X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Peeter Espak: venemeelne ja läänevastane marksist Vjatšeslav Morozov

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Peeter Espak süvenes Eesti Vabariigi vastases luuretegevuses ja selle toetamises kahtlustatava Vjatšeslav Morozovi teadustöösse. Espak järeldab, et Morozovi peateoses olevate mõttekäikude peale oleks pidanud igal mõtleval inimesel juuksed peas vihast püsti tõusma.

Äsja väidetava spionaaži eest arreteeritud professor Vjatšeslav Morozov on kummalisi tundeid tekitanud Tartus paljudel juba pikalt. Ka minu Postimehes ilmunud Morozovi eesti keeles avaldatud töödele antud kommentaari1 peale võttis minuga kohe ühendust kaks vana sõpra-kolleegi ülikoolist, kes andsid teada, et olid juba aastatel 2017-2018 tuvastanud Morozovi tegevuses ilmselge Vene-elemendi ning olid ühtlasi antud teemast olgu ülikooliinimestega rääkinud või ka asjaomase info edastanud.

Morozovi teadustöid üldiselt keegi kohapealne eestimeelne inimene (sh mina ise) vist eriti enne lugenud polnud ning kummalisel kombel oli üldsuses tekkinud ka arusaam mingisugusest tuntud Venemaa-eksperdist. "Eestimeelsetel" inimestel nende sõnul enamasti temaga erilist lähedast läbikäimist ei näinud olevat. Ta olevat oma enda nn suhtlusringiga (sh abikaasa) läbi käinud ning konverentsidel või juhukohtumistel olnud sümpaatne, rahulik, viisakas, tasakaalukas.

Läbiva joonena tuttavatelt kuuldu põhjal, kellel olid temaga "põgusad kontaktid", saabki tuua tõdemuse: "Aga ta ju ütles miskit Putini/Venemaa tegevuse vastu! Keda nii üldse edaspidi usaldada saab?"

Kui aga inimene on Vladimir Putini vastu seetõttu, et Putin esindab sisimas või alateadlikult hoopiski lääne neoliberalistliku kapitalistliku tuumiku ja Euroopa hegemooni pealesurutud käitumisi ning tõeline õige Venemaa seisneks hoopiski näiteks uue marksistliku-trotskistliku revolutsiooni kaudu saabuvas vabanemises kapitalistlikust rõhumisest – nagu kõikide märkide järgi näib leidvat Morozov –, siis tekib küsimus, et kas veelgi hullemat läänevastast alternatiivi Putinile pakkuv lahendus peaks ikkagi olema ihaldusväärne.

*

Mõistan paljude kolleegide masendust, pettumust ja pahameelt, kelle see tegelane suutis ära petta. Tõenäoliselt polegi paljudel miskit häbeneda, sest ärapetmine võis olla tema töö osaks ja pettuse ohvriks langemises on süüdi ikkagi petis, mitte petetust ohver. Ka prostituut ei reklaami ju kliendile mitte oma keha koledaid kohti, vaid üritab rõhutatult ning enamasti ka võltsitult esile tuua just need võlud, mis ilmselgelt rahaka isanda kukru võimalikult kiirelt avanema paneks.

Mina ei saaks küll pead anda, et kuskil konverentsil või ka seltskonnas pole läbi käinud või kasvõi mõnes projektis koos osalenud varjatud võõrriigi agendiga. Sest kellelegi polegi ju loomuomane paranoiliselt kogu maailma inimesi kahtlustava pilguga pingsalt jälgida. Küll on aga kindel, et esimese tõsisema kahtluse peale oleks asjaomaseid asutusi teavitanud.

Täiesti teine asi on nendega, kes Morozovi mõttekaaslastena tema teooriatest, töödest ja maailmavaatest teadlikud olles lasid sellisel inimesel aastaid meie riiki ära kasutada ja kogu akadeemilist maailma ning ka teadust teotada. Kui keegi Morozovi töökaaslastest oleks tema töödesse ka väljastpoolt mõttekaaslaste ringi – kes tõenäoliselt toimuva heaks kiitsid – veidi süvenenud, oleks ka nüüdne olukord ehk suudetud ära hoida.

Järgnevalt toongi esile Morozovi tõenäoliselt peateoseks oleva 2015. aastal ilmunud monograafia "Russia´s Postcolonial Identity. A Subaltern Empire in a Eurocentric World" (Central and Eastern European Perspectives on International Relations, Palgrave Mcmillan, 209 lk)2 peamised väited ja olemuse, mille ainult osa mõttekäikude ja järelduste peale oleks pidanud igal mõtleval inimesel, kes ei ole Vene imperialist ja/või trotskistlik revolutsionäär, karvad peas vihast püsti tõusma ja kõik punased tulukesed kus iganes põlema süttima.

Olgu kohe öeldud, et kuna raamat pakatab fanaatilistest kujutelmadest, pseudoteooriatest (vana kooli marksismist trotskismini kuni kõige moodsamate pseudoteaduslike luuludeni välja) ja katsest selle kõige baasilt luua isepärast süsteemi või ajaloofilosoofilist poliitökonoomikat, siis tegelikult arutelus igasugune ratsionaalne süsteemsus puudub.

Tegu on emotsioonide ja soovkujutelmade ning isiklike veendumuste esitamisega, mis on niivõrd mitmetimõistetavad ja vastukäivad, seisnedes paiguti ka lihtsalt täiesti arulageda ja loetamatu nonsensi esitamises, et raamatust omakorda mingi süsteemse ülevaate andmine ongi pea võimatu.

Iga arvustaja märkab tõenäoliselt neid aspekte, mis omakorda talle parasjagu varasema uurijakarjääri suuna tõttu kõige enam silma torkavad. Esoteerilist ja palavikuliselt revolutsioonilist mõttemaailma ei olegi võimalik süstemaatiliselt välja joonistada, peale osa selgemate konstruktsioonide, emotsioonide ja tundlemiste.

Orientalistina märkasin ise näiteks ärritunult esmalt, et Morozov lähtus oma arutelus seisukohast, nagu oleks Indiasse kristluse ja evangeeliumi toonud Euroopa isandad (lk 23). Kuigi üleüldiselt on teada kultuurilooline tõsiasi, et kristlus ja evangeelium saabusid Indiasse (nagu ka Euroopasse) Lähis-Idast ja võimalik et juba üsna peatselt peale Jeesuse surma. Esimese aastatuhande keskpaigaks oli Indias kristlusest saanud aga juba üks paljudest "kohaliku piirkonna" usunditest ning kultuurilise mõtlemise paratamatu kaudne või otsene mõjutaja.

*

Oma teadustöödes oli Morozov ilmselgelt marksismi avalikult toetav ning lähtus tänapäeval woke-teaduseks või (postmodernistlikuks-)uusmarksistlikuks peetavatest postkolonialistlikest ja poststrukturalistlikest meetoditest ja teooriatest. Kuna Morozov oli ühemõtteliselt ka "antikapitalist", kes võitles oma töödes kirglikult "lääne või Euroopa kapitalistliku hegemooni" vastu, siis oli tegu ideaalse kombinatsiooniga, mis sobitub just kaasaegse vasakülikooli võitlevasse keskkonda.

Kasutades märksõnu "poststrukturalism", "antikolonialism", "lääne paha kapitalism ja hegemonism", "kapitalismikriitika" ja "Derrida" oled sa meelsuskonna osana ja "omana" ära tuntud, nagu tunnevad sipelgad üksteist ära feromoonide kaudu. Tee avaldamiseks on lahti ükskõik kus, sest üldiselt pehmemate alade ajakirjades päris retsenseerimist ammuilma enam ei toimu ja kõik, mis on kirjutatud, läheb peale mõttekaaslasest retsensendi kiitust ja moe pärast esitatud paari kriitilist märkust ka trükki.

Sageli on nii, et mida intrigeerivama pealkirjaga kummalisuse on keegi uurija kokku kirjutanud, seda enam tahavad seda avaldada ka suured teaduskirjastused, sest nende eesmärk on toote müümine ja ligipääsutasude kasseerimine teadusasutustelt.

Sel moel on "uuserialade" lõikes maailma tekkinud tohutu paljusus kõikvõimalikke spetsiifilisi meelsuskonna ja sõpruskonnana tegutsevaid erialakogukondi, kes kõik üksteist risti-põiki tsiteerivad, retsenseerivad ning ühtlasi ka üksteisele eri kontaktide kaudu teadusrahastust garanteerivad. Üks "ekspert" käendab ja garanteerib teise suure "eksperdi" karjääri ja kui keegi hakkab kritiseerima või ka kaebuse esitab, on kogu omavahel vahendeid ja tuntust jaotav seltskond koheselt ka ringkaitses.

See on vist ka mehhanism, mil moel said tegutseda meie ülikoolis Morozov ja tema mõttekaaslased.

*

Morozovi kohaselt on nii Venemaa praeguses seisundis kui loomulikult ka Putini tegevuses süüdi "lääne või Euroopa hegemoon". Raamatu kohaselt on selle alistava ja koloniseeriva süsteemi näol tegu kapitalistliku ja euroopaliku maailmakorraga, mis on koloniseerinud Venemaa, mis on selle hegemooni "rõhutud" teisejärguline subaltern (sõna, millega postkolonialistlikus diskursuses tähistatakse "alluvat" või "rõhutut" või "teisejärgulist").

Venemaa aga on oma Euroopa poolt ärakoloniseeritud (sh enesekoloniseeritud, vt Alexander Etkindi samuti Venemaad alati vastutusest puhtakspesevad teooriad3) staatuse tõttu lääne Hegemooni hoopiski matkides ja tema tegutsemismudeleid peegeldades loonud ise samasuguse läänt järele ahviva riigikorralduse.

Selle kurja lääne riigikorralduse kohaselt koloniseerivat Venemaa omakorda hoopis ka enda rahvast. Ehk siis kapitalistlik Moskva eliit (kuhu kuulub ka suisa neoliberaalne paleokonservatiiv Putin, kelle natsionalistlikud tendentsid on aga viimasel ajal Morozovi kohaselt tema 2023. aastal avaldatud sõnavõtus hoopiski vähenenud4 ja vist paremuse poole liikunud ka ukrainlaste üha suuremal austamisel vähemalt retoorikas) on Euroopa kapitalistliku mudeli kohaselt koloniseerinud Venemaa, kuhu muidugi kuuluvad rahvusest sõltumata eelkõige rõhutud klassid. Rahvuse vist lõidki konservatiividest romantikud alles 19. sajandil.

Kuigi selline maailma ülesehituse mudel on raamatus läbiv, olgu ära toodud ka üks ehk kõige iseloomustavam tsitaat algallikast (lk 32):5

"Kõige ilmsem ja tõenäoliselt olulisem põhjendus sellele, miks Venemaad keeldutakse nägemast rõhutu-alluva (subaltern) positsioonist, on fakt, et ta on ise koloniseeritud, kuigi jäädes suveräänseks riigiks. Teine ja täpsem viis antud asja esitleda seisneb selles, et Vene riik on olnud ja on ka praegu ise koloniseerimisinstrument: ta koloniseeris oma maa kapitalistliku tuumikala nimel tegutsedes samal ajal olles ise integreeritud Euroopa rahvusvahelisse ühiskonda. /-/ Samal ajal on kahtlemata vale jätta väline dimensioon täielikult geopoliitilisele loogikale ja kujutada Vene riiki koloniseeriva tegutsejana võrdselt oma lääne vastetega".

Sissejuhatavas osas leheküljel 10–11 on selgitatud, et Venemaa on "hea näide identiteedist, mis on tehtud alluvaks-rõhutuks (subaltern) eksisteerivas maailamorras"6 ning ta sõltub täielikult kapitalistlikust tuumikust. Ka keel, mida "Venemaa räägib, kui ta heidab kinda lääne hegemooniale on see sama eurotsentristlik keel, mis tsementeerib hegemoonilist korraldust".7

Teisel pool "Schengeni kardinat" (curtain sõna kasutamine viitab selgelt paralleeli loomisele "raudse eesriide" iron curtain kuvandiga) funktsioneerib aga Venemaa peegelpilt-struktuur (mirror structure), kelleks loomulikult ongi Euroopa hegemoon, kes on Venemaa koloniseerinud, kuid keda siiski iseseisvaks riigiks jäänult Venemaa omakorda "peegeldab".  Mis tähendab, et Venemaa käitub samamoodi või siis reageerib samamoodi, nagu tema isandkultuur kapitalistlik Euroopa hegemoon eeskuju näitab.8

Terves raamatus teisi rahvaid ja riike sageli isegi ei mainita, kui siis pigem harva ja kohanimedena ning enamasti samuti lihtsalt "suure kapitalistliku vastasseisu" komponentidena (see käib ka ukrainlaste kohta).

Pole olemas ei eestlasi, lätlasi, leedukaid, soomlasi, poolakaid, soomeugri ja teisi Venemaa poolt allutatud ja koloniseeritud nüüdseks hävimisohus väikerahvaid kui iseseisvaid ja ikkagi päriselt olemasolevaid oma tahtega kogumeid eraldi Venemaast või Euroopa hegemoonist. On lihtsalt üks suur ja kõikehõlmav sisuliselt elusolendina kujutletud Venemaa koos venelastega ühelt poolt ning Euroopa kapitalistlik ja kuri rõhuja teiselt poolt.

Nii Morozovi neomarksismile, absurdile kui ka madalale teaduslikule kvaliteedile ning teiste eraldi subjektidena eksisteerivate rahvaste puudumisele just Baltikumi üle käivast arutelust peale venelaste, Euroopa ja Ameerika juhtis juba aastal 2005 väga teravalt tähelepanu ajalehes Diplomaatia kolumnist Jeroen Bult.9

Nende kahe kehandi vahel käib ka kogu teoreetiline ja ilukirjanduslik pinge ja rõhuja-rõhutu suhte lahtiseletamine. Lisaks sellele: Venemaa ei tegutse riigina mitte kui iseseisev entiteet oma enda tahtest, vaid ta reageerib või õigemini peegeldab lääne hegemooni ehk kapitalismi halbasid tegusid.

"Selles plaanis võib Vene riiki ette kujutada kui globaalse kapitalismi agenti, mis koloniseerib "oma" perifeeriat (mis antud juhul hõlmab endasse kogu maa väljaspool – vähemalt, nagu venelased ütlevad, Moskva ringtee sisse jäävat ala, ehk kesklinna). Selles plaanis on rõhutu-alluva (subaltern) positsioon Venemaa rahval, mis on olnud püsivalt desubjektifitseeritud ja vaigistatud impeeriumi poolt."

Alates ligikaudu 1830. aastatest olevat osa intelligentsist üritanud neile pärismaalastele, keda nad enda ümber nägid, ka oma häält anda, kuid see olla produtseerinud hoopiski igasuguseid romantilisi doktriine "slavofiiliast kuni Vladimir Putini viimase versioonini paleokonservatismist". Need aga ei ole mitte rahvale häält andnud, vaid räägivad hoopiski rahva eest ise. Nimelt "Rahvaliku subjekti esilekerkimine on blokeeritud eurotsentrilise hegemoonia poolt, mis kardab vene rahvast kui barbaarset ja revolutsioonilist elementi".10

Nagu Morozov järeldab (lk 157): "Putinism on poliitiliselt steriilne ja ei suuda mingil viisil elu anda uuele ajaloolisele subjektile. Tegelikult ainsaks Venemaa ajaloo subjektiks, nagu see on raamistatud putinistlikus diskursuses, on lääs".11

Niisiis on Putin süüdi just selles, et ta on võimetu vabastama Venemaad lääne kapitalistlikust hegemoonist ja rahvast sellisest rõhumissüsteemist välja viima. Ta ei ole aga süüdi mitte otse putinismis, vaid hoopiski lääne agendiks alateadlikult olemises.

Nimelt ei seisne Morozovi Putini-kriitilisuse sisu mitte selles, et Putin esindaks esmalt mingit imperiaalset Vene diktatuuri või siis imperialismi ja vallutuskihku (mis loomulikult on ka nähtavalt esil ja kritiseeritud), vaid president Putin on ikkagi ja endiselt Euroopa hegemooni ehk kapitalismi teenistuses alateadlikult või ka teadlikult. Ta peegeldab Euroopa hegemooni tehtut ja tahetut, ta teeb kurja seetõttu, et ka lääne kapitalism on kuri.

Vladimir Vladimirovitš ise ei ole milleski "süüdi" ega ka Venemaa pole milleski "süüdi", vaid Venemaa allutatud ja rõhutud teisejärguline staatus, mis on peale sunnitud väljast, on süüdi kõiges halvas, mis sünnib. Morozov järeldabki (lk 162), et "putinistlik diskursus adopteerib samasuguse historitsistliku perspektiivi nagu tema läänestajast vastane".12 Putin on üle võtnud ka "kurja läänestaja" ajalootunnetuse.

Kui Putin on milleski süüdi, on ta vist süüdi selles, et ta ei ole siiani omaks võtnud klassivõitluslikku õiget marksismi, mis ei käsitleks maailma mitte eraldi rahvuste ja kultuuride plaanis, vaid klassivõitluse mõttes.

Ainult rahvale häält andev uus klassivõitluslik revolutsioon näib olevat Morozovile lahenduseks (vt lk 164: Putini lääne eitus on lihtsalt reageerimine läänele ehk isegi lääne isanda suunamisel, see ei suuda kunagi anda rahvale subjektsust).13 Huvitaval kombel on Morozov neil teemadel oma hinnangu andnud ka Eesti poliitikale ning üritanud tõmmata paralleele Putini ja meie konservatiivsete parteide ideoloogiate vahele. Intervjuus Postimehele juulis 2022 ütles ta nii:

"Nende perifeersete gruppide seas, kes on ülemineku tõttu kaotanud, on sotsiaalselt konservatiivsed ideed üsna tihti üllatavalt populaarsed. See juhtub seetõttu, et need grupid ei suuda väljendada oma identiteeti majandusliku ebavõrdsuse või klassikaliste marksistlike määratluste kaudu. Selle asemel näevad nad ennast teatud traditsioonide hoidjatena ja on vastuvõtlikud sellele konservatiivsele diskursusele, mis mobiliseerib neid traditsiooniliste väärtuste kaitsjatena. Eestis ei räägi perifeerias populaarsed erakonnad klassist, nad on oma sõnavaralt väga kommunismi-, sotsialismi- ja klassivastased. Nad räägivad pigem tõelise "eestluse" kaitsmisest. Venemaaga võib tõmmata ilmselgeid paralleele."14

Tunnistame ausalt: Vene agent Morozov lõi paralleeli EKRE (ja võimalik et Isamaa) ja Putini vahele. Milline suhtumine legitimeeris Vene kodanikust Morozovi isiku meie olgu progressiivses või vasakpoolses meelsuskonnas kahtlemata niivõrd täielikult, et paremini vist polekski võimalik. Selline tark ja tasakaalukas mees ei saa ometi ju vaenlase heaks tööd teha! Ta ju täitsa Putini vastu!

Igal juhul, kui ma oleks ise vene agent, kes oma strateegiat plaanib, ei leiaks küll ühtegi paremat meetodit meie avalikule teenistusele või ka poliitikonnale meeldimiseks ja liginemiseks, kui EKRE suunas üheselt mõistetavate ja Putinile viitavate seoste loomine. See ei pruugi päris kohe kaasa tuua ordenit või mõnda riiklikku teaduspreemiat, aga kindlasti rohkelt rahastus- ja karjäärivõimalusi ühildatult kutsetega esinema ja avaldama.

Sealjuures jääbki marksismielement tema mõtestamises varju, sest ideoloogiliselt kõige olulisem on märksõnadena juba progressivisti peas käivitanud automaatprotseduuri, mis registreerib hinnanguga: "meie mees".

Kuigi "omana" või "meiena" peaks tegelikult nii ülikoolis kui ka ühiskonnas ju ennekõike käsitlema ilma võimaliku maailmavaate või meelsuse tõttu vahet tegemata kõiki meie oma enda kaasmaalasi, olgu vasakpoolseid, progressiive, parempoolseid või konservatiive. Loomulikult on ju "purulolle" igas erakonnas (mõnes märksa rohkem kui mõnes teises), aga rahvana saame toimida ainult juhul, kui me pesuehtsat marksismi või ka putinismi selles maailmavaatelises võitluses oma enda riigi ja rahva huvidele ning oma kaasmaalaste eri ideestikele eelistama ei hakka.

Putinit ja putinismi esitleb Morozov pigem kui mingit karikatuuri või tema arusaama euroopalik-läänelikust kapitalismist oma konservatiivses vormis.

On ka tähelepanuväärne, et aastal 2014-2015 kui raamat lõplikul kujul valmis, polnud veel USA poliitilisel maastikul Donald Trumpi. Kõik lääne (paleo)konservatismi pihta visatud kriitilised nooled ja klišeed, mis hiljem kanti Trumpile üle, on raamatus aga täheldatavad. Ehk siis raamat annabki pigem tunnistust sellest, et marksisti või progressivisti jaoks oli ammust aega olemas tema õuduste diktaatori kujutelm (lääne vasakuurijate seas üldiselt Ronald Reagan ja Margaret Thatcher) ning iga lavale astuv uus nägu ja poliitik pannaksegi automaatselt selle juba varem loodud šablooni sisse toimima. Sõltumata sellest, mida see poliitik tegelikult ütleb, teeb või tunneb.

Ka Putin ja putinism on Morozovile eelkõige üks rõhuv vorm lääne kolonialistlikust ja neoliberalistlikust kapitalismist ning nime taha Putin võiks vabalt panna ükskõik millise konservatiivse või ka patriootlik-rahvusliku poliitiku, kasvõi meie enda Lagle Pareki või Enn Tarto.

Putin ei ole selles raamatus kui päriselt eksisteeriv KGB-mehest pealik koos oma kriminaalsest jõugust kaaskonnaga (mis on Putini ja putinismi tegelikuks sisuks ja ka toimimismudeliks), vaid filosoofiline probleem marksistlikus rõhuja-rõhutu mõtteskeemis.

Putinit ei kukutata mitte üht isikut või võimuringkonda maha võttes (sest nad kõik on neoliberaalse Euroopa hegemooni mutrikesed), vaid hoopis rõhutule ja allasurutud klassile häält andes. Kuigi loomulikult otse seda kuskil ei öelda, aga erakordselt segasest ja kohati soiguvast raamatu lõpuosast ja kokkuvõttest jääbki mulje, et autor ootab rõhutute uut kapitalismivastast marksistlikku revolutsiooni, mis annaks sel korral vene rahvale tema tõelise subjektsuse ja hääle.

Putin pole probleem (teda ju võib isegi armastada ja vihata samaaegselt), lääne kapitalistlik maailmakord on. Putin lihtsalt teeb seda, mida ta paratamatult kapitalisti instrumendina ainult teha saabki. Reageerib vihaga ja vastandumisega igale lääne hegemooni sammule ja peegeldab teda, sest ta on oma olemuselt ise samane, lihtsalt teisel pool "joont". Tema ja tema kapitalistlik ringkond peavad vene inimest samamoodi "üllaks ja barbaarseks mahajäänud metslaseks" (vasakteoreetikute seas ülisagedasti kasutatud termin noble savage), nagu tehakse seda ülekohtuselt venelasi iseloomustades ka läänes.

*

Eriti ilmekalt tulebki Morozovi arusaam antud teemal välja tema tõepoolest naeruväärsest solvumisest tol ajal äsja vangist vabanenud endise oligarhi Mihhail Hodorkovski suunal (lk 67-68), kes esindavat eelkõige "orientalistlikku" (Edward Saidi termin Idamaade kujutamisest lääne rõhuva kurjuse poolt) kuvandiloomet venelasest kui "üllast metslasest".

Hodorkovski langeb Morozovi üpriski mõnitava kriitika alla seetõttu, et tal oli julgust ühes oma kirjatöös nimetada Venemaad riigimonopolismi, korruptsiooni ja ebaefektiivse administreerimise poolt saastatuks, mis omakorda tuleneb võimu koondumisest ühe ainuteostaja kätte. Nagu on üle kahe miljoni inimese Venemaalt lahkunud, lahkub Hodorkovski sõnul ka kapital, ettevõtjad satuvad kriminaalkaristuste küüsi ning paljud on ka tapetud.

Hodorkovski toobki esile need aspektid, miks ei ole Venemaal innovatsiooni, miks Venemaa sõltuvus toorainete müügist kasvab ja miks majanduskasv aeglustub. Hariduse kvaliteet langeb, tööstus jääb veelgi rohkem läänest maha ja nüüd juba isegi Hiinast.

Iga mõtlev inimene (ei välistaks, et ka Putin ise, keda esmalt huvitab iseenda personaalne heaolu, mitte venelase heaolu) saab aru, et Hodorkovskil ongi õigus. Nagu teab vast ka igaüks, et ka Hodorkovski minevik pole puhas. Morozovi kohaselt lähtuvat aga selline Vene majanduse kujutamine nii meedias kui ka akadeemilises kirjanduses hoopiski orientalistliku madaldava kujutelma esitamisest Venemaast kui mitte ainult barbaarsest, vaid ka eksootilisest maast:

"Nagu iga orientalistlik diskursus, ei kujuta see maad mitte ainult barbaarsena, vaid ka eksootilisena. Venemaa on võimaluste maa, kus seiklejad ja hea õnnega inimesed saavad kiirelt rikkaks. Need, kel vähem õnne, kaotavad oma varanduse ja vahel ka elu.
Oma võitluses korrumpeerunud võimude ja organiseeritud kuritegevusega, aitavad neid vahel üllad metslased kohalike seast. Koorekiht neist on piisavalt tsiviliseeritud, et rääkida inglise keelt (enamus teeb seda naljaka aktsendiga, mis muudab selle kõik autentsemaks) ja seeläbi on võimelised edastama oma silmaga nähtud kirjeldusi oma kodumaal valitsevatest kohutavatest oludest. Sellise narratiivi orientalistlik hõng on piisavalt tugev, et tekitada proteste igas postkoloniaalselt meelestatud teadlases.
Nii ootamatu kui see ka pole, ma ei kavatse võidelda vastu Vene majanduslike ja sotsiaalsete struktuuride orientalistlikele kirjeldustele, sest ma usun, et nad enamasti vastavad tõele. Ei ole "teist lugu" Venemaast: ainus lugu, mida rääkida on lugu ebaühtlasest ja ühildatud (see on Morozovi edasiarendatud kontseptsioon Lev Trotski majandusteooriast закон неравномерного и комбинированного развития - inglise keeles uneven and combined development – PE) arengust, mis muutis Venemaa kapitalistliku tsivilisatsiooni perifeeriaks".15

Nagu Morozov hiljem järeldab (lk 165) ja ka kokku võtab: "Rahvaliku subjekti esile kerkimine on Venemaal blokeeritud eurotsentrilise hegemoonia poolt, mis kujutab endale seda maad kui eksootilist ja tema rahvast kui barbaarset ja revolutsioonilist".16

Morozov tahab oma arutelus öelda, et kuigi Hodorkovskil on ju õigus Venemaa kirjelduses, siis tegelikult on Hodorkovski ja Putin ühe ja sama lääne hegemooni mündi kaks poolt, lihtsalt üks asubki kurjas läänes kohapeal, teine on aga selle sama kurja neoliberaalse kapitalistliku lääne agent Venemaal.

Seega on nii Putini kui ka Hodorkovski narratiiv tegelikult samane ja ta soovibki sellele vastu astuda mitte nn fakte ümber lükates, vaid hoopis postkolonialistliku kriitikaga laiemas globaalses kontekstis.

*

Morozov esitleb Venemaad "ohvrina" ja soovib panna talle ka publiku kaasa tundma. Kasvõi oma enda ajaloo ohvrina või siis oma väärkujutelmade ohvrina, aga oluline on, et sellele elataks kaasa. Ja et Venemaa endagi poolt isegi teadlikult pettuseks ja hämamiseks loodud narratiiviga ka lugeja-hindaja samastuks ja võtakski seda tõe pähe.

Kõigele eelnevale lisaks esitab Morozov roosades toonides Venemaast juba aastal 2015 ilmunud raamatus kuvandi kui riigist, mis tunneb ennast ohustatuna lääne impeeriumist. See ongi Venemaa teadliku väljamõeldisena esitatud ajend 2022. aastal Ukraina vastu täiemahulise sõja alustamiseks: "me tunneme ennast ohustatuna, lääs peab meid mõistma".

Nimelt paljukannatanud ja teisejärguliseks jõuks tehtud (või ka enne olnud) impeerium on sisemiselt niivõrd ebakindel ja kardab enda turvalisuse pärast, et see omakorda tekitabki loomuliku kaitsereaktsiooni oma turvalisuse ja ka kultuurilise enesemääramise kindlustamiseks. Ehk Venemaa on "ohver-allasurutu", kes "kardab". Ta tegutseb lähtuvalt oma sisemistest hirmudest välise "teise" (kapitalistlik lääne impeerium) ees, kuigi tegelikult soovibki läbi Putini loogika hoopis kuuluda ise sellesse neoliberaalsesse Euroopa kogukonda ja on lausa kade.

Morozov loobki meile möödaminnes Kremli poolt teadlikult lääne hämamiseks loodud propagandanarratiivist reaalselt usutava skeemi. Kuigi iga viimane kui mõtlev inimene teab, et Venemaa pätikamp alustas laienemist ja sõdu eelkõige seetõttu, et maffia soovib tagasi saada oma kaotatud territooriumi ehk mõjusfääri ning rahvastiku vähenemise oludes ainsaks võimaluseks maailmajõuna pikas perspektiivis püsima jääda ongi oma rahvastiku suurendamine impeeriumi endiste alade taas hõivamise kaudu.

Morozovi loogika kohaselt tingib Venemaa agressioone eelkõige tema allasurutu-rõhutu (subaltern) staatus kombineeritult lääne enda amoraalse tegevuse peegeldamisega. Putin reageerib aastatel 2011-2012 tehtud lääne sammudele, rahutustele nii Venemaal 2011–2013 kui ka Araabia kevade rahvaülestõusude meeleoludele (tõenäoliselt sealjuures Liibüas, mida autor koos Maria Leegiga on hiljem põhjalikult eraldi käsitlenud aastal 201817):

"Fenomen, millest ma olen esmajoones huvitunud, on dramaatiliselt intensiivistunud lääne sekuritiseerimine (securitisation, ehk "julgeolekustamine") peale 2011-12 poliitilist kriisi ja sekkumist Ukrainas peale Euromaidani revolutsiooni veebruaris 2014, mis inter alia andis tulemuseks Krimmi annekteerimise.
Minu argumendiks on esmalt, et kõik need arengud on tingitud samast loogikast – allasurutud-rõhutud (subaltern) impeeriumi loogikast, mis on läbi elamas ebastabiilsuse ja ebaturvalisuse perioodi. Kui allasurutu-rõhutu (subaltern), tunneb ta ennast ohustatuna selle poolt, mida ta tunnetab kui lääne impeeriumi ekspansiooni, mis läbi seeria "värvirevolutsioonide" konsolideerib oma hegemoonilist positsiooni maailma asjades. See ebaturvalisuse tunne provotseerib esile terve seeria kaitselisi käike, sh osad milledest on juba eelmises peatükis räägitud.
Tegelikult võib konservatiivset pööret Venemaa poliitikas tõlgendada kui katset sulgeda-pitseerida ära oma siseriiklik "kultuuriruum" lääne interventsiooni eest. Eraldi võttes see tõlgendub veel ka repressiivsete meetmetena "viienda kolonni" vastu – nende gruppide vastu, keda identifitseeritakse endast kujutavat ohtlikku Lääne Teist siseriiklikus poliitilises sfääris. Imperiaalselt poolelt viib sama loogika Kremlit ette võtma seda, mis võiks näida kui rünnakule asumine postsovetlikus ruumis, eriti Ukrainas. Kuid mina väidan, et selline käitumine on tingitud sarnasest kaitseloogikast, mis põhjustab repressiivset konservatiivset pööret siseriiklikult.
See ei ole reduktsionistlik väide selles mõttes, et proovitaks identifitseerida Moskva agressiivse suuna selgitust. Pigem mu arutelukäik väidab, et allasurutud-rõhutud (subaltern) imperialism on parimaks üldiseks raamistikuks, mis võimaldab meil täheldada erinevate faktorite sünergiat, mis on Venemaa üledetermineeritud välispoliitika fenomeni taga.
Näen seda ühilduvat eriti Shogo Suzuki (2009) ja Ayse Zarakoli (2011) kontseptuaalsete raamistikega, mille lähtekohaks on hilise sotsialiseerumise probleem lääne-domineeritud rahvusvahelisse kogukonda. Kuid allasurutud-rõhutud (subaltern) impeeriumi raamistik võimaldab meil paremini täheldada Venemaa rahvusvahelise positsiooni vastuolulist olemust kui lihtsalt toetumine duaalse rahvusvahelise kogukonna stigmale või ideele."18

Mida iganes Morozov rohkelt kriitilist ka Putini kohta ei väida, kogu tema töö peamiseks rõhuasetuseks on see, et Venemaa tegutseb "paratamatusest" kas peegeldades või reageerides ning pigem lääne kapitalistliku hegemooni loodud diskursuse sees ja isegi selle nõuete ja seaduspärade tõttu. Venemaa ei ole süüdi, vaid kapitalism on süüdi. Lahenduseks on aga tõeline ja õige marksism või trotskism.

Morozov võib küll eri kohtades väita, et loomulikult ei tegutse Putin ja tema ringkond mitte teadlikult säärase skeemi kohaselt ka sõdu alustades, vaid see kõik toimub alateadliku paratamatult peas domineeriva diskursuse seaduspärade ja saatuse tõttu. Kuid just täpselt sellise asjade seisu, nagu järgnevalt on veel eraldi skemaatiliselt-etapiliselt ära toodud, Morozov meile ja kogu üldsusele ka esitab:

  1. Venemaa on "Subaltern Empire" – postkolonialistlikus teoorias tähendab see "allasurutud-koloniseeritud" või "teisejärguline" impeerium. Allasurujaks on Euroopa hegemoon ehk rahvusvaheline kapitalism.
  2. Selles impeeriumis on parasjagu ebakindluse ja ebastabiilsuse periood.
  3. Allasurutud-rõhutud või teisejärgulise impeeriumina tunneb Venemaa ennast ohustatuna ekspansiivsest lääne ja Euroopa kapitalistlikust impeeriumist, mis eri värvi revolutsioonide kaudu kehtestavat oma hegemoonistaatust maailmaasjades.
  4. Vastav ebakindluse tunne põhjustab aga mitmeid kaitsele suunatud käike Venemaa poolt.
  5. Vene spontaanseks või paratamatuks ideeks ja kaitsemehhanismiks on katse kindlustada oma kultuuriruumi lääne interventsiooni eest, mis väljendub ka repressioonides riigis oleva "viienda kolonni" (st lääne eelväe või "teise") vastu.
  6. Sama mõttemehhanism võib panna Kremlit tegema seda, mis võiks näida kui rünnak postsovetlikus ruumis, eriti Ukraina vastu.
  7. Tegelikult on selline käitumine aga tingitud hoopiski samasugusest kaitseloogikast või kaitsestrateegiast, mille kohaselt käitutakse ka siseriiklikult oma kultuuriruumi kaitstes.
  8. Kõige taga on hiline sotsialiseerumine lääne domineeritud rahvusvahelisse kogukonda, mis omakorda põhineb Euroopa hegemooni kehtestatud reeglistikel ja kapitalistliku tuumikala suunamisel.
  9. Rõhutud/teisejärgulise/allasurutud impeeriumi vaatenurk on parim tee mõistmaks Venemaa käitumist. Vene rahvas saab omale subjektsuse või päris vabaduse ainult läbi vabanemise kapitalistliku hegemooni diskursusest või sundseisuna pealesurutud alluvussuhtest. Tõenäoliselt läbi mingi uue revolutsiooni puhtasse marksismi või trotskismi tagasi liikudes. Mis on lihtsalt veidi teistsugune nägemus või visioon kui Putinil "marksistliku impeeriumi" taastamisest.

Morozov oli ja on kahtlemata "unelmate autor" kasvõi progressivistlike euroringkondade (sh isegi Angela Merkel) Venemaa-arusaama kujundamiseks. Ilmselge, et kaasaja lääne woke-teadlasele ega ka progressivistlikule poliitringkonnale ei müü maha mingit "pseudokonservatiivset" või "panslavistlikku" narratiivi Venemaast. Seda müüakse AfD-le ja sarnastele liikumistele hoopis teiste autorite kaudu, sealjuures Aleksandr Dugini esoteerilise panslavistliku absurdi kaudu.

Loomulikult saab läänelikule progressivistile läheneda ainult teise nurga alt, kuid ka selles woke-süldis on Venemaa "ohver" või siis "kujutab endale ette, et ta on ohver", kellele on liiga tehtud. Seetõttu aga pidavatki lääne üldsus suutma mõista Venemaa "ohvriloogikast" tulenevat paratamatut "kibestumust" ja liiga tegemisest tulenevat "agressiivsust".

Ehk siis "paha poissi" ja Venemaa rahvast tulebki ratsionaalse psühhoanalüüsi kaudu lahti seletada ja proovida temaga suhtlemise ja järeleaitamise kaudu saavutada positiivset efekti selle rahva seas.

Morozovi jaoks seisneb see loodetav positiivne efekt tõenäoliselt uues marksistlikus rahvaülestõusus, mis kukutab võimult kapitalistliku mõttemalli ja lääne hegemooni. Keegi ju ei tea, kas selliste kuvandite loomine on "tellimus" või siis arvabki Morozov päriselt ise nii. Või tegi kodumaale promotsiooni lihtsalt patriotismist. Mõlemal võimalikul juhul esitab ta meile täpselt seda, mida Kreml mingi nurga alt alati taotlekski, ehk siis võltskuvandit Venemaa motiividest.

Äkki see selgitabki, miks kasvõi Saksamaa nii progressivistidel kui ka konservatiividel oli ja ikka veel on sageli Venemaast täpselt samasugune arusaam. Lihtsalt eri vaatenurkade ja autorite koolkondade kaudu. Nimelt mõlemale maailmavaatelisele spektrile on olemas oma sobituvad narratiivid. Ühele presenteeritakse Venemaad läbi woke-teaduse ja vasakliberalismi, teisele läbi eriskummalise konservatismi vormi ja pseudorahvusluse kaudu.

USA-s muide on selliseks Venemaa apologeediks pikka aega olnud John Mearsheimer, kelle kaudu võltsnarratiiv ja üpriski sarnased propagandakuvandid Venemaast jõudsid edukalt vist ka Barack Obama valitsuseni ning mõjutavad USA-s arusaamu Venemaast siiani täiesti võltsitult ja propagandistlikult.

Eestis loodetavasti saime ühest propagandistist, kuid ka fanaatilisest marksistist korraks lahti. Alles jääb siiski tema mõttekaaslaskond, rohkelt koolitatud, indoktrineeritud ja võimalik et ka värvatud meelsuskondlasi, kes jätkavad sama missiooni, sest tegu olla ju läänemeelse ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasega. Ning teadupärast rahvusvaheline teadus on meil ju au sees ja hinnas – kas polegi me siis ju hariduse usku rahvas?!


3 Etkind, Aleksander 2011: Internal Colonization: Russia's Imperial Experience. Cambridge: Polity Press. Etkindi Venemaad süüst puhtaks pesev ja kõike kurja Venemaa oludega (sh maavarad või isegi "kurjus") seostav Etkind on selgelt Morozovit tugevalt mõjutanud.
4 Morozov, Vjatšeslav 2023: "Anti-Western in Form, Neoliberal in Content". – Posle 06.06.2023: "Putin's latest statements show he's trying to avoid nationalist rhetoric and constantly talking about different peoples as part of Russia. When he deigns to speak about the Ukrainian people, he always does that with respect, though only as part of the afore-mentioned civilizational unity".
5 Kogu lõik lk. 32: "The most obvious, and probably the most important, rationale for the refusal to see Russia as occupying a subaltern position is the fact that it has been colonised while remaining a sovereign state. The other, more precise way of putting this is that the Russian state has been and remains an instrument of colonisation: it colonised the country on behalf of the global capitalist core while itself being integrated into European interna- tional society. It is true that in non-Western countries whose transition to modernity occurred under the conditions of formal independence, 'the confrontation of abstract and concrete labor, to use Chakrabarty's model, is mediated, and arguably often overdetermined, by the geopol- itics of (formally) independent states' (Matin 2013b: 363). At the same time, it is certainly wrong to leave the external dimension entirely to the geopolitical logic and to depict the Russian state as a colonising actor equal to its Western counterparts."
6 Lk 10: "Yet, I do believe that the concept can and must be used in Interna- tional Relations (IR) and that Russia is a good example of an identity that has been rendered subaltern in the existing world order. This is true in several ways. Firstly, in economic terms, Russia is dependent on the global capitalist core (this is the main topic of Chapter 3)."
7 Lk 11 terve lause: "Secondly, as Chapter 4 makes clear, the language Russia speaks while challenging Western hegemony is the same Eurocentric language which cements the hegemonic order."
8 Lk 11 terve lause: "There remains a powerful tension between, as Lene Hansen (2006) would say, linking and differentiation in its European identity, with a mirror structure functioning on the other side of the Schengen curtain."
10 Lk 12 terve lõik: "From this point of view, the Russian state can also be conceived of as an agent of the global capitalist core, which colonises its 'own' periphery (which, in this case, includes the entire country – at least, as the Russians say, outside of the Garden Ring, or down- town Moscow). In this image, the subaltern position is occupied by the Russian people, which is continuously de-subjectified and silenced by the empire. Since roughly the 1830s, a part of the intelligentsia has been busy trying to give voice to the natives whom they see around them- selves. It produces all sorts of romanticist doctrines, from Slavophilism to Vladimir Putin's latest version of paleoconservatism, but inevitably ends up speaking for the people. The emergence of the popular subject is blocked by Eurocentric hegemony, which fears the Russian people as barbarian and rebellious.
11 Lk 157: "The remaining part of this chapter will argue that Putinism is politically sterile and can in no way give birth to a new historical subject. In fact, the only subject of Russian history, as it is framed by the Putinite discourse, is the West."
12 Lk 162: "Thus, the Putinite discourse adopts the same historicist perspective as its Westerniser opponents".
Thus, the Putinite discourse adopts the same historicist perspective as its Westerniser opponents".
13 Lk 164: "It is by no means a given that the people of Russia, were they to succeed in achieving sovereign subjectivity, would be able to move beyond the Eurocentric linear time imposed on them by subaltern empire. As far as one can see, there is nothing in the current debate that would indicate an excess, a possibility to break away from the vicious circle of identifica- tion with and negation of the West that has shaped the modern history of Russia. Yet, if there is hope, it lies with the people and not with the authorities – political as well as intellectual".
15 Lk 68: "As any Orientalist discourse, it imagines the country as not just barbarian but also exotic. Russia is a country of opportunities, where the adventurous and the lucky get rich very quickly. Those who are less fortunate lose their wealth, and sometimes their lives. In their struggle with corrupt authorities and organised crime, they are sometimes helped by noble savages from among the locals. The cream of the cream of the latter are civilised enough to speak English (most do so with a funny accent, which only makes it more authentic), and thus are capable of providing first-hand accounts of the terrible conditions in their home country. The Orientalist odour of this narrative is strong enough to cause protestations on the part of any postcolonially minded scholar. Unex- pected as it may sound, I am not going to contest Orientalist descrip- tions of the Russian economic and social structure, because I believe them to be largely true. There is no 'other story' when it comes to Russia: the only story to tell is the story of uneven and combined development, which made Russia into a periphery of capitalist civilisation. My decon- struction of this narrative will therefore be much subtler: instead of confronting it head-on, I will rather show how Russia's backwardness still proves that postcolonial critique is valid in a wider global context. In some respects, this requires pushing the envelope and revisiting some of the background assumptions of the postcolonial approach. The fact that the Russian case forces us to do this is, in my view, an indication that this case needs to be given much more attention by postcolonial scholars than is currently the case."
16 Lk 165: "The emergence of a popular subject is indeed blocked in Russia by the Eurocentric hegemony, which imagines the country as exotic and its people as barbarian and rebellious."
18 Lk 135-6: "The phenomena I am primarily interested in are the dramatically intensified securitisation of the West in the aftermath of the 2011–12 political crisis and the intervention in Ukraine after the Euromaidan revolution of February 2014, which inter alia resulted in the annexation of Crimea. My argument is that, firstly, all of these developments are driven by the same logic – the logic of subaltern empire that is going through a period of instability and insecurity. As a subaltern, it feels threatened by what it perceives is an expansion of the Western empire, which through a series of 'colour revolutions' is consolidating its hegemonic position in world affairs. This feeling of insecurity provokes a series of defensive moves, some of which have already been described in the previous chapter. Indeed, the conservative turn in Russian politics can be read as an attempt to seal off the domestic 'cultural space' from Western inter- vention. Apart from that, it translates into repressive measures against 'the fifth column' – those groups who are identified as representing the dangerous Western Other in the domestic political space. On the imperial side, the same logic leads the Kremlin to undertake what might appear as an offensive in the post-Soviet space, particularly in Ukraine. However, I argue that this behaviour is driven by the same defensive logic that produces the repressive conservative turn domestically. This is not a reductionist claim in the sense of trying to identify the explanation for Moscow's aggressive course. Rather, my reasoning suggests that subaltern imperialism is the best general frame that enables one to account for the synergy of different factors behind the overdetermined phenomenon of Russian foreign policy. I see it as com- patible, in particular, with Shogo Suzuki's (2009) and Ays ̧e Zarakol's (2011) conceptual frameworks, whose starting point is the problem of late socialisation into West-dominated international society. However, the frame of subaltern empire enables one to better account for the con- tradictory nature of Russia's international standing than relying solely on stigma or on the idea of dual international society."

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: