Nagu kõik teavad, on eestlased ikka veel naabritest vaesemad, sest meil on inseneride põud. Meil on tehnoloogiamahukad ettevõtted, millel on kliendid Eestist sadu kordi suurematel turgudel üle maailma. Meil on tublid töölised, kes on täpsemad ja usinamad kui mõnelgi pool mujal.

Aga puudu on insenere, loovaid tippspetsialiste, kes mõtleksid välja tooteid, mida teised eestimaalased saaksid toota ja üle maailma müüa. Eksport kasvataks riigieelarvet. Ettevõtjatel oleks märksa avaramad võimalused kui Skandinaavia firmadele allhanget tehes. Sada tuhat tööinimest saaks oma pingutuse eest märksa suuremat palka. Kogu Eesti võidaks.

Insenere on meil puudu tuhandeid ja põud süveneb iga aastaga. Kutsekoja raportid toovad esile muserdava pildi, et noored ei tea, mida loov inseneritöö endast kujutab, ei tea inseneride ülikõrgest palgatasemest ega pole õigel ajal targa tööstusega kokku puutunud, et tekiks huvi.

Seetõttu võtsid Eesti tehnoloogiaettevõtted haridus- ja teadusministeeriumi uudise Inseneriakadeemia programmist piltlikult öeldes aplausiga vastu. Oleme pea inimpõlve selgitanud, et inseneride põua lahendamine on Eesti rikkuse võti. Nüüd on lootust, et asjad hakkavad liikuma.

Läbimurderaha ei tohi niisama laiaks lüüa

Inseneriakadeemia programm on väga mõistlik. Küll aga ei saa pead liiva alla peita, mis puudutab ohte. Me oleme kõik inimesed. Hinnad ja kulud on tõusnud. Nii ka ülikoolidel.

Ütlen otse, et paljud ettevõtjad näevad ohtu, et Inseneriakadeemia eelarve kulub ülikoolide jooksvate kulude aukude katteks. Ning fundamentaalne muutus insenerihariduses, mille jaoks need suured summad on mõeldud, jääb saavutamata. Kõigi Eesti inimeste elatustaseme nimel tuleb rõhutada, et nii ei tohi minna.

Mitte kuidagi ei saa pisendada ülikoolide muret, mis puudutab jooksvate haldus- ja muude kulude kasvu. Sellistele muredele tuleb leida lahendus. Aga Inseneriakadeemia programm ei ole see lahendus. Oleks lubamatu, kui kvalitatiivse muutuse ellukutsumiseks mõeldud raha valataks argieelarve auku. Ühtlasi oleks tegu seaduserikkumisega.

Loodan, et näen asjatult tonti. Siiski annab nii mõnigi kõrvalt nähtud avaliku raha kasutamise juhtum alust arvata, et elementaarsetki tasub siiski üle korrata. On see ju tarkuse ema ning topelt ei kärisevat.

Terve mõistuse võit

Kõigil asjast huvitatud kodanikel tasub teadvustada, et Inseneriakadeemia kümned miljonid eurod pole mõeldud umbmääraselt insenerihariduse läbiviimiseks. Vastupidi, sel rahal on väga selged eesmärgid, mis ja kuidas peab lähiaastatel kiiresti paremaks muutuma. Konkreetselt:

• inseneriks peab tahtma õppida oluliselt rohkem noori kui seni;
• insenerierialade kõrghariduse reaalne sisu peab olema selline, mille tehnoloogiaettevõtted heaks kiidavad.

Need on hästi seatud eesmärgid. Lisaraha saavatele kõrgkoolidele on ette antud ka mõningad täpsemad tegevussuunad:

• tuleb teha senisest rohkem koostööd ühelt poolt üldhariduskoolide, teiselt poolt ettevõtetega;
• insenerierialade kõrgharidus peab muutuma märksa praktilisemaks, õppimine peab rohkem käima läbi praktilise läbitegemise;
• õpetama peavad rohkem päris insenerid päris ettevõtetest;
• rohkem tuleb kasutada ettevõtetega koos loodud digivahendeid.

Kui see kõik ellu viiakse, ongi tulemus ülimalt mõistlik. Kolmepoolses koostöös (kõrgkool, põhikool/keskkool, ettevõtted) saab väga hästi tegeleda innustamise ja huvi tekitamisega kõigis vanusegruppides 7.–12. klassini.

Ettevõtete kogemus kinnitab, et üsna vähese kuluga saab edukalt noorteni jõuda ja neile reaalselt põneval moel insenerikarjääri ahvatlevaks muuta.

Inseneriakadeemia mastaabis vahenditega on paras seada ühiseks eesmärgiks, et paari aastaga loome kestvad süsteemid, millega edaspidi jõutakse insenerihuvi tekitamiseks pidevalt kõigi Eesti õpilasteni. Kui pigistame igast meie ühisest eurost maksimumi välja, teeme selle ära.

On aeg inseneriõppe uuestisünniks

Kui noor on kõrgkooli insenerierialale jõudnud, peab tema edu- ja wow-elamus seal ka jätkuma. Kõrghariduse sisu muutumine on teatavasti tihti vaevaline, sest õppejõud on harjunud mingil moel õpetama, elu läheb aga tormiliselt edasi. Uudsete õpetamisviiside, haridustehnoloogiate jms kasutus piirdub pahatihti väheste entusiastidega.

Nüüd ongi käes suurepärane võimalus võtta kogu inseneriõpe kõigis Eesti kõrgkoolides avatult ja teadlikult tükkideks ning panna veel paremini kokku. Mida õpetatakse, kes õpetavad, kuidas õpetavad ja miks õpetavad? Palju jääb kindlasti paika, ongi juba hästi, aga kõigele tuleks kriitiliselt peale vaadata ja omajagu kindlasti ka teisiti teha.

Oleks elementaarne, et kui Inseneriakadeemia miljonid eurod on leidnud tõhusat kasutust, saavad tööandjad, olles konstruktiivselt kriitilised, anda tunnustava hinnangu iga insenerieriala nii sisule, meeskonnale kui ka õppemeetoditele. Ühise pingutusega saame sellega hakkama.

Seda kõike tehes tuleb vältida potjomkinlust. Tuletan meelde, et kõrgkoolidel on ka oma põhieelarve raames kohustus tegeleda pidevalt õppekavaarenduse, tudengite ja õppejõudude toetamise ning turundusega.

Need kohustused ei kao Inseneriakadeemia ajaks ära. Inseneriakadeemia programm ei ole mõeldud senistega sarnaste kulude katmiseks, vaid uute läbimurdeliste muutuste elluviimiseks.

Näiteks oleks lubamatu, kui Inseneriakadeemia eelarve raamesse üritaks suruda tavapärases vormis reklaamitegevusi, maksta kinni menetluslikku tööd õppekavadokumentidega või tugisüsteeme õppijatele või õppejõududele, mis peaksid koolis niikuinii olemas olema.

Hinnates, kas meie kõigi ühine raha on sihipäraselt kasutatud, tuleb küsida, ega ei pidanuks tehtu olema tehtud ka ilma Inseneriakadeemiata? Ja nagu mainutud, kasvanud halduskulud või muud olmemured ei õigustaks kuidagi Inseneriakadeemia eelarve JOKK-kasutust.

Kõrgkoolid ja ettevõtted peavad koos võtma vastutuse

Inseneriakadeemia programmi elluviimine moel, mis teenib Eesti inimesi kõige paremini, on kõrgkoolide ja ettevõtete ühine vastutus. Ettevõtted ei saa programmist raha, vastupidi, suurte maksumaksjatena oleme ise n-ö tellija esindajad.

Küll peame aktiivselt kaasa mõtlema ja sisendit andma, et tulemus saaks võimalikest parim. Aitaks maksumaksja raha tõhusale kasutusele kaasa, kui haridus- ja teadusministeeriumi seaks kõrgkoolidele ametlikuks ja ettevõtetele moraalseks kohustuseks, et Inseneriakadeemia täpsem sisustamine peab toimuma ettevõtete ja koolide tihedas koostöös.

Eesti Masinatööstuse Liidu poolt kinnitan, et oleme selleks valmis. Tean, et on ka teisi, kes insenere tikutulega taga otsivad. Inseneriakadeemia programm kestab aastani 2029. Leppigem kokku ja võtkem koos vastutus, et selleks ajaks on Eesti noorte inseneeriahuvi ning Eesti insenerihariduse praktiline tase Euroopa tipus.