Seekord on saates inimene, ettevõtja, kel on käsi sees väga erinevates eluvaldkonnas, aga keda ennekõike tuntakse meediaärimehe ja kirjastajana – Hans H. Luik.

Ajakirjandus on ikkagi minu diplomijärgne töö. Mul on olnud nii palju õnne, et ma olen seda tööd teinud ülikoolist tulles ning siis kui vaba ajakirjandus sai võimalikuks, hakkasin vaba ajakirjandust esmalt peatoimetajana, siis kirjastajana tegema. Ja pensionile lähen ka ajakirjaniku ja kirjastajana.

Mida mul on iseendalt võimatu teada saada, on see, kuidas on mulle nii palju õnne antud, et sel ajal, kui ma olin küps, diplom taskus, esimesed praktikad tehtud, töökohad proovitud, siis avanes Eestis ajalooline võimalus, mil igaüks sai hakata kirjastama. Olin esimene mitte kommunistlikku parteisse kuuluv peatoimetaja üle-eestilistest ajalehtedest.

Ja need ajalehed kestavadki enam-vähem nii kaua kuni minu töine elukaar – kui ma pensionile lähen, on paberlehtede seis juba enam-vähem morn. Aga meedia kestab edasi, meedia tuleb taas ja taas, kui on materiaalne baas.

Salvestame intervjuud neljapäeval (16.05), sellepärast et te sõidate reedel Tartusse, kus tähistatakse 70 aasta möödumist hetkest, kui Tartu Ülikoolis alustati ajakirjanike väljaõpetamist.
1954. aastal avati Juhan Peegli eestvõttel eesti filoloogia osakonnas uus žurnalistika osakond, kus oli alates kolmandast kursusest võimalik spetsialiseeruda ajakirjandusele.
Läbi aastakümnete on tegemist olnud popi ja prestiižse valdkonnaga, kust on tulnud sadu, kui mitte tuhandeid ajakirjanikke, kel on kahtlemata väga suur roll selles, et me elame sellises Eesti Vabariigis, nagu me praegu elame.

Aga kui ma loen konverentsi "Ajakirjandusõpe 70: inimene ajakirjanduses" kava, hakkavad silma sellised pealkirjad: "Kellele ja millele lüüakse hingekella?" (Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristini ettekanne) või "Kellele mind vaja on?" (Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutovi ettekanne).

See on väga morbiidne pilt. Mis lahti on?

Ma arvan, et asi on selles, et sinna kogunevad eestlased – eestlased räägivad niimoodi. Loomulikult lähme me sinna muretsema, aga see kõik on selline kulm kipras sihiteadlik optimismi kiirgamine üksteisele.

Klassikaline juubel?

Juubel üheltpoolt, aga teisalt on see, et vormid loomulikult muutuvad ning muutused tekitavad ärevust ja vajadust kohaneda. Ja siis tulevad elusolendid kokku, kogunevad nagu lunnid kuskil kaljunurgal, aga tegelikult alla ei hüppa, vaid võivad uue hirmu üle elada ja muutudes mitte murduda, vaid hoopis kasvada.

Räägime ajakirjandusest ja selle rollist ühiskonnas kindlasti pikemalt, aga lähme alustuseks Tartusse Toomemäele, kus täna ajakirjanikke kasvatatakse. Kuidas te olete rahul sellega, millised ajakirjanikud täna ülikoolist tulevad?

Ülikooliharidus, nagu ütles mulle intervjuus ka professor Marju Lauristin, on muutunud natukene kutsehariduse sarnaseks. See Bologna süsteem (bakalaureuseõpet lühendati kolmele aastal - toim.) rikkus põhjalikuma võimaluse ülikoolis süveneda, vaadata maailmavaateid ja mõttetarkusi, võrrelda erinevate kultuuride taustasid ja hakata selle pealt tegema kutsetööd. Seepärast oleksin hea meelega näinud, et ajakirjandust õpitaks kauem.

Samas on väga häid peatoimetajaid olnud ka muu haridusega, näiteks kunagised Eesti Päevalehe peatoimetajad: Vallo Toomet, kes on lõpetanud ehituseriala, on kõrgharidusega ehitusinsener või Lea Larin, kes õppis mikrobioloogiat.

On väga hea, kui inimene õpib enne kommunikatsiooniga tegelema hakkamist mingi alasüsteemi, õpib, mismoodi üks süsteem toimib – mis on tema sisend või väljund, milline on üksuse suhe teiste üksustega, mismoodi on ta arenemises, muutumises, murdumises, üleminekus teiseks. Mingi süsteem – on see bioloogia, füüsika või sotsioloogia – peaks olema võib-olla enne õpitud ja siis on aeg vaadata, mismoodi seda rahvale kiirata. Ehk massikommunikatsiooni teha.

Mille poolest erinevad noorema põlvkonna ajakirjanikud, tulevased staarid, näiteks Tarmo Vahterist, Sulev Vedlerist ja teistest, kes on ajakirjandusvankrit seni vedanud?

Noorte väärtusilm on kindlasti teistsugune, tundlikum rohkem märgiliste asjade suhtes. Rohkem räägitakse kultuurisõdadest, sellest, mida sobib teha, mida öelda, mida mitte. Ülemaailmsed trendid on loomulikult ka meie noorte sees. Nad on teistmoodi, nad on kuidagi ergumad. Peale praktilise maailma näevad nad küsimusi väljendustes, meemides, selles, mille kohta mingi asi märgi annab ja mismoodi peaksid need märgid antud olema.

Üks asi on olemine, materiaalse olukorra muutmine, tegelikkuse muutmine, teine asi on tegelikkuse kajastamine, märkide andmine, pooside võtmine. Vot see viimane on noortele väga oluline.

Te olete sündinud 1961. aastal, mina 1991. aastal, meie vanusevahe on 30 aastat. Täna teevad ajakirjanduses ilma inimesed, kes on minust veel omakorda 10-15 aastat nooremad.

Ma ei tea, kolleeg Kristjan, kas nad teevad ilma. Kui ma mõtlen, kelle artikleid mina loen, siis ma loen heameelega näiteks seenior Tõnis Oja majandusartikleid Postimehes. Inimene küpseb eas ja võib endale lubada üleolekut vabaduse mõttes – ta ei võta majandustegelaste juttu, prognoose ega bilansse väga tõsiselt, vaid räägib ausalt ja ilma aukartuseta, kuidas talle tundub.

Teiseks teevad minu meelest tõesti ilma kaks meest, Tarmo Vahter ja Sulev Vedler, kes on töötanud minu juures 30 aastat. Meie Delfi Meedia, endine Eesti Päevalehe levipealik Tarvo Ulejev on töötanud kirjastuses 27 aastat – just nii vana olin mina, kui mul tuli Ekspressi loomise mõte.

Kas te tahate öelda, et nüüd on jäänud pikk tühimik?

Ei, ma tahan öelda, et noored on aktiivsed, aga väga head ilma võivad teinekord teha ka vanad ja paadunud professionaalid.

Sinna ma tahtsingi tegelikult jõuda – kui rääkida akadeemilisest ajakirjandusest, siis tulevad kohe meelde Marju Lauristin ja Tiit Hennoste. Kui rääkida praktilisest ajakirjandusest, on sellised korüfeed nagu Priit Hõbemägi ja Väino Koorberg. Noored tegijad ei tule meelde.

Ma ütleks, et ka sina, Kristjan, ja sinuga koos meile omal ajal praktikale saabunud Joosep Värk olete ikkagi täismahus tegijad ja isegi trendiloojad.

No nüüd läks komplimentide pildumiseks?

Ei, see oli objektiivne hinnang. Aga kui vaadata noori, kes heade kirjutistega silma paistavad, siis ütleksin Anna Teele Orav ja Meinhard Pulk. Mitmed mulle tundmatud nimed kirjutavad väga hästi ajalehes Sirp. Põlvkond kasvab väärikas.

Ja ajakirjanduses on nii, et erinevalt omast ajast, kus väga paljudel ajakirjanikel oli toimetuses nii palju aega, et luua oma koolkond: Ilmar Rodenil ajalehes Noorte Hääl, Olev Antonil Postimehes. Viimane kasvatas näiteks üles minu kursusevenna Hannes Tamme, kellest sai ajalehe Edasi, hilisema Postimehe põllumajandus- ja majandusosakonna juhataja.

Ma ei tea, kuidas on teles ja raadios koolkondadega, aga inimesed on praegu nii palju rakkes, et pole aega kedagi kasvatada. Kõik kasvatavad eeskujuga.

Mis teile ajakirjanduses silma jääb, mille peale tekib ohoo-efekt?

Ütleme nagu Federico Fellini filmis, kus kõik vaatavad väikseid paate ja pilluvad omavahel vett, vaatavad, kuhu lapsed on kadunud ning taamal läheb üks suur laev mööda, mida keegi ei ole märganud ja siis keegi osutab näpuga.

Vaatame näiteks seda traagilist Ukraina sõda, mille Venemaa on käivitanud – möödunud aasta samal ajal ja hiljem jätsime me ise mulje, et Ukraina on võitmas, et venelastel on raketid otsas ja nende sõdurid jooksevad Ukraina poolele üle, et nad ei saa ühiskonnas surnud sõdurite emade rahutust ohjes hoida. Aga see kõik osutus tühjaks lootuseks. Wishful thinking (soovmõtlemine - toim.) nagu inglane ütleb.

Me kütsime üksteist üles ja siis ütles järsku keegi, et kuulge, Ukraina on omadega täiesti tupikus. Ja see keegi ei olnud mitte ajakirjanik, vaid ajakirjanike vahendatud Ukraina sõjavägede ülemjuhataja kindral Zalužnõi jutt.

Ja siis hakatakse analüüsima ning see on külm dušš – sa oled tegelenud veepritsimise ja väikestele paatidele järele lehvitamisega, kuid tagant läks üks suur laev, mida sa ei märganud, sa arvasid, et kõik on korras ja hea.

Vot taolised taolised asjad, kus mingi suure nähtuse suhtes tuuakse välja täiesti ootamatu ja põhjendatud vaade. Need on ajakirjanduse triumfid.

Me ei saa mööda sellest, et oleme mitu aastat elanud kaasa Ukrainale ja elanud sõjaolustikus. See on kindlasti jätnud jälje Eesti ajakirjandusele.

On jätnud jälje. Pidin ka ise sukelduma praktilisse ajakirjanduse, sellepärast et ka meie toimetuses on suur osa noori, kes seda sõjapäevikutes kajastasid, aga nad ei ole vene keele oskajad. Ukraina kohta tuli info eelkõige Vene demokraatlikest kanalitest ja Ukraina venekeelsetest blogidest. Aga see oli ülemaailmne lääne trend, et hakati väga palju raporteerima sõjauudiseid ja tihti lääne vaatevinklist.

Nagu mulle hiljuti ütles Ameerika kolme tärni kindral Ben Hodges, kes oli mitmeid aastaid Ameerika väekontingendi juht Euroopas, et see oli uskumatu, kui abitult venelaste väed omavahel koostööd tegid, koordineerisid ja planeerisid, aga see ei tähenda, et seal midagi head poleks olnud. Mõlemal pool surrakse, Ukraina pool ei analüüsi enda kaotusi ja keegi ei julge ka arvata, palju nad tublisid Ukraina mehi ja naisi kaotanud on.

Ja Venemaa pool tundub juba täna, sel kuul verest tühjaks jooksvat, alla andvat, aga neil on omadus end petta.

Me räägime kogu aeg rindest, üks küla siia ja teine sinna, mitu soomukit ja tanki on õhatud, kuidas droonid on kaevikuid rünnanud ja see kõik on rutiin. Samas elab üle kahe miljoni inimese okupatsiooni all ja see okupatsioon erineb 2014. aasta okupatsioonist. Sest praegu on sõjaseisukord, üle piiride ei saa. Äärmiselt teistmoodi on okupandid käitunud.

Ja kuidas see inimeste jaoks välja näeb – me kirjeldame rubriigis "Elu okupatsiooni all", kuidas Vene Föderatsiooni seadused on leebemad kui need okupantide nukuriigid, need Luhanski ja Donetski nii-öelda rahvavabariigid.

Seal on väga huvitavalt lahendatud vee probleem ning sind sunnitakse hästi räigel viisil laulma vene hümni, võtma Vene pass, sest sa ei saa sotsiaalteenuseid ega pangateenuseid, mitte midagi. See on eelkõige meie kohalikele putinoididele Baltikumis hea, aga üldse kainestav teada, milline näeb välja tänane okupatsioon. Okupatsioon aastal 2024, mida viib läbi Venemaa.

Nendel inimestel seal ei ole PR-osakondi, nad ei saada välja teateid, et täna on nii, et mind visati välja mu korterist ja võeti korteriomand ära, kuna mul pole passi. Nii see muuseas käib. Sellepärast me peame ise neile (sealsetele inimestel - toim.) hääle andma.

Koroonaaeg õpetas eesti ajakirjandusel tegema vahet õigel ja valel tõel ja ebatõel. Igasugune valeinformatsioon võeti pulkadeks lahti. Aga millised on sõjaajakirjanduse suuremad õppetunnid? Kuidas te vaatate meie korrespondente, kes käivad rindel ja Ukrainas või seda, kuidas parimad uurivad ajakirjanikud jälgivad sanktsioonidest möödahiilimist ja idavedusid? Kuidas Eesti ajakirjandus on hakkama saanud?

Nii meil, Läänel kui ka Venemaal on Ukrainaga üks probleem – see on liiga suur. Lääs ei jõua seda toetada, Venemaa ei jõua seda okupeerida. Ja me ei jõua seda kogu aeg huvitavalt kajastada, sest seal on nii palju kõike.

Mõni meie ajakirjanik on käinud ka Lääne-Ukrainas, seal nagu ei olekski sõda – töökohad on olemas, ei ole isegi väga palju Ida-Ukraina põgenikke näha. Ma arvan, et see ühtlaadi lähenemine ei toimi. Ajakirjandus ongi ju mäng-vormiga.

Muuseas, mul on ajakirjanduse kohta selline definitsioon, et ajakirjandus on laulev tõe otsimise masin. Ta tegeleb tõe otsimisega, ta ei tohi arvata, et ta teab täit tõtt, vaid annab oma parima, et valgustada, et sel hetkel, kui see saade või artikkel tehakse, on antud oma parim teadmine.

Laulev tõe otsimise masin on laulev sellepärast, et ta peab kogu aeg uusi rütme leidma. Sul võib olla mingisugune refrään või retsitatiiv, aga sa pead kogu aeg välja pakkuma uut viit.

Võib-olla tuleks lõpetada hirm küsimuse ees, kas rahu ükskord tuleb ja mis tingimusel, ja kas järsku lasid Ukraina ja Lääs midagi käest libiseda, kui rahu ei sõlminud, kui seda Istanbuli läbirääkimistel 2022. aasta kevadel pakuti ning kas praegu ei ole mitte Ukraina riik ja sõjavägi mingil määral verest tühjaks jooksmas.

Kuskil tuleks ette näha mingid lahendused – kas siis järsk Ukraina relvastamine kõikvõimalike uute Lääne relvadega, nagu omal ajal oli püssirohi sõjaväljal uus. See on see, mida nõudis endine väepealik Zalužnõi, kes on nüüd saadetud ukrainlaste poolt Londonisse suursaadikuks.

Kas suur läbimurre, ukrainlaste vasturünnak, või kui ei, siis läbirääkimised.

Kas me siis minetasime ajakirjandusena selle kõige olulisema – objektiivsuse – ja hakkasime Ukrainale kaasa elades mitte märkama neid probleeme?

Jah, ma ei vaadanud teist poolt, rääkisime liiga palju rindest, liiga vähe kannatustest tegelikus elus – mismoodi on ilma elektrita elada. Ukrainlased ütlevad ise, et neil on pooled elektrijaamad tühistatud ja ega tali taevasse.

Aga mul on väga hea meel, et ajakirjanikud on üles võtnud küsimused, mis siis saab, miks ei ole see 300 miljardit, mis on venelaste keskpanga reservist läänel blokeeritud, ukrainlaste käes. Seda me surume ja minu meelest Balti valitsejad vähemalt vastavad ausalt, aga Brüsselist me omal ajal vastuseid ei saanud.

Mul oli võimalus välisministeeriumi ühel koosolekul küsida, kui meid külastas Euroopa Komisjoni väärtuste ja läbipaistvuse komisjonäär, et ajakirjandusel on raske uurida, sest keegi komisjonist ei vasta, mis selle 300 miljardiga tehakse.

Ursula von der Leyen lubas selle Ukrainasse saata, aga keegi ei saada. Sama küsis muuseas väga aktiivselt ja intensiivselt Ukraina huvisid kaitsnud eurosaadik Urmas Paet oma avalikus kirjas Euroopa Nõukogu esimehele ja Euroopa Liidu presidendile, kuid vastust ei saanud. See oli koht, kus ajakirjanikud koputasid õigesti ja õigesti ka reageerisid, kui neile ei vastatud, vaid vaikiti üldse mitte euroopalikul viisil.

Räägime laiemalt ajakirjanduse rollist ja mõjust. Kas ajakirjandust kuulatakse, kas ajakirjandust kardetakse? Näiteks poliitikute seas.

Ma arvan, et mul on piisavalt läbi elatud ajaloolisi seikasid, et üldistada – poliitik, kes on võimul, hakkab võimuloleku kolmandal-neljandal aastal ekslikult arvama, et ajakirjandus kotib teda spetsiaalselt.

Vaadake Kaja Kallast, aga nii oli ka Andrus Ansipiga või võtame minister Rein Langi. Kui viimane omaenda vea tõttu – pannes Sirbi peatoimetajaks roppsuu-röökur-kirjanik Kenderi – ministri kohalt tagasi astus, läks ta riigikogu pulti ja sõimas ajakirjandust, kui ma sellest suhtelisest segasest jutust vene huvide teenimisest aru sain.

Jah, ma arvan, et poliitikud võtavad teatud hetkel asja liiga enesekeskselt ja kohe, kui nad on tagasi astunud või maha valitud, tulevad nad ajakirjanike parima sõbrana uue koalitsiooni kohta väga head abiinfot andma.

Aga kas ajakirjanduse ülesanne on olla ikkagi lõpuni kriitiline, otsida pisikesi detaile või on õigus vahel ka üle piiri minna? Kas teie näete, et ajakirjandus võtab mingi agenda, mida heidetakse ka ette?

Muidugi näen ja olen sel teemal olnud konstruktiiv-kriitilises vestluses ka meie toimetajatega.

Toon paar näidet: näiteks hakati möödunud sügissuvest alates mitmes väljaandes, kõige reljeefsemalt Postimehes, nõudma Kaja Kallase tagasiastumist, sellepärast et toimetus nii tahab. Et toimetus ei pea peaministril võimalikuks jätkata. Postimees oli reljeefne sellepärast, et ta hakkas lugema päevi, kui palju on peaministri abikaasa idaäri skandaalist, mille avalikustas ERR. Siis hakkasid tulema faktid, et Kaja Kallas tõesti udutas meile, et abikaasa pakib äri kokku.

Siis läks tükk aega veel publiku informeerimiseks – mida arvab üks või teine Reformierakonna siseringist. Kui mul on õigesti meeles, siis näiteks Signe Kivi arvas ka, et selles olukorras võiks Kaja Kallas tagasi astuda või et tema ei toetaks ta jätkamist.

Ja siis hakkas juba uudiste imemine, et võib-olla võetakse Kaja Kallas väga teravalt ette või koguni maha Reformierakonna üldkogul. Või läheb ta võib-olla läheb ühele või teisele kohale Euroopasse. Ta ise kinnitas, et ei lähe.

Siis tuli veel üks infokild, mis näitas tõepoolest endisest advokaati Kaja Kallast ülimalt ebasobivas valguses – ta ei olnud deklareerinud majanduslike tulude deklaratsioonis abikaasa firmale antud laenu.

Ja ühel hetkel muutus see info andmine agitatsiooniks ja propagandaks, mida ajakirjanikud ise minu meelest ei märganud. Arvates, et nad näitavad oma moraalset palet, hakkasid nad publikut kurnama selle jutuga, et nad ei kannata enam, et Kaja Kallas on peaminister. Aga see ei ole ajakirjanike otsustada, kes on Reformierakonna esimees või peaminister.

Lõpuks sa näed, et nad tahavad seda ja see on juba publikulgi selge, mida Eesti Päevalehe, Postimehe või ERR-i arvamustoimetus arvab. Nad hakkasid tegema sellest uudiseid, et nüüd on ka avalik arvamus muutunud, kujutate ette. Kuidas siis ei ole siis muutunud, kui ajakirjandus ise loob avalikku arvamust? Ja siis see muutub nagu isesüstivaks skorpioniks. Ja sa mõtled, et ei taha enam kuulda, mida need inimesed arvavad, sest ma olen seda kuulnud.

Lasin need artiklid välja: Delfis oli neid 60, Postimehes veelgi räigemalt, nagu ka president Toomas Hendrik Ilves neile oma jõuluintervjuus ette heitis. Ühel hetkel ei olnud enam värsket informatsiooni, aga masin ei peatunud.

Seal oli veel üks asi, ma arvan, et ajakirjandusel on immanentne või sisemine kohustus ja kirg tõsta esile neid, kes ennast ise esindada ei saa, neid väetimaid.

Ja on niisugune kummaline hetk, kus mina kui ettevõtja sain aru, et tegelikult need, kes on Venemaal äri teinud, on teinud loogilise sammu, sest see on meie naabermaa, suur turg, aga nüüd on nad sattunud ootamatusse olukorda. Mitte ükski Lääne-analüütik ei arvanud, et Putin seda idiootliku sõda alustab, aga ta tegi seda.

Nüüd on meie meestel seal tehas, ehitusvahutootjatel firmast Krimelte on sinna pandud 12 miljonit raha, millest osa on ilmselt laenud. Mis siis nüüd parem on, kas anda kogu vara bolševikele – palun, verine Kreml, võtke meie 12 miljonit ja me jääme ise neid võlgu kinni maksma – või lugedes Lääne või Eesti ajakirjandust, et Ukraina kohe võidab, venelaste on raketid otsas, tiksutada vaikselt ja oodata, mis saab.

Selle kohta ütles Papa Jannsen ükskord head sõnad, ta ütles küll selle kohta, miks ta võttis rüütelkonnalt raha või miks ta tsaari tsensuurile allus, ma ei mäleta, kumb, aga ta ütles, et kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal käima peab, saaks mõni mees mõnda meest vähem mõnitama. Ta ütles seda konkurendi kohta.

Et me sattusime veel mõnitama neid Eesti heauskseid ärimehi, kes on seal omadega väga kurjas tupikus. Jumal on neile loonud sellise olukorra ja nad ei saa ise sellest rääkida. Ükski Venemaal tööstust omav eestlane ei ütle, et käigu see Putin puu taha, eks ole.

Kui rääkida skandaalidest, siis kuidas teile tundub, kas mida aeg edasi, seda kõrgemal on latt selles osas, millest üldse skandaal tekib?

Me räägime siin kriitikast ja skandaalist üsna asjakohaselt, aga ajakirjandus ei ole loomulikult ainult skandaalid, ajakirjandus on järjekindel töö ja suurte asjade valgustamine teise nurga alt, mis meile kõike avab ja valgustab ilma mingisuguse skandaalita.

Kas ajakirjanike töö on läinud keerulisemaks, et mõjule pääseda? Et teemat loetaks ja et sellest midagi muutuks?

See on väga hea küsimus. See on tekitanud ajakirjanduse enesetekkelise ja eneseiroonilise väljendi nimega sotsiaalporno. Võtame näiteks meie riigi majandusliku olukorra, praegu loetakse väga palju maksuteemasid, et mis ikkagi saab, kui suur see maksuauk on, kes valitsus räägib tõde või jäämegi ootama, millised järjekordsed maksud pannakse kõigile peale panganduse.

See on naljakas, et ei märgatud seda Kaja Kallase üllatavat aupaklikkust pankade ees. Et need firmad, kelle erialaks on raha kuhjata ja juhtida, ei tohi kindlasti üleöö mingisugust uut maksu saada, aga ülejäänud publik, kes ei tegele rahaga – õpetajad, insenerid, teadlased –, vot neid võib küll üleöö ükskõik milliste üllatusega selga tabada.

Igatahes, kui me vaatame riigieelarvet ja me kahanevat elanikkonda, on selge, et raha jääb selles riigis alati puudu. Politseiametnikel, päästeametnikel, haiglaõdedel, õpetajatel, teadlastel, kultuuritöötajatel – kõigist võib kogu aeg kirjutada, et kui niru on olukord. Ning sellest kõigest saab teha reportaaže, mis võivad tunduda lugemisväärsed ja tekitavad kaastunnet, aga siin tuleb näha puude taga metsa ja metsa taga metsakombinaati.

Kuidas me selle raha siis saame? Et kirjutame emotsionaalseid, partikulaarseid artikleid, tuua üksikseikade kaudu ette üht selget fakti, et raha on otsas haigekassas, politseiametis ja mujal. Parem oleks teha mõni kangelaslugu inimestest, kes pakuvad välja ühe tõesti töötava...

Te sõnastate probleemi, aga teate ise paremini kui mina, mis see vastus on. Te näete algoritme, mida loetakse ja mida ei loeta, suurtest summadest on võib-olla raske aru saada ja nendele pealkirjadele ei klikita.

Mis toob palju klikke, on kultuurisõda, mida aitas kõvasti covidi-aeg, sest oli erakondasid ja liikumisi, näiteks Varro Vooglaiu konservatiivne kristlik liikumine ja Eesti Konservatiivne Rahvapartei, kes kasutasid covidit ära, et näidata kahte asja, mis oli täiesti naeruväärne ja mida tulebki minu meelest naeruvääristada, tõestada kahte asja, et Eestis on genotsiid ja diktatuur. Neid lauseid kasutasid nad täpselt enne Venemaa agressiivse sõja algust Ukrainas, kus kõik – eestlased, venelased, juudid, poolakad, baltlased – nägid, mis on genotsiid ja mis on diktatuur.

Nad tekitasid covidi ja valitsuse otsuste ümber kultuurisõja, Siin oli ajakirjanikel täita oma roll, et kaitsta sealjuures ka meie tippmeedikuid.

Kui jätkusuutlik tundub teile Eesti ajakirjanduse ärimudel? Me liigume järjest enam selle poole, et paberlehed pannakse kinni.

Ma arvan, et paberlehtede kinni panemine on jätkuprotsess, mis toimub mitte sellepärast, et lugejaid ei oleks, lugejaid paberlehel on, Eesti Päevalehte võinuks veel lugejate poolest pikalt trükkida, aga reklaam läheb oma teed, reklaam läheb rohkem internetti. Reklaami kommunikatsioon muutub väga kähku.

Mina näen praegu väga suurt osa sisuturundusel, inimesed ei taha enam ilusa pildi taustal rääkida, milline vahva toode neil on, kuidas see on odavam ja vastupidavam kui konkurendil, vaid mismoodi nad oma tööstust teevad, millised on töökohad.

Varsti ei saagi aru, mis on päris sisu ja mis mitte.

See mure oli meil seitse või kümme aastat tagasi, kui tehti tõesti ma ütleks pornot, jäeti tähistamata. Nüüd on see muutunud. Mina ei tea, kes peale Eesti Televisiooni jätaks sponsorite teated tähistamata. Erameedia seda ei tee.

Aga kust jookseb piir? Ühel pool on Tarmo Vahter oma uurivate lugudega, teisel pool Andrei Zevakin või Mallukas, kes justkui teeb meelelahutussisu, aga mingil hetkel sõidab võib-olla uhke luksusautoga. Võib-olla on see kõik kinni makstud sisuturundus.

Minu nõue on, et sisuturundus tuleb tähistada. Siin ma panen punkti.

Järeleandmisi ei tehta?

Niimoodi udutades ei saa järjekindlalt raha teha.

Ma tahan veel üht huvitavat asja öelda – mida me oleme õppinud tehniliselt võimendatud mürast ja populismist? Loomulikult on infosfäär selline, et sa pead täpselt teadma, kuhu sa lähed, nii nagu sa tänaval pead teadma, et ma lähen turule ja ükskõik, kes seal midagi karjub ja üritab mulle midagi pähe määrida või ka solvata, aga sina tead, mida sa sealt tahad ega lase end segada. Samamoodi on infoga. Aga me oleme pidevalt muutumises ja õppimises ning oleme märganud, et iga asi, mida populist räägib, ei ole jama.

Mulle tegi väga nalja, ja me ka ise avaldasime ajakirjanduses, kuid kord oli ka ERR-is saade, kus autoriteedid nagu Mihhail Lotman ja David Vseviov ütlesid, et süvariik on see, millest EKRE ja Trump räägivad, aga et seda pole olemas.

See on suisa vale, süvariik on loomulikult olemas. Ja siis ajakirjanikud vaatasid, et huvitav, mille pärast maailma kõige võimsama luureagentuuri CIA pealik David Petraeus lahti lasti. Sest et süvariik ehk siis teine luureagentuur nimega FBI hakkas uurima seda, milliseid materjale ta oli või ei olnud oma ajakirjanikust armukesele andnud ja hoidis seda infot kinni, kuni vastav hetk tuli ja lasi ta lahti.

Kust tekkis meile selline Euroopa Komisjoni president nimega Jean-Claude Juncker, enne Ursula von der Leyenit? Kuidas sai pikaajaline Luksemburgi peaminister järsku aega hakata Euroopa Komisjoni esimeheks?

Ja vastus on?

Tema enda luureülem salvestas oma käekellaga tema juttu ja lasi selle käibesse. See kõik on olemas, hoolimata, mida EKRE või Donald Trump sellest arvab, süvariik on loomulikult olemas.

Sel aastal on palju suuri tähtsündmusi tulemas: europarlamendi valimised, Ameerika presidendi valimised. Millise nõuande te annaksite ajakirjanikele, kuidas sellel keerulisel ajal õigeid otsuseid teha?

Minu meelest tuleks küsida täiesti aluselisi küsimusi, näiteks euroliidu puhul tuleks kõigilt kandidaatidelt küsida, ja ma arvan, et ka küsitakse, et millised on teie ideed selle süsteemi muutmiseks. Mitte millised on teie viisid, kuidas te sinna sisse läheksite, seal funktsioneerima hakkate, seda niikuinii, aga kuidas muuta seda asja. Euroopa Liidu välispoliitilised otsused toimuvad konsensusega ja konsensust saab pidurdada Ungari või Küpros või igaüks, kes tahab midagi välja pressida. Kui ma ei eksi, siis Ungari sai viimati kümme miljardit toetusi paisu tagant. Seda, kuidas ilma Euroopa aluslepingut muutmata muuta Euroopa demokraatia efektiivsemaks, tuleks väga nõudlikult küsida.

Samamoodi peaks ka Ameerikas vaatama, kas demokraatiat ei peaks aluseliselt muutma. Selleks oleks aeg. Muidu on igasuguste lollide ja vähem lollide populistide jutt läinud tõeks, et Euroopa ja lääs ongi sült – lubavadki, nagu me Ukraina sõja puhul näeme midagi, mida nad ei tee. Mina ei taha, et sellistel inimestel oleks õigus. Ma tahan, et lääs oleks tõhus.

Alustasime jutuajamist 70 aasta möödumist ajakirjandusõppe algusest Tartu Ülikoolis. Millist tulevikku te Eesti ajakirjandusel näete?

Ma näen, et Eesti ajakirjandus kui laulev tõe otsimise masin tantsib, lehvitab ja särab edasi, on mitmekesine. Ajakirjandus ei ole mitte ainult paljastused, vaid ajakirjandus on tihtipeale rutiin. Inimene tahab ajakirjandusest, meediast laiemalt teada, et maailm on olemas, et kõik on enam-vähem sama, mis varem oli, et Brigitte Susanne Hunt teeb vallatusi, poliitikud luiskavad ja ilm on pluss üks või miinus üks üle või alla nulli.

Palun lõpetuseks üks kevadine kultuurisoovitus Hans H. Luigelt. Mida teha ühel mõnusal reede õhtul?

Kõigepealt ajada arvutisse armunud lapsed või lapselapsed majast välja, minna nendega loodusesse. Aga minu isiklik kultuurielamus sel nädalavahetusel on meie armsa professori Juhan Peegli sünnikodu juures avatava Seaküla Simsoni Juhan Peegli skulptuuri nautimine koos kaasvilistlastega.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.