Käisin eelmisel suvel Moldovas, mida paljud meist tunnevad veel nõukogudeaegse nime Moldaavia järgi. Nüüd hiljuti viibisin seal jälle ning varsti on mul plaanis Moldovasse tagasi minna.

Kui ma esimest korda Moldovasse sattusin, siis eriti palju ootusi mul polnud, juba sellepärast, et ma tegelikult ka ei teadnud sellest riigist eriti palju. Ainukesed seosed Moldovaga, mis mul olid, olid seotud alkoholiga, näiteks magus konjak Belõi Aist. Kunagi sai ostetud ka mingit veini, mis erilist muljet ei tekitanud.

Moldovast võiks juba seetõttu rohkem teada, et riik on ametlikult võtnud suuna Euroopa Liiduga ühinemise poole ja tahavad euroliitu astuda 2030. aastal. Selle initsiatiivi tunnistusena on Moldovas paljudes kohtades üleval suured plakatid, mis propageerivad eurointegratsiooni.

Tegelik olukord on selles riigis märksa huvitavam ja keerulisem. Praeguste küsitluste järgi pooldab Euroopa Liiduga liitumist umbes 40 protsenti Moldova elanikkonnast, mis on kümme protsenti rohkem kui aasta tagasi. Ma enam ei mäleta, kuidas jaotus suhtumine Euroopa Liiduga ühinemisse Eestis kümme aastat enne meie astumist euroliitu, võib-olla oli ka meil alguses vähem entusiasmi.

Moldovas paistab euroentusiasm olevat väga polariseerunud. Ma kohtasin inimesi kes on kas väga entusiastlikud või väga skeptilised, neutraalselt häälestatuid paistis vähe olevat.

Kusjuures euroentusiasm on otseselt seotud praeguse presidendi Maia Sandu majanduspoliitikaga. Inimesed, kelle elu on viimastel aastatel halvenenud, peavad Euroopa Liiduga liitumist mõttetuks eliidi projektist, millest nemad niikuinii kasu ei saa. Euroentusiastid seevastu loodavad, et Sandu korruptsioonivastane võitlus ja katsed muuta majandus läbipaistvamaks saavad Euroopa Liiduga ühinedes hoogu juurde ja Moldovast saab lõpuks ometi üks "normaalne" Euroopa riik.

Moldova teeb huvitavaks see, et seal on kõik kuidagi teistmoodi. Kõigepealt, Moldoval on väga ambivalentne suhe Rumeeniaga. Kunagi enne Teist maailmasõda oli Moldova osa Rumeeniast, mõlemas riigis on enamik elanikest õigeusklikud ja keelgi on sama, rumeenia keel. Siiski pole see nagu Ida- ja Lääne-Saksamaa enne taasühinemist. Mõlemal pool piiri on inimesi, kes pooldavad kahe riigi ühinemist, ent nad on drastilises vähemuses.

Moldova ja Rumeenia ühinemine näib olevat umbes samas seisus nagu on Koreade ühinemine ehk retoorikas on see olemas, ent tõsiselt ei võta seda suurt keegi ja veel vähem on inimesi, kes seda tahaks. Enam kui poole sajandi jooksul on ühte keelt rääkivad ja ühist kultuuri jagavad inimesed lihtsalt lahku kasvanud. Lisaks oleks Rumeenia jaoks Moldova lihtsalt must auk, kuhu pandaks lõputu hulk raha lootuses, et seal elujärg tõuseb kasvõi Rumeenia minimaalsele tasemele.

Moldova poole pealt on asi veel keerulisem. Üks tähtis asi on see, et rumeenlased suhtuvad moldaavlastesse nagu ikka suhtutakse vaestesse sugulastesse, mitte eriti hästi. Erinevalt Ida- ja Lääne-Saksamaast aastakümneid tagasi pole Moldova ja Rumeenia inimesed omavahel ühendatud sugulussidemetega ja see on väga tähtis. Ida- ja läänesakslased olid kogu külma sõja vältel omavahel ühendatud, inimesed käisid teineteisel külas (pigem läänest itta, aga siiski) ja see aitas hoida elus teatud teineteisemõistmist.

Tänapäeval on nii, et kuna Moldova oli osa Rumeeniast, siis on teoreetiliselt enamikul Moldova elanikel õigus Rumeenia kodakondsusele, mis annab neile ka viisavaba ligipääsu Euroopa Liidu tööturule. Ent Rumeenia pidurdab juba aastaid kodakondsuse andmist ning tänapäeval läheb Moldova elanikel Rumeenia passi saamisele kuni 3,5 aastat.

Moldovas on vene keel sisuliselt teine – ja teatud regioonides suisa esimene – suhtlemiskeel. Moldova elab siiamaani suuresti Venemaa meedia-, kultuuri- ja informatsioonimullis. Paljud Moldova elanikud räägivad halba rumeenia keelt või ei räägi üldse. Sellistele inimestele vaadatakse Rumeenias viltu. Aga asi pole ainult selles.

Hoolimata geopoliitikast eksisteerib Moldovas tugev sümpaatia Venemaa suhtes. Vene keel ja selle läbi ka Venemaa meedia on paljudele aknaks maailma. Nii levivadki Moldovas just Venemaa narratiivid maailmas toimuvast. Arvestada tuleb sellegagi, et Venemaa korraldab desinformatsioonikampaaniaid Moldova Euroopa Liiduga ühinemise kohta. Nii külvatakse kahtlust selle protsessi edukuse osas, levitatakse meile juba tuntud arusaamu euroliidu kohta, kõik need müüdid LBGT+ suurest mõjust ja muu samasugune sinna juurde.

Moldova on huvitav, aga sürrealistlik maa. Väljaspool pealinna Chișinăud liikudes on näha, et suur osa täiskasvanud elanikkonnast töötab Euroopa Liidus, eriti mehed. Selle tunnistuseks on kasvõi see, et mitmes kohas on õhtuti raske leida baari, kus õlut juua – kui pole kliente, pole ka pakkumist.

Moldova on segu modernsusest ja mingist kummalisest nõukanostalgiast. Minu jaoks on selleks sümbol suur pargikompleks Chișinăus kesklinna lähedal. See on kaasaegne park kaasaegsete kohvikute ning mänguplatsidega aga on tunne, et see moderniseeritud variant stalinistlikest pompöössetest parkidest, mida tean Venemaalt ja Kasahstanist.

See, millises suunas Moldova liikuma hakkab, selgub varsti. Hilissügisel tuleb Euroopa Liiduga liitumise kohta referendum ja ka parlamendivalimised. Saab kindlasti huvitav olema.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.