Kuni Ukrainas alanud sõjani oli paljudes Eesti kohtades võimalik elada nagu Eesti Venemaal. Probleeme polnud keele, venekeelse hariduse ega maailmavaatega. Poliitilised huvid vene valijate toetuse saamiseks olid nii suured, et need suutsid igasuguse diskussiooni muutuste üle aastakümneteks summutada.

Sõda muutis kõike. 25 aastaks peatatud üleminek eesti keelele sai võimalikuks, meeleolu muutus järsult Ukraina-meelseks. Keskerakond hakkas lagunema ja seda mitte võimuvõitluse pärast, vaid erakonna ideoloogia jäi lihtsalt sõjale, ajale ja Eestile jalgu.

Vene staatus muutus hetkega, enam ei saanud ennast Eestis positsioneerida eliitpagulaseks, keda kõik diskrimineerivad. Tekkis vajadus ennast määratleda, osal avalikult, enamikul hinges. Olla Venemaa (Vladimir Putini) vastu tundus paljudele võimatu, seetõttu valisid paljud sisepaguluse ja proovisid olla vait. Niimoodi suurendati tõenäosust, et ehk õnnestub vältida pere- ja töökohaprobleeme. See strateegia on valdav praeguseni.

Ettekujutus sõja lõpplahendusest on praegu konfliktiallikas ja selle ohvriks sattus ka Konstantin Vassiljevi imago. Ta väljendas oma seisukohta mõtteavaldusega " Kui nad [ukrainlased] suudaks võita, siis võib-olla tuleb rahu. Kui Venemaa võidab, siis võib-olla tuleb rahu. Kui võib-olla mõlemad otsustavad, et räägime ja teeme rahu, siis võib-olla tuleb rahu."

On normaalne, et inimene tahab rahu. Nii on aru saanud ka osa eesti kommentaatoreid, kes arvab, et Vassiljevile tehti liiga. Paraku – sõda või lähedalt puudutav sõda – muudab tunnetust. Ukraina sõda puudutab meid nii lähedalt, et ilma igasuguse kahtluseta muudab elu ja tulevikku. Seetõttu lähevad sõnakaalukate inimeste ütlused väga korda.

Mida Vassiljev tegelikult öelda tahtis, ei ole lihtne aru saada. Seda tajuti peamiselt soovina saada rahu iga hinna eest, ükskõik, kes võidab. Eestile paraku ei ole ükskõik, kes võidab ja Ukraina ei ole meile "nemad". Sellest see valuline reaktsioon.

Venemaa võidu korral kardavad inimesed, et tuleb uus suur mure. Ukraina surutakse maha ja Venemaal on järsku miljon püssiga meest üle. Alguses komplekteeritakse täis Pihkva diviis, siis laotakse Baltikumi-äärne vägesid täis ja elu ongi muutunud. Selles olukorras ei oma automaksu üle käiv arutelu, et kas kümme senti hobujõu pealt rohkem või vähem, enam mingit tähtsust. Kinnitused, et "Ega Putin nii loll ei ole, et NATO-t ründab" ei maksa pärast 24. veebruari 2022 ka midagi. Sõda on ju õpetanud, et ühtegi Venemaa poliitikut ega ajakirjanikku uskuda ei tohi.

Hirmud, et Eesti Venemaast saab Venemaa Eesti, kasvavad. Venemaa propaganda ja liidrid räägivad sellest kogu aeg. Meie jaoks on võidu ja kaotuse vahe aga ülisuur. Kui venelastel läheb ebaõnne korral kaotsi impeerium, siis meil läheb kaotsi Eesti ja elu. Kui juba 40-miljonilist ukraina rahvast ähvardatakse hävitamise ja assimileerimisega, siis mida loeb meie miljon? Ukrainas ju mitte ainult ei ähvardata, vaid viiakse Putini "ühe rahva" ideoloogiat ellu kümnete tuhandete inimeste tapmisega.

Kuidas on võimalik seda tegevust õigustada, on enamiku Eesti inimeste jaoks mõistatus. Samuti on mõistatus, kuidas Putini propagandal on õnnestunud veenda suuremat osa vene rahvast, et neile on antud jumalik õigus minna oma naabermaa inimesi hävitama Putini fantaasiate nimel.

Igale jõule tekib aga vastujõud ja see tähendab pingete suurenemist. Ka Eesti sees. Loota, et praeguses Eestis keegi ütleks, et vabandust, me pingutasime eesti keele õppimise nõudega üle ja jätame kõik nagu enne, ei tule kõne allagi. Surve pigem suureneb, hääleõiguse äravõtmise plaan Venemaa kodanikelt kohalikel valimistel on vägagi õhus.

Konstantin Vassiljevi juhtum on seega vaid üks kild suurest pildist. Panna tema õlgadele kogu lõimumismure ei ole kindlasti õiglane. Probleemid on suuremad ja puudutavad hoopis suuremat hulka inimesi kui üks jalgpallur. Seetõttu võiks ta rahule jätta, ta on oma õppetunni kätte saanud. Oma maine hinnaga käivitas ta olulise diskussiooni ja andis palju mõtlemisainet. Kui juba temal, kõikvõimalike Eesti tiitlitega pärjatud mehel, ei tule üle huulte Ukraina toetusavaldus, siis milline on olukord tegelikult? Kellel tuleb?

Motiivid, miks paljudel kaalukauss Venemaa poole kaldub, võivad olla väga erinevad. Näiteks mõõtmatu armastus emakese Venemaa vastu, usk Putini geniaalsusesse, mure pere või ümbritsevate reaktsiooni üle, kaasmaalaste seas reeturi maine saamine või hirm, et Venemaal elavad sugulased satuvad löögi alla.

Aga me elame siin koos, selle koha nimi on Eesti ja see on määrav. See ka määrab, et järjest raskem istuda kahel toolil hallis tsoonis, oodata, kuidas sõda kulgeb ja siis sobival hetkel minna võitja poolele. See käitumismudel ei pruugi olukorra teravnedes enam nii hästi toimida kui seni.

Järeldus: kuna Eesti enesesäilitusinstinktide ja Vene imperiaalsete instinktide võitlusele niipea lõppu näha ei ole, siis tuleb valmis olla keerulisteks aegadeks.