29-aastane Katerõna Kolesnikova teenis Azovi pataljonis alates 2014. aastast ja tõusis vanemseersandiks. 31-aastane Olesja Melnõtšenko liitus pataljoniga 2016. aastal ja oli medõde. 37-aastane Katerõna Priadtšenko tegeles Azovi pataljonis logistikaga alates 2020. aastast. Kui täiemahuline sõda 2022. aasta veebruaris algas, sattusid nad koos oma relvavendade ja hulga tsiviilisikutega Mariupolis asuvas Azovstali terasetehases piiramisrõngasse.

Pärast 86 päeva kestnud piiramist andis Ukraina valitsus pataljonile käsu alistuda ja vahemikus 16. kuni 20. maini 2022 andsid 2439 inimest – nii tsiviilisikud kui ka sõdurid – end isehakanud Donetski Rahvavabariigi sõdurite kätte vangi. Nende hulgas olid ka "Pealtnägija" loos rääkinud kolm naist.

Enamik Azovstali tehases ellujäänuid viidi algul vanasse vanglasse Olenivkas, mida separatistid ja Vene sõdurid kasutasid infiltreerumislaagrina.

"Olenivkas kasutati naiste vastu ainult moraalset vägivalda. Me olime eraldi, aga mehi toodi karistamiseks meie juurde. Jah, me nägime, kuidas neid peksti. Me kuulsime, mida nendega koridorides tehti, piinakambrites. Siis sunniti mõningaid tüdrukuid alasti pildistama," kirjeldas Melnõtsenko.

Tagantjärele mõeldes päästis lahus hoidmine naiste elud, sest 29. juuli öösel toimus meeste hoones võimas plahvatus. Venemaa väidab, et selle põhjustas Ukraina lastud rakett, ukrainlaste sõnul tekitasid plahvatuse venelased ise. Igatahes hukkus 53 ja vigastada sai 75 meest.

Naiste sõnul oli see alles nende kadalipu algus. Kui Melnõtsenko ja Priadtšenko saadeti pärast plahvatust edasi Venemaa lõunaosas Rostovi oblastis asuvasse Taganrogi laagrisse, siis Kolesnikova viidi ajutisse kinnipidamiskeskusesse Donetskis. Vanglas kogetu on Melnõtšenko varem kerge kokutamise hullemaks muutunud.

"Taganrog oli palju hullem ja see tekitas mulle suurema trauma kui Olenivka. Ennekõike seepärast, et seal kasutati naiste peal füüsilist vägivalda. Lisaks tehti seal kõike selleks, et meid moraalselt hävitada. Meid peksti koridoris lihtsalt seepärast, et seda sai teha," meenutas ta.

"Kõigepealt peksti poisse. Pärast seda esitleti mind meeldiva üllatusena. Mind pandi pikali maha, plaatide peale. Käed kästi keha alla panna. Ja hakati peksma. Puust latiga," rääkis Kolesnikova.

"Need löögid. Taganrogis kadestasin ma esimest korda surnuid," sõnas Melnõtšenko.

"Siis mu peksmine lõpetati. Kõik mehed läksid välja. Üks naine tuli sisse, käskis mul püksid jalast võtta. Ta vaatas mind üle, pöördus meeste poole ja ütles: "Võib veel saada." Ja mind peksti edasi sellise laia vööga," rääkis Kolesnikova.

"Nende käitumises polnud midagi inimlikku. Ja naised olid kõige hullemad. Nemad olid kõige julmemad. Ma ei osanud varem isegi arvata, et naised võivad sedasi käituda," ütles Priadtšenko.

Kõigest üleelatust ei soovi naised rääkida seda enam, et osa saatusekaaslasi ja lähedasi on veel siiani sõjavangis. Füüsilise ja vaimse terrori kõrval näris kõiki teadmatus.

"Välismaailmaga pole mingit sidet. Pole mingeid uudiseid, ei häid ega halbu. Sa lihtsalt jäätusid sinna ära. Nagu poleks sind kunagi olemas olnudki," ütles Kolesnikova.

Seetõttu tuli ka pääsemine ootamatult. Ka kõige vihasemate lahingute ajal on Venemaa ja Ukraina, tihti rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel, vange vahetanud. Täpseid numbreid ja seda, kas vahetus toimub üks-ühele või mitu Vene võitlejat ühe Ukraina võitleja eest, hoitakse salajas. Nii vahetati järjepanu välja ka "Pealtnägijas" rääkinud naised. Olesja Melnõtšenko vabanes 2022. aasta detsembris pärast 245 päeva vanglas, Katerõna Priadtšenko aprillis 2023 ja Katerõna Kolesnikova mais 2023, olles veetnud ligi aasta sõjavangis.

"Seejärel venelased lahkusid. Konvoi väljus bussist. Uksed pandi kinni. Üks teine mees sisenes ja ütles: "Tere tulemast Ukrainasse." See oli lihtsalt... /.../ Ta ütles meile: "Tere tulemast Ukrainasse." Paljud lähedased olid kohal. Tüdrukud, kellega koos meid kinni võeti, aga kes vabanesid juba kuu aega varem, nad tulid meiega kohtuma," meenutas Kolesnikova.

Kõiki kolme raviti haiglas ja nad saavad siiani teraapiat. Kui Melnõtšenko tegi teenistusega lõpparve, siis Priadtšenko ja Kolesnikova kaaluvad pärast taastusravi lõppu rivvi naasmist seda enam, et mõlemal on väga palju, mille nimel võidelda.

"Mind isiklikult masendab kõige rohkem see, et minu tütar viibib maal, mis on ajutiselt okupeeritud. Ma helistan talle iga päev. Ta elab seal vanaema juures, aga arusaadavatel põhjustel ei saa nad sealt lahkuda. Ma ei tea, millal ma teda jälle näen. Minu mees on ikka veel vangis. Ma ootan teda tagasi," rääkis Priadtšenko.

"Algul arvasime abikaasaga, et ostame maja, sest kõik, mis meil oli, jäi Mariupolisse. Meil oli koer. Ta jäi sinna, me ei tea, mis temast sai. Meil oli seal korter. Kõik, mis me üldse kunagi teenisime, jäi sinna. Seepärast peaksime ehk lihtsalt rindele minema ja teenima. Ma ei tea veel, mis elus edasi saab," ütles Kolesnikova.

Selle nädala kolmapäeval avalikustati värske ÜRO raport, mis kinnitab sõjavangide hukkamisi ja piinamisi Vene okupantide poolt.