Suvekuumuses oli jahutav mõelda sellele, et omal ajal sõideti palju talikrosse, mis tänapäeval on Eestis suhteliselt haruldaseks jäänud.

"Talvel on hea sõita, siis on libe ja ei ole palav ka. Aga eks suvel pidi ka sõitma ja suvel on vaja just jõudu, et lõpuni kiiresti sõita. Sest motosõit on tohutult füüsiline. Inimesed mõtlevad, et istud peale ja sõidad mootorrattaga, aga tegelikkuses see nii ei ole," ütles motosõitja Peeter Koval.

Motoveteranide kokkutuleku idee autor, neljakordne Eesti meister motokrossis Juhan Laansoo nentis, et sellistel ühisüritustel on põhjust mõelda sellelegi, mis omal ajal saavutamata jäi.

"Mis on tehtud, see on tehtud. Muidugi tagantjärele mõeldes oleks võinud neid Eesti meistritiitleid olla ja selleks oli ka ausalt öeldes võimalus. Aga liiga kergekäeliselt sai mõnikord masinalt maha tuldud. Rada oli mõnikord porine ja ei viitsinud seal ausalt öeldes supelda – olid sellised tühiasjad, nagu öeldakse," lausus Laansoo.

Motokross on küll ajast aega toonud rahvast raja äärde, kuid motomeeste sõnul on publikuhuvi viimastel aastatel kahanenud. Laansoo sõnul ongi sõitjatele suurim tunnustus see, kui inimesed neid vaatama tulevad.

"Pealtvaataja ongi ju tulemus tegelikult. Kui teed hästi, siis tuleb ka pealtvaataja. Ja motokross oli vanasti väga populaarne spordiala," lausus Laansoo.

Pühajõe kokkutulekul avaldati motomeeste hirmu saladus.

"Kõige rohkem kardab see mees, kes võidab. Ta tahab saada enne teisi kohale, et see õudus ära lõpeks. Muud kartust polegi – see ongi," ütles Koval.