seisne Eestis mitte prügi sorteerimiseks mugavuste loomises, vaid sorditud jäätmete ringlusse võtmises, kirjutab Argo Luude.
Kliimaministeerium sõnastab jäätmereformi peamise eesmärgina inimestele jäätmete (loe: pakendite) liigiti kogumise mugavamaks tegemise ning senisest enam "saastaja maksab" printsiibi rakendamise.
Kui see eesmärk nüüd maakeelde tõlkida, siis oodatakse eestimaalastelt olmejäätmete paremat sortimist, kui seda teha ei viitsita, siis sortivast naabrist suurema prügiarvega leppimist ja kui pakendite liigiti kogumise võimalus tuleb kodule lähemale, siis ka selle eest enam maksmist. Tundub loogiline.
Aga ei ole loogiline, sest peamine probleem ei seisne Eestis mitte prügisortimise mugavuste loomises, vaid probleeme on sorditud jäätmete ringlusse võtmisega. Seega oleks mõistlik suunata teravik hoopis mujale. Mis kasu on lahendusest, et maja juures käib viis erinevat prügiautot viit erinevat jäätmeliiki kogumas, aga jäätmetest suurem osa lõpetab põletuses või prügilas?
Sellist lõpplahendust püütakse küll maksustamisega vähendada nii, et odavaim meetod olekski ringlussevõtt. Kuidas aga ringlussevõttu tegelikult tagada, selleks instrumente pole.
Olen seisukohal, et biojäätmete ja teatud pakendijäätmete tekkekohal kogumine on õige samm vajalikus suunas. Samal ajal muudab pakendijäätmete tekkekohal kogumine praeguse olukorraga võrreldes pakendijäätmete veokulud kallimaks, tuues kaasa suuremad kulutused pakendiettevõtjatele, mis omakorda võivad edasi kanduda pakendatud kaupade hinda. Ehk teisisõnu: pakendijäätmete tekkekohal kogumise kulud vaid pakendiettevõtjatele jätmine toob kaasa toodete hinnatõusu. Seetõttu on mõistlik need kulud jagada jäätmevaldajate ja pakendiettevõtjate vahel.
Eestis on alates 2005. aastast kehtinud omavalitsuse keskne jäätmekorraldus ehk kogutavad jäätmeliigid, veosagedus, hinnastamine jne on olnud omavalitsuse määrata. Kuna meil pole jäätmete ringlusse võtmine nõutavaid tasemeid saavutanud, siis võiks järeldada, et ehk pole omavalitsuse keskne mudel siiski olnud parim.
Hoopis vastupidiselt leitakse nüüd, et omavalitsused võiksid hakata saatma lisaks kõigele muule ka klientidele arveid. Kuidas selline lahendus jäätmeid rohkem ringlusse võtta aitab, seda suudab ehk seletada vast ainult mõni Lapimaa tark.
Jäätmereformi eelnõus pakutud lahendus toob küll KOV-ide eelarvesse raha, kuid ei aita kaasa eelnõu peamise eesmärgi, olmejäätmete ringlussevõtu suurendamise saavutamisele.
Senine praktika, kus KOV arveldab jäätmeveo teenuse osutamisel otse jäätmevaldajaga, näitab järgmist: Tallinna linna ja Harjumaa omavalitsuste viieaastane kogemus ei kinnita, et olmejäätmete ringlussevõtt või liigiti kogumine oleks olnud suurem või mingilgi viisil erinev võrreldes olukorraga, kus jäätmevedaja osutab teenust otse jäätmevaldajale, küll aga kaasnes kulude dubleerimine. Jäätmevaldaja jaoks muutus olukord halvemaks, sest talle antava info edastamise kiirus ja kvaliteet langesid.
Vältida tuleb valemotivatsiooni
Oma kogemusele tuginedes ei saa klienditeenindust vaadata lahus jäätmeveologistikast, need on teenuse osutamise seotud osad. Senise kogemuse põhjal Tallinnas oli omavalitsuse klienditeenindajate töö tulemusel kujunenud jäätmeveo logistika väga ebaefektiivne, kuna KOV-il puuduvad vastav kogemus ja teadmine, samuti logistikaalane suur pilt. Omavalitsuse vaatest oli oluline, et kliendi soov oleks täidetud sõltumata kaasnevatest kuludest või keskkonnamõjust
Meie kogemus näitab, et kui jäätmevedu on hästi korraldatud, siis puudub kliendil vajadus nii jäätmevedaja kui ka KOV-iga suhelda. Inimesed ei suhtle ju igapäevaselt vee-ettevõtte või internetiteenuse pakkujaga.
Eelnõus soovitakse leida viis kohalikele omavalitsustele raha eraldamiseks, et need saaksid paremini jäätmekäitlust korraldada. See mõte on toetamist väärt, aga tuleks lahendada viisil, mis ei too kaasa tarbetuid kulusid, segadust ega keskkonnavaenulikku raiskamist.
Üks võimalus KOV-ide rahastamisel oleks kehtestada kontsessioonitasu jäätmeveo teenuse hankelepinguga, mille puhul lisaks õigusele teenuseid osutada või korraldada kaasneb ettevõtja rahaline makse. Sellisel juhul arvestab jäätmevedaja kontsessioonitasu oma pakkumuse maksumusse ja kannab kulu edasi jäätmevaldajatele. Hankelepingu sõlminud jäätmevedaja kannab kontsessioonitasu üle otse KOV-ile.
Kui KOV saab õiguse kehtestada jäätmetasu, mis laekub omavalitsuse eelarvesse, siis peaks sel olema lihtsalt mõistetavad alused tasu määramiseks ja kogumiseks. Seda saaks teha palju otstarbekamalt, kui näiteks automaksu komponentide virvarriga on saavutatud.
Pakutud lahendus, mille puhul on KOV vahendaja, vähendab võimalusi jäätmekäitluse arenguks, sest senisele praktikale tuginedes olid KOV-id huvitatud vaid võimalikult suures ulatuses raha kogumisest, aga jäätmete ringlusse võtmisele suunatud innovatsioon puudus täiesti.
Plaan matta KOV-id hangete virna alla
Kui seni piirdusid KOV-id enamasti ühe hankega, mis lahendas kõik jäätmetega seotud probleemid (nagu eelnevalt mainitud, siis paljud KOV-id on eelnõus toodud liigiti kogumise eesmärgid juba praegu täitnud), siis eelnõus toodud lahenduse puhul peaks omavalitsus korraldama oluliselt enam hankeid.
Hanked tuleks korraldada jäätmete vedamiseks, jäätmejaamade haldamiseks, segaolmejäätmete, biojäätmete, paberi ja papi ning segapakendi käitlemiseks, konteinerite ostuks, samuti KOV-i soovi korral klienditeeninduseks.
Praegu näiteks kasutavad jäätmevedajad mitmekambrilisi jäätmeveokeid, et saaks ühe veokiga vedada mitut jäätmeliiki korraga, aga kui igale jäätmeliigile on eraldi hange, siis selline võimalus kaob.
Samuti kaob võimalus kasutada ühte ja sama autot erinevatel ringidel erinevate jäätmete veoks, sest kui olmejäätme veo on võitnud ettevõte X, pakendi ettevõte Y ja biojäätmed ettevõte Z, siis kõigi nende ressursid on lõpuks alakoormatud. Selline süsteem pole mitte üksnes majanduslikult ebaefektiivne ja kallis, vaid lausa kuritegelik nii keskkonna kui ka kliima suhtes.
Seegi pole veel kõik. Seaduses määratakse, et kui käitluskoht kuulub omavalitsusele, siis mingit hanget tegema ei pea, vaid inimestel on kohustus see kõik küsimusi esitamata kinni maksta. Üle ilma leidub küll ja veel näiteid, kuidas selline lahendus tähendab tarbijatele märkimisväärselt suuremaid kulusid. Miks seda nüüd Eestis tegema peab, on arusaamatu.
Välja kukkus järjekordne kobarkäkk
Eelnõu ei käsitle jäätmete ringlussevõtu tegelikku probleemi, milleks on jäätmete väärtuse puudumine paljudel juhtudel ka siis, kui jäätmed on liigiti kogutud.
Tuleb õiguslikult luua nõudlus jäätmetest tehtud materjalide järgi (näiteks kehtestada nõue, et teatud toodete valmistamisel peab olema kasutatud mingi protsent jäätmetest tehtud materjale). Praegu on probleem isegi jäätmepuidu kasutamisega, aga kui oleks regulatsioon, mis kohustaks soojatootjaid kasutama jäätmepuitu, siis seda probleemi poleks.
Taas kummitab meid oht, et soovitakse küll teha näiliselt õiget ja õilsat asja, aga välja kukub nagu alati kobarkäkk, mille ainuke käegakatsutav tulemus on, et omavalitsused saavad raha, mille eest kuskile mõned uhked värvilised plakatid välja pannakse, keskkond ja kliimavõitlus jäävad aga pildilt täiesti välja, kuigi need kaks on ju need, mille pärast muudatused üldse ette võeti.
Seega, poliitikakujundajad, pole veel hilja, võtame jalad kõhu alt välja ja teeme seekord teisiti, teeme nii, et keskkond võidab.
Toimetaja: Kaupo Meiel