Juttu tuleb vene emigratsioonist. Põhirõhk on opositsioonil, kes esindab justkui Venemaa ühiskonna tervemat ja demokraatlikumat osa ning kes valdavalt on tauninud ka Ukraina vastu toime pandud ja senini jätkuvat agressiooni. Olen püüdnud jälgida, mida opositsioon raja taga räägib ja plaanib. Pikapeale on aga tekkinud mõningaid kahtlusi.

Teatavasti kasvas Venemaalt lahkumine järsult täiemahulise sõja käivitamisega Ukraina vastu. Ehk veelgi rohkem mõjus 2022. aasta septembri mobilisatsioon, mis tõukas pagema paljusid noori mehi.

Nüüdset emigratsioonilainet on võrreldud valgetega seotud inimeste maalt lahkumisega oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja ajal. Arve vaadates nüüdne pagemine nii ulatuslik ei ole. Rahvusvahelise Punase Risti andmeil lahkus Venemaalt aastaks 1920 umbes kaks miljonit inimest. Praegu räägitakse umbes miljonist.

Arvatakse, et vene uuspagulasi on umbes sajas riigis. Ja poliitiline emigratsioon käivitus aastal 2012 pärast opositsiooni väljaastumisi alanud repressioonide järel ja kasvas pärast Krimmi annekteerimist 2014 ning veelgi enam pärast Aleksei Navalnõi arreteerimist 2021. aastal.

Suurim laine oli tõesti pärast suure sõja algust. Kõige populaarsemad sihtkohad on olnud Türgi, Gruusia, Armeenia, Uzbekistan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Serbia, Montenegro, Araabia Ühendemiraadid ja mitmed Euroopa Liidu maad. Lisaks tasub märkida veel Iisraeli, Mongooliat, Argentinat ja USA-d.

Emigrantide olukorda ja arvamusi on püütud ka uurida, näiteks on seda teinud Soome Välispoliitika Instituudis töötav Margarita Zavadskaja ja Euroopa Ülikooli Instituudi projekt OutRush.

Märkimist leiab tõik, et vene emigrandid ei ole liitunud oma diasporaaks. Probleemidena märgitakse mitmetes riikides levivat kartust, et Vene pagulaste sildi all võidakse Moskvast sokutada raja taha oma agente. Eriti olevat sellist suhtumist tunda piiriäärsetes riikides nagu Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Neis olevat tunda ebasõbralikku suhtumist Vene poliitilistesse aktivistidesse, märgib projekti OutRush uurimus. Uurijad on teinud sellest järelduse, et neis riikides on tugev mõju ajaloolistel traumadel.

Emigratsioon ei ole koosseisult ega suhtumiselt ühtne. Umbes 40 protsenti olla neid, kes ei usu Venemaal olevat mingeid demokraatlikke väljavaateid ja kes on mõtteis sünnimaaga hüvasti jätnud. Teine seltskond, umbes neljandik, on need, kes soovivad jätkata rääkimist Vene opositsiooni ja Vene kodanikuühiskonna nimel.

Uuringud näitavad ka, et umbes 25 protsenti emigrantidest kas juba räägivad kohalikku keelt või tegelevad tõsiselt selle õppimisega. Veel neljandik õppivat keelt aeg-ajalt. Ainult viis protsenti olla neid, kes on sellest täielikult loobunud. Ülejäänud ilmselt keeleküsimusele ei mõtlegi. Ilmselt sõltub see riigist. Mõnel pool, nagu Gruusias ja Armeenias või Kesk-Aasias peetakse loomulikuks, et läbi saab ka vene keelega. Sama trendi võib täheldada ka Balti riikides.

Seekordne emigratsioonilaine paistvat silma pagulaste tugeva solidaarsusega, kuid ka poliitilise killustatusega. Majandusliku olukorra paranedes on hakatud vähem osalema meeleavaldustel ja vähem allkirjastama petitsioone. Toimub kohanemine. Emigrandid on avanud venekeelseid erakoole, lasteaedu ja kohvikuid ning üldse loonud uue asukohariigi omadele paralleelseid struktuure.

Nüüd jõuamegi ühe huvitava trendini. Venemaa sõjavastase komitee kaasasutaja Garri Kasparov on tulnud välja ideega luua "virtuaalne Vene Taiwan". Mõte on selles, et lahkujad liituksid välismaal Vene režiimist lahti ütlemise põhimõttel. Nad peaksid avalikult kuulutama, et sõda on kuritegelik, režiim ebaseaduslik ja Krimm Ukraina territoorium.

Taolised avaldused tekitaksid vastuvõtvates riikides usaldust. Need riigid omakorda peaksid selle alusel hakkama emigrante toetama ning nad peaksid aitama kaasa uue isikut tõendava dokumendi loomisele. See ei oleks meilgi tuttav hall või niinimetatud Nanseni pass, vaid konkreetne dokument, mis fikseeriks isiku kuulumist lääne ühiskonda.

Kasparov pakub ka riikide koalitsiooni loomist, et abistada Venemaalt lahkujaid. Taoline Vene Taiwan oleks alus ühiskonnale, mis kujuneks Venemaal pärast Vladimir Putini režiimi langemist ning neist emigrantidest saaks Venemaa uus eliit.

Ideed on laias laastus toetanud ka Mihhail Hodorkovski, kelle arvates oleks tõesti vajalik vene emigrantidele erilise jurisdiktsiooni loomine. Seda mõtet on edasi arendatud kuni eraldi elupiirkonna rajamiseni. Euroopa Liit võiks näiteks mõnele kolmandale riigile teha ettepaneku taolise vene asuala kujundamiseks juhul, kui pagulasi oleks näiteks miljon või enam. Seda peaks rahastama loomulikult kollektiivne lääs.

See jutt kisub pisut juba imelikuks. Sisuliselt soovitakse rajada mingit venelaste enklaavi. Et siis seal küpsetada uut vene eliiti, kes võimu vahetamise korral läheks kodumaale asja üle võtma.

Vene emigratsiooni kohtumistest ongi jäänud mulje, et enamasti räägitakse sellest, mida teha pärast võimule saamist Venemaal. Kuigivõrd ei ole juttu sellest, kuidas võimu vahetumiseni jõuda. On vaid üks seltskond, kes pooldab relvastatud võitlust Putini režiimi vastu ja kelle esindajad on ka Ukrainas vene vabatahtlike üksustes, aga neid näeb valdav osa poliitilisest emigratsioonist radikaalidena.

Järjest rohkem on kuulda emigrantide seast ka kriitikat, et venelasi ei austata piisavalt, et vene keelt ja kultuuri tõrjutakse ja nii edasi. Itaaliasse kolinud Julia Latõnina süüdistas mõni aeg tagasi Ukrainat, et tolle vene keele ja kultuuri vastasus olla sama, mis Moskva propaganda Ukraina vastu.

Kui osa pagulusopositsiooni vaated kokku võtta, siis oleks vaja vene pagulasi austada, toetada neid rahaliselt ja poliitiliselt, austada vene keelt ja kultuuri, võtta kõik avasüli vastu ja vahetada Moskvas võim, et nad saaksid valgel hobusel Kremlisse sõita ja hakata ise suurt impeeriumi valitsema, muidugi demokraatlikumalt kui praegu, kuid siiski nii-öelda asjaolusid arvesse võttes. Et näiteks verega võidetud alad võiksid ehk osaliselt siiski Venemaale jääda ja ei mingeid sõjakahjude korvamisi, kuna see segaks demokraatia arendamist. Või kuidas?

Viited lugemishuvilistele

• Неожиданный расцвет: российское гражданское общество в эмиграции оказалось очень сильным - Русская служба The Moscow Times
• The Ukraine war and the Russians who left home • European University Institute (eui.eu)
• "Свободная Россия" в изгнании: возможно ли создание сообщества эмигрантов? (golosameriki.com)
• The war-induced exodus from Russia: A security problem or a convenient political bogey? (fiia.fi)
• Новые российские эмигранты. Кто они, сколько их и куда уехали? - BBC News Русская служба
• How to Make the Exiled Russian Opposition a Force for Change - The Moscow Times
• Russian opposition in exile leans towards supporting armed resistance against Putin (yahoo.com)
• What Can Russia's Opposition Do in 2024? - The Moscow Times
• after-putin-the-deluge.pdf (clingendael.org)
• Форум российской оппозиции: Ни у кого нет плана по России – DW – 24.02.2024