Hendrik Voll: ülikool vastutab lõpetaja palga ja ka majanduskasvu eest

Oluline roll tööviljakuse kasvatamisel on haridusel ja haridusasutustel. Olen veendunud, et ülikoolides tuleb peamine tähelepanu pöörata tööturu tegelike vajaduste rahuldamisele, kirjutab Hendrik Voll.
Eesti on seadnud ambitsioonika eesmärgi viia töö tootlikkus 120 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Igasuguse majanduskasvu otsustav tegur on alati kvalifitseeritud tööjõud. Sellest järeldus: Eesti kõrghariduse peamine väljund peaks olema hästi ette valmistatud lõpetaja, kelle oskuste ja pädevuste järele on tööturul ka tegelik nõudlus.
Tegelik nõudlus on maksujõuline nõudlus, mis ühemõtteliselt kinnitab, et tööandjad on veendunud uue töötaja vajalikkuses, tema võimes luua arvestatavat lisaväärtust. Ja seda ühtviisi nii era- kui ka avalikus sektoris. Sel juhul on nad valmis ja võimelised pakkuma väärilist palka. Kui ei, siis ei maksa jutt vajadusest kvalifitseeritud asjatundjate järele just palju.
Ka riiklikus kõrgharidus-, samuti kutsehariduspoliitikas tuleb tähelepanelikumalt järgida tööturu signaale. Eelkõige neid, mis puudutavad praeguste ja varasemate lõpetajate palgataset.
Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti kõrghariduse nn palgaboonus ehk see, kui palju teenib kõrgkooli lõpetaja rohkem gümnaasiumilõpetajast, on üks madalamaid Euroopa Liidus. Seega peaksime julgemini suunama raha eelkõige sinna, kus on oodata suuremat lisandväärtust, hoiduda aga õppetöö laiendamisest valdkondades, kus turu nõudlus on kesine või puudub sootuks.
Selge eesmärk sai täidetud
Tehnikaülikool analüüsis viimase õppekavade reformi käigus tõsiselt oma lõpetajate palgataset. Selle tulemusena vähendasime oluliselt selliste erialade õpetamist, mille lõpetajate palgatase oli madal. Magistriprogrammi lõpetajate puhul seadsime sihi jõuda palgatasemeni, mis oleks vähemalt 1,65 korda suurem Eesti keskmisest.
Praegu, kuus aastat hiljem, saame tõdeda, et oleme eesmärgi täitnud, Tallinna Tehnikaülikooli magistriprogrammi lõpetajad teenivad keskmiselt 1,71 Eesti keskmist palka.
Loomulikult on kõrge(ma) palga eeldus põhimõte, et ülikoolide tõstaks oma lõpetajate kaudu tootlikkust, tööviljakust, tootmise kasumlikkust, sedakaudu ka töötajate ja terve riigi tulu. Selle üks aluseid on tugev sidet tööandjatega, mida aitab tagada nende esindajate kaasamine programminõukogudes. Samuti peavad ülikoolid analüüsima õpetuse sisu tervikuna: kas sellest tõuseb tulevasel töökohal ka tegelikku kasu?
Pelgad üleskutsed ja kampaaniad õppida "vajalikke" erialasid ega vastuvõtu kunstlik suurendamine, ei tööta. Alatasustatud valdkondades – nagu haridus ise – hakkas palgaküsimus lahenema ikkagi pedagoogide puuduse tajumise tulemusena. Just nii on see ka arstide puhul.
Edasi vaid tööviljakuse toel
Kui rahareform 28 aastat tagasi Eesti krooni kehtestas oli, keskmine palk Eestis 549 krooni, nüüdses vääringus 35 eurot kuus. Mullu küündis Eesti keskmine palk 1832 euroni. Ühes sellega on kasvanud meie elujärg ja võimalused, aga ka nõudmised elukvaliteedile. Oleme töö tootlikkuselt jõudnud pea 80 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Ka edasine on võimalik vaid tööviljakust kasvatades.
Oluline või isegi võtmeroll tööviljakuse kasvatamisel on haridusel ja haridusasutustel. Olen veendunud, et ülikoolides tuleb peamine tähelepanu pöörata tööturu tegelike vajaduste rahuldamisele. Ühelt poolt annaks see kindlustunde üliõpilasele nii edaspidiseks eneseteostuseks kui ka tööalaseks edenemiseks, teiselt poolt aga ühiskonnale laiemalt läbi kasvanud tööviljakuse ja seeläbi üldise majanduskasvu.
Viitasin eelnevalt, et Tallinna Tehnikaülikooli magistriprogrammi lõpetajad teenivad keskmiselt 1,71 Eesti keskmist palka. Hea meelega seaksime edaspidi veelgi ambitsioonikamaid plaane, aga selleks on tarvis õppejõudusid, keda nende palgatase motiveeriks.
Siin on, millele mõelda: kui veel 2020. aastal oli TalTechi lektori ametikoha, mis valdavalt eeldab doktorikraadi, töötasu võrreldav meie bakalaureuse õppekava lõpetaja omaga, siis järgneval kolmel aastal kärises palgavahe kriitiliselt suureks. Põhjus: kõrghariduse tegevustoetus oli külmutatud.
Õppejõudude uue põlvkonna heaks
Tänu kõrghariduse tegevustoetuse kasvule tõstsime 2024. aastast märkimisväärselt oma õppejõudude palku. Nii püüdis lektorite keskmine taas peaaegu kinni bakalaureusetaseme lõpetajate palga. Nüüd ootavad ülikoolid riigilt kindlust, et kuni 2026. aastani kehtiks tõesti lubadus tegevustoetust igal aastal 15 protsenti võrra kasvatada. See aitab leevendada aastatel 2018–2021 tekkinud stagnatsiooni.
Kui ülikoolide tegevustoetus siduda lõpetajate tööviljakuse kasvuga, võime olla kindlad, et kasvab ka meie majandus ja saab võimalikuks kasvatada kõrgkoolide rahastamist kokku lepitud tasemeni 1,5 protsenti SKP-st. Nii on ülikoolid motiveeritud koolitama ettevõtlikke noori, kes kasvatavad tööviljakust ning panustavad maksumaksjatena nii praegustel töökohtadel kui ka luues ka uusi ja suurema lisandväärtusega töökohti.
Vastupidine stsenaarium – kõrghariduse tegevustoetus ei tõuse – tähendab, et atraktiivne töötasu erasektoris meelitab ülikoolist ära õppejõudude uue põlvkonna, et meil napib oma Eesti noori, kes sooviksid saada lektoriks. See omakorda pärsib õppevaldkonna arengut ja ambitsioonikate sihtide seadmist ning muidugi tööviljakuse tõusu ja sellega seonduvat palgakasvu.
Toimetaja: Kaupo Meiel