Vaadates tagasi viimasele kolmele-neljale aastale võib öelda, et see on majanduses olnud ainult üks vapustuste aeg. See algas koroonapandeemiast, kui majandus sõna otseses mõttes lukku keerati, siis oli aasta hingetõmbeaega, järgnes Venemaa kallaletung Ukrainale, mis tähendas tarneahelate muutumist, odava toorme ja energeetika kadumist, siis Iisraeli ja Hamasi sõda, mis omakorda mõjutas kaubavoogusid Punasel merel jne. Üks jama järgnes teisele.

Kõike seda arvestades ei ole ka midagi imestada, et Euroopa majandusel praegu just kõige paremini ei lähe. Kui lühidalt summeerida, siis näeme suurtes majandustes pigem nullkasvu. Itaalia, Prantsusmaa ja Saksmaa majanduse kasvutempod jäävad sellel aastal nulli ja ühe protsendi vahele.

Esmapilgul tundub, et mida suurem on tööstuse osakaal, seda suuremad on ka probleemid. Musternäide on Saksamaa, mis on oma tööstuse energiamahukuse tõttu suurte probleemide eest. Majandusmudel, mis tugines odavale Vene gaasile paraku enam ei toimi.

Võiks ju eeldada, et riikides kus teeninduse osakaal suurem, on ka majanduse väljavaated paremad. Paraku sellist ühest seaduspära ei ole. Poolas ja Rumeenias on tööstuse osakaal (koos ehitusega) vastavalt 28 ja 29 protsenti (2022. aasta andmed) ehk väga kõrge. Euroopa Komisjoni 2024. aasta veebruaris tehtud majanduskasvu prognoos pakub selleks aastaks majanduskasvuks Poolas 2,7 ning Rumeenias 2,9 protsenti. Teisalt kasvab Hollandis majandus samade prognooside järgi 0,4 protsenti, kuigi tööstuse osakaal on seal ainult 19,5 protsenti.

Eestis on tööstuse osakaal 24 protsenti ja meile prognoosis Euroopa Komisjon 0,6-protsendilist majanduskasvu. Meie enda prognoosijad näevad sellel aastal samas suurusjärgus majanduslangust. Lätis on tööstust 21,6 protsenti, majanduskasvu 1,7 protsenti, Leedus on tööstust 25,7 protsenti ehk rohkem kui Eestis, samas majandus kasvab prognooside järgi 2,1 protsenti. Ilmselgelt ei ole tööstuse energiamahukus igal pool samasugune ja sõltub ka sellest, millisest energiaallikast sõltutakse.

Tulevikku vaadates võiks loota, et ehk on hullem möödas ja meid ootavad ees rahulikumad ajad. Kahjuks see vist nii päris ei ole. Hiljuti avaldas The Economist ülevaateartikli Euroopa majandust ootavatest šokkidest, millele lisan enda poolt juurde mõned mõtted võimalikest väljakutsetest tulevikus.

The Economist toob välja kolm šokki, mis Euroopat lähitulevikus ees ootab. Üks pärineb minevikust ja seda nimetatakse energiašokiks. Sellest sai juba eespool kirjutatud. Kogu majandusel tuleb kohaneda uute energiahindadega ja odav elekter ei tule enam kunagi tagasi. Pihta saavad seega kõik sektorid, mitte ainult tööstus koos ehitusega.

Teine šokk on seotud Hiina majanduse ambitsioonide tõusuga. Selle aasta märtsis teatas Hiina peaminister Li Qiang, et Hiina investeerib ennaktempos uue rohetehnoloogia projektidesse. Senine nn eksporditrio – riided, mööbel ja seadmed – asendatakse uue trioga: päikesepaneelid, elektriautod ja liitiumpatareid.

Näiteks autotööstuses näeme juba väga jõulist Hiina autotööstuse tõusu ja turuosa suurenemist. Kolmandik maailma autodest valmistatakse Hiinas. 2023. aastal oli Euroopas täisakudel töötavata elektriautode müügist üheksa protsenti Hiina toodang. 2019. aastal oli see osakaal 0,5 protsenti ning 2021. aastal 3,4 protsenti, kasvutempo on olnud silmapaistev. Euroopa Komisjoni hinnangul peaks see järgmise aasta lõpuks jõudma juba 15 protsendini. Kusjuures autode hind on keskmiselt 20 protsenti odavam kui Euroopas toodetud autodel.

Väidetavalt on tuule jõul töötavate elektrigeneraatorite tootmise turust Hiina käes 66 protsenti (2022. aasta andmed) ning päikesepaneelide turust koguni 80 protsenti. Prognoosi järgi valmib 2025. aastal 79 protsenti kõikide elektriautode liitiumakudest Hiinas.

Märkimisväärne on, et need näited puudutavad just valdkondi, milles Euroopa tahab olla eestvedaja, nimelt rohepööre. Rohepöördeks vajalikud seadmed ja tehnika tulevad Hiinast. Mitmes valdkonnas on Hiinal sisuliselt monopoli positsioon.

Kolmas šokk, mis väidetavalt tabab osaliselt ka Euroopat, on n-ö Trumpi šokk. Kui Donald Trump saab järgmiseks USA presidendiks, siis tõenäoliselt jätkab ta sama poliitikat, mida ta viis ellu eelmise presidentuuri ajal. Tema eesmärk oli kaitsta koduturgu ja seetõttu tuleb kehtestada erinevaid kaitsemehhanisme USA tootjate kaitseks. Sellest sai alguse n-ö Hiina-USA kaubandussõda, mis otsapidi puudutas ka EL-i majandusi.

Trump ei kehtestatud otseselt tolle Euroopa riikide kaupadele, aga ta kaitses teatud kaubagruppe odava Hiina toodangu eest ja kui eurooplased sarnast asja USA-sse eksportisid, siis said ka nemad pihta.

Trump on igasuguste kollektiivsete vabakaubanduslepingute vastane, pigem eelistas kahepoolseid kokkuleppeid. Me ei tea, kuivõrd saab tema kaubanduspoliitika olema mõjutatud riikide kaitsekulutuste osakaalust SKP-s. Igatahes on ta nendel teemadel päris sõjakalt sõna võtnud.

Neljandaks šokiks tooksin enda poolt veel lisaks rohepöörde, sest kui vaadata Euroopa Liidu plaane igasuguste regulatsioonide ning aruandlusega, siis on raske ette kujutada olukorda, kus rohepöörde elluviimine ei too ettevõttele täiendavaid kulusid. Igasugune turu toimimisele vahele segamine, ükskõik kui üllatel eesmärkidel, suurendab reeglina alati ettevõtete kulusid.

Praegune olukord Euroopas näitab pigem, et roheline tegevus on ettevõttele kasulik siis, kui see on subsideeritud. Hea näide on tuuleenergia, mis kaotaks oma tulususe kohe, kui dotatsioonid ära kaovad, vähemalt Eesti on see nii.

Teine näide on Eesti põllumajandus, kus mahetoodangu pakkumine on nüüdseks nii palju kasvanud, et kokkuostuhinnad on alla tulnud ja ettevõtja ei saa enam võitu sellest, kui ta keemiavaba toitu kasvatab. Tema jaoks on hinnad langenud, saagikus samuti, sest väetist ei kasutata ning kokkuvõttes tulu langenud.

Kadunud ei ole ka geopoliitilised riskid. Vene-Ukraina sõda võib veel mitmeks aastaks venima jääda, samuti ei ole hetkel lahendust veel Iisraeli-Hamasi sõjale. Pigem näitas hiljutine Iraani raketirünnak Iisraeli vastu, et suure tõenäosusega võib konflikt pigem eskaleeruda.

Õhus on uue konflikti tekkimise oht Aasias. Silmas on peetud Hiina ähvardavaid liigutusi Taiwani suunal. Arvestades Taiwani kiibitootmise osatähtsus maailma elektroonikatööstuses oleks sellise konflikti tagajärjed mitmetele majandusvaldkondadele väga murettekitavad.

Kokkuvõttes ei ole tuleviku ebamäärasus sugugi vähenenud. Igasugune ebamäärasus tuleviku suhtes vähendab ettevõtjate soovi investeerida ja areneda. Sama kehtib ka majapidamiste tarbimiskäitumise kohta. Majandusele see kasuks ei tule.

Sellises olukorras peaks majanduspoliitika tagama majapidamistele ja ettevõtetele kindlustunde, laadis, et mis iganes ka ei juhtu, riik tuleb vajadusel appi ning toetab. Välismaailmale peaks samuti teadvustama julgeolekugarantiisid. Eriti nüüd, mil Läänemeri on muutunud sisuliselt NATO sisemereks, ei tohiks see ju liiga keeruline olla.

Positiivsuse sisendamine, garantiid ja poliitika stabiilsus hakkavad lõpuks kergitama ka erinevaid kindlustunde indekseid. Kui hakkab kasvama kindlustunne, hakkavad suurenema ka investeeringud ning tarbimine ja majanduskasv saab uue hingamise.