Kui vaadata nüüd Euroopa tulemusi, siis paremradikaalid, euroskeptikud ja natsionalistlikud parteid said valimistel rohkem kohti kui eelmises koosseisus. Kas see on märk parempöördest Euroopas?

Ma nii kaugele ei läheks, aga seda oli juba mõnda aega ennustatud, kui vaadata gallupeid. See, mis on parempoolne, on iseküsimus. Kui vaatame tsentristlikest parempoolsetest paremale, siis konservatiivid on üsnagi transatlantilised, mures kaitse pärast, aga kui me läheme veelgi paremale, siis näeme pigem sellist väga segast pilti, kus vihatakse ameeriklasi ja toetatakse Putinit. Nii et seal on vaks vahet. Kuidas kõik hakkab välja nägema, on raske öelda. Kui võrdleme praegust, lahkuvat parlamendi koosseisu, siis peame tunnistama, et järgmine parlament ilmselt ei ole võimeline tegema nii palju, kui tegi see istuv parlament, mis on oma viie aasta jooksul meeletult palju seadusandlust võtnud vastu. Eriti kõige kaasaegsemates küsimuses, mis tähendab kogu digimaailma.

Teine tulemus sellest on, et komisjoni kokkupanek võtab palju rohkem aega ja see saab olema palju raskem. Kuna Ursula von der Leyeni presidendiks saamine pole ilmselge, siis volinikel on parlamendiga palju raskem.

Saksamaal põrusid sotsid, Prantsusmaal peaminister Emmanuel Macroni toetavad jõud. Milliseid järeldusi peaks vanad Euroopa riigid nendest valimistest tegema?

Macron tegi väga selged järeldused – nüüd tulevad uued valimised, mis on päris julge samm. See annab nüüd võimaluse parteidel uuesti kandideerida.

Kui vaatame, kui ettevaatlik on olnud Olaf Scholz igas küsimuses eelistades mitte midagi teha, mitte midagi otsustada, siis kardan, et ka siin ei otsusta ta midagi. Kõik läheb edasi vanaviisi ja pealegi ta teab väga hästi nendest tulemustest ja sellest üldisest rahulolematusest, mis on Saksamaal Scholzi poliitika suhtes nii sise- kui ka välispoliitika osas. Ta põruks nii, nagu sotsid põrusid ka Euroopa Parlamendi valimistel.

See paralüüs, mis on halvanud Saksa välispoliitikat juba kaks ja pool aastat, on asi, mis jätab inimesi suhteliselt rahulolematuks. Macron tegi oma järelduse. Müts maha. Ta ütles, jah, nüüd siis anname võimaluse uuesti teha.

Kuidas hindate Eesti valimistulemust ja -kampaaniat? Kas Eesti on näoga Euroopa poole või sissepoole?

Debati tase oli nii madal, ma kuulsin nii vähe Euroopast seal. Diskussioonid olid lapsikud, meil on vaja tõsisemat käsitlust Euroopa küsimustes. See on häda igas riigis, et pööratakse Euroopa Parlamendi valimisi hoopis sisepoliitiliseks küsimuseks. On ilmselge, et Isamaa, kes ei ole üldiselt hiilanud oma teadmistega Euroopast juba 20 aastat, ütles otse välja lihtsalt, et me oleme valitsuse vastu.

See ei veena mind, et ma peaksin nüüd väga pädevaid inimesi sealt leidma Euroopa küsimustes ega lootma, et sealt on ka midagi tulemas.

Kui vaatasin eilset telesaadet, siis usun, et Eesti Televisioonil võiks ka
piinlik olla, sest räägiti väga üldsõnaliselt ja kui jultunult käitusid mõned reporterid. Täiesti Kroonika ja Õhtulehe tasemel olid küsimused, mida esitati peaministrile. Sorri, kas meeldib peaminister või ei meeldi, aga mingit intellektuaalset taset on vaja hoida ja mitte minna nii labaseks.

Kuidas te oma poja Luukas Kristjan Ilvese tulemusega rahule jäite? Ta sai 5156 häält.

Uustulnuka kohta päris hea tulemus. Ma arvasin, et see läheb tal raskelt, sest ta on täiesti uus seal. Ma olen selle üle uhke, et ta oli üks väheseid, kes mingit sisukat juttu rääkis ja kirjutas just Euroopa teemadel, mis oligi ju valimiste eesmärk.

See oli diametraalselt vastupidi sellele, mis oli dominantne toon, kui arutati asju, millel ei ole mingit pistmist Euroopaga ja Euroopa Liiduga.

See lähenemine, et sa tead midagi Euroopast ei huvita ka ilmselt valijaid nii palju, kui see, mis juhtub siin. Mul on hea meel, et ta võttis selle ette, kuna ma olen alati öelnud, et kui tahad midagi ära teha, siis sa pead kandideerima.