Läinud laupäeval tähistas üle 800 maailma väljaande üleilmset uudistepäeva, mille seekordseks peateemaks oli võitlus valeinfo leviku vastu. Loosungiga "Vali tõde!" ühines terve rida väljaandeid ka Eestist.

Uudistepäeva puhuks erinevates maailma nurkades valminud arvamuslugusid lugedes vaatas vastu üsna masendav pilt. Pandora laeka tagumises nurgas ootas oma järge ka omajagu lootust, ent enne selleni jõudmist oli kolleegidel põhjust kurta demokraatia vähenemise, ajakirjanike vastase vägivalla kasvu, võimurite suva ja suurte tehnoloogiaplatvormide põhjustatud hädade, sealhulgas majandusliku kitsikuse üle.

Seejuures tasub meeles hoida, et tegu pole pelgalt ühe tsunfti sisemiste hädadega, vaid ajakirjanduse käekäigust sõltub otseselt ka see, kas me elame vabas ja demokraatlikus maailmas.

Nii tänapäevast kui ka ajaloost võib tuua ridamisi näiteid riikidest, kus autoritaarse režiimi võimuletulek oli otseselt seotud vaba ajakirjanduse kadumisega. Ning kui kellelegi vabadus abstraktse ideena korda ei lähe, siis peaaegu kõik autokraadid on tõestanud, et lisaks sõna-, loome- ja vaimuvabadusele jõuavad nad varem või hiljem ka Maslow' püramiidi alumiste astmeteni, näiteks vabaduseni süüa või hingata.

Eesti ajakirjanduse seis on maailma keskmisest õnneks märkimisväärselt parem. Seda näitavad ka meie jätkuvalt kõrged kohad pressivabaduse edetabelis.

Loomulikult ei saa muredeta läbi: valitsuse otsus tõsta ajakirjandusväljaannete käibemaksu lõi valusalt meie niigi õhukese rahakoti pihta; paljude vanemate inimeste peamise ja asendamatu infokanali, paberajalehtede kohal ripub Damoklese mõõgana maakojukandedotatsiooni ülevaatamine; netigigandid, kes oma meeletutest tuludest hoolimata peaaegu mingit maksuraha Eestisse ega isegi mujale Euroopa Liitu ei jäta, haaravad ebaausas konkurentsis suure osa meie reklaamiturust; osa poliitikuid suhtub ajakirjandusse otseselt vaenulikult; inimeste ajakasutuse eelistused on muutumas.

Ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei oleks ju õige eestlane, kui kurtmiseks põhjust ei leiaks.

Samal ajal on meil küllaga varasid plusspoolel. Ehkki paberlehtede loetavus väheneb, kasvab digitellijate hulk pabertiraažide kahanemisest kiiremini. Kui Eesti Meedialiidu tegevjuht Väino Koorberg viimatisel maailma uudistekongressil kolleegidele rääkis, et meil on 1,3-miljonilise rahvaarvu juures ligi veerand miljonit digitellijat, tundus see nii mõnelegi täiesti uskumatult hea tulemusena.

Eesti ajakirjandus on seega lugejate poolt armastatud ja ka äärmiselt mõjukas. Selle värskeimaks näiteks on endise haridusministri Mailis Repsi maakohtus süüdimõistmine läinud reedel. Mäletatavasti tuli Keskerakonna tipp-poliitiku komme ministeeriumi töötajatel lapsehoidjatööd teha lasta, riigi raha eest perega puhkamine ja ministeeriumi kohvimasina koju hiivamine päevavalgele tänu Õhtulehe uurimusele, mille eest ajakirjanikud Stass Kuznetsov, Helen Mihelson, Risto Berendson ja Robin Roots ka uuriva ajakirjanduse auhinna, Bonnieri preemia said.

Vabaduse eest tuleb teatavasti võidelda iga päev. Nii ka ajakirjandusvabaduse eest, ilma milleta demokraatia koos teiste vabadustega pimeduses kuhtub. Lisaks mainitud ohtudega tegelemisele tähendab see muu hulgas seda, et ühiskonda peegeldama harjunud ajakirjanikud ka enda ees seisvasse peeglisse teraselt ja kriitikameelega vaatavad ning hoolimata sotsiaalmeedia lõtvadest elukommetest ennast loha ei lase.

Need on tegelikult lihtsad reeglid, mis aitavad säilitada ajakirjanduse kalleimat vara, usaldusväärsust. Meie eesmärk peab endiselt olema otsida tõde, mitte rahulduda sellega, mida meile öeldakse. Meie ülesanne on mõista isegi siis, kui hiljem on meie kohus hukka mõista. Me võime tegeleda pindmise ja kõrvalisega, aga peame tegelema olulisega. Meie auasi peab olema oma vead parandada, mitte teeselda, et meie vigu ei tee.

Me peame lugejatele, vaatajatele ja kuulajatele näitama, kes on meie allikad, mitte laskma neid pugeda anonüümsuse kaevikutesse, kui selleks vähimatki põhjust ei ole. Meil tuleb rohkem selgitada ja taustu avada, miks ja kuidas mingi lugu sünnib, sest mustast kübarast jänese välja tõmbamine mõjub küll efektselt, kuid tekitab pikapeale mõistmatust ja halvimal juhul kahtlusigi.

Uudistepäeva puhul Sakalale antud intervjuus soovitas Ekspress Grupi omanik Hans H. Luik ajakirjanikele veel kahte asja: mitte rääkida seda, mida me tahaksime toimuvat, vaid seda, mis tegelikult toimub, ja mitte jääda sõltuvusse stampallikatest.

Kui esimene näpunäide läheb tõeotsimisega samasse kasti, siis teine tuletab meelde, millest on ehitatud uudiste vundament. See on uudishimu. Nii, nagu ajakirjanduse tarbijad ootavad alati midagi uut, peab ka ajakirjanik vaatama maailma iga päev uudistavate ja küsivate silmadega.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.