Raul Rebane: raha ja vaimsuse defitsiidist
Läbi aegade on noorte idealism olnud üks suuremaid maailmamuutjaid. Marju Lauristini ja mitmete teiste sõnavõttudest jääb aga mulje, et meil on praegu vastupidi: vanad on idealistid ja noored ratsionalistid. Loodan, et eksin, märgib Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.
Vanemad inimesed teavad sõna "defitsiit" hästi, noorematel erilist suhet sellega ilmselt ei ole. Defitsiit tähendab, et midagi on puudu. Vene ajal oli puudus kõigest ja sõna "defitsiit" muutus kõigile mõistetavaks terminiks. Juurdepääs defitsiidile tähendas nii majanduslikku kui ka sisulist võimu. Mihkel Mutile kuulub mõte, et tol ajal ei olnud mitte proletariaadi, vaid teenindustöötajate diktatuur. Teenindussfääril oli lihtsalt parem juurdepääs defitsiidile.
Mis on defitsiit praegu?
Kui jälgida meediapilti ja kuulata olukorraanalüüse, siis on Eesti peamine defitsiit raha. Seda on kõigil puudu, aga eelkõige riigil. Kümnete tundide kaupa analüüsitakse võimalikke makse ja riigieelarve puudujäägi katmise võimalusi. Rahandusminister Mart Võrklaev võib mingit fiskaalset mõtet kasvõi sosistada, kuid meedia muudab selle kohe mürinaks. Kohati meenutavad need analüüse Eesti jalgpallist, kus on omandatud oskus sajal erineval kombel öelda "peaaegu oleks löödud värav".
Raha defitsiidi üle käivad arutelud on matnud kõik muud nii, et vahetevahel on tahtmine meelde tuletada president Ronald Reagani ütlust: " Ma ei muretse eelarvedefitsiidi pärast, see on juba piisavalt suur, et suudab ise enda eest hoolitseda!"
Mu poliitikaanalüütikust Soome sõber Jarmo Mäkelä tahaks ehk selle koha peal jutu mujale juhtida, sest tema on öelnud: " Maailmas on kahte sorti probleeme. Need, mida saab rahaga lahendada, ja need, mida ei saa. Rahaga lahendatavad probleemid on lihtsad."
Ka minu jaoks on Eesti avalikus kommunikatsioonis selge defitsiit nende teemade analüüsidest, mida rahaga lahendada ei saa. Need probleemid võivad olla aga palju kordi ohtlikumad kui rahapuudus.
Viimaste aegade olulistest tekstidest torkab silma Marju Lauristini antud intervjuu Müürilehele, kus ta ehmatab meid ütlusega: "Vaimult suureks saamine pole enam popp". Kui see nii on, siis pole see mitte hinnang, vaid diagnoos potentsiaalselt ohtlikule haigusele.
Aga kui prooviks seda Marju esile toodud hoiatust analüüsida defitsiidi sõna kaudu. Millegi puudus paneb liigutama. Kui vaatame tagasi, siis on selge, et eestlaste peamine defitsiit läbi ajaloo on olnud vabadus. Unistus vabadusest pani õppima, ohverdama ja suurelt mõtlema. Tänu haridusele ja vaimusuurusele pääses Eesti assimileerimisest ja lõplikust venestumisest, sest targemat assimileerida on raske.
On lihtne näha, et praeguse noore põlvkonna defitsiit ei ole vabadus, sest see on olemas. Järelikult vanemate põlvkondade peamine motivaator ei ole enam tegur. See on suur muutus. See teeb uued põlvkonnad – kui Sokratese ütlusele mõelda – nagu uueks rahvuseks.
Selles ei ole muidugi midagi uut, seda on ka varem olnud. Niimoodi väitma paneb küsimus oma emale, et kuidas te 1939. aastal enne baaside lepingut aru ei saanud, et läheb põrguks ja Venemaa okupeerib Eesti. Ema vastus oli õpetlik. Ta ütles, et me olime vaba maa vabad lapsed ega osanud uneski ette kujutada, et midagi sellist juhtub, sest 20 aastaga kaob ära hirm.
Mul on tunne, et Marju Lauristini mure oli tingitud just sellest, et vaba ja muretu elu uimas me kaotame valvsuse ja valvsuse elushoidmiseks on just "intellektuaalne pädevus" võtmesõna. Lauristin kirjutas, et tema ühel kursusel ei teadnud ükski tudeng, kes on Paul-Erik Rummo. See näitab jällegi suurt muutust, sest luule ei ole seega praegu ilmselt defitsiit.
Mul ei ole ühest vastust, mis on uute põlvkondade defitsiit, aga oleks vaja aru saada. Tunnen väga suurt hulka noori toredaid inimesi, kes käivad ülikoolis, otsivad ja leiavad endale partneri ja võitlevad koha ees päikese all ja on tõesti tublid. Lisaks nad enamikus ei joo ega suitseta. Nad küll ei loe meie ettekujutuse järgi piisavalt pakse raamatuid ja ajalugu eriti ei tea, kuid ilmselt on see üleilmne trend, et elatakse tänase päeva muredes.
Läbi aegade on noorte idealism olnud üks suuremaid maailmamuutjaid. Marju Lauristini ja mitmete teiste sõnavõttudest jääb aga mulje, et meil on praegu vastupidi, vanad on idealistid ja noored ratsionalistid. Loodan, et eksin.
Tõstsin selle teema, et vahetevahel ka millestki muust kui kõrvulukustavast rahapuudusest rääkida. See on ilmselt siiski ainult jõuetu katse, meedia rahainfo rongi peatada võimalik ei ole.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel