Kui käesoleva aasta aprillis president Alar Karis ütles, et Putiniga tuleb ühel hetkel rääkima hakata, tekkis kõva pahandus vähemalt siin Eestis, et sellist juttu ei peaks rääkima. Täna siis Soome president Alexander Stubb ja Norra peaminister Jonas Gahr Støre Putiniga kõnelesid. Kas see on hea mõte, et nad seda tegid?

Eks aeg näitab lõpuks, kui tulemusi mõõdetakse, aga ma arvan, et riske on selles kõnes üksjagu palju ja juba praegu on palju pahandust isegi Põhjala riikide vahel. Kui vaadata, mida võiks Putin sellistest situatsioonidest tahta, siis üks asi on lõhe löömine Euroopa riikide vahele. Ta kindlasti püüab seda nüüd kasutada.

Et Putin oleks muutnud oma eesmärke selles sõjas, seda ma ei näe, mitte ühtegi märki sellest ei ole ja et teda oleks võimalik keelitada tõsistele läbirääkimistele telefonikõnede kaudu, seda ma ka ei usu. Ma arvan endiselt, et kahepunktiline plaan, mida me oleme proovinud propageerida, on kõige mõistlikum. Kõigepealt surve avaldamine Venemaale, et ta kõneluste laua taha üldse tõsiselt tuleks, ja teiseks toetuse avaldamine Ukrainale. See kõik on ainult selleks, et saavutada rahu. Paralleelselt peab Euroopa tegelema sellega, et see rahu ka püsima jääks, ja kõige selle jaoks on vaja Euroopa ühtsust. Nüüd Soome ja Norra liidrid on kinnitanud, et nad rääkisid Ukrainaga koordineeritult ja vaid oma riikide nimel. Aga loomulikult on nüüd tarvis teha topeltpingutus, et ei jääks muljet, et Euroopa riigid on liikumas eri suundades.

Soome president ütles, et see vestlus oli professionaalne ja toimus väga otsekoheselt, siis mida see tegelikult tähendab? Kas see on tõesti aus vestlus või see ei vasta siiski tõele, kui ta nii ütleb?

Sellises diplomaatilises žargoonis tavaliselt see professionaalne vestlus viitab sellele, et osapooled ei karjunud teineteise peale. Aga see, mida me teame, kinnitab seda, mida ma ütlesin ennist: Putini eesmärgid muutunud pole ja paljasõnalise palumise peale ta oma sõjaeesmärke ei loovuta, kusjuures need ei ole seotud ainult Ukrainaga.

Iga kord, kui Venemaa on erinevatele kõnelejatele esitanud oma ettepanekuid, lähevad need Ukrainast kaugemale ja puudutavad tegelikult kogu Euroopa julgeolekut. Sellepärast oleme meie sõja algusest rõhutanud, et ei midagi Ukrainast Ukrainata, aga ka ei midagi Euroopast Euroopata. Selle Euroopa sees tahaksime olla ka meie oma häälega, oma seisukohtadega, oma vaadetega nii selles osas, et kuidas rahuni jõuda, kuid ka mismoodi see rahu ka püsima jätta.

Kas Soome ja Norra juhid saavad Putinile öelda, et kuule, nüüd on aeg Ukrainast lahkuda, et kao sealt minema. Kas sõna otseses mõttes otsekoheselt saavad nad öelda, mida nad päriselt mõtlevad?

Ma arvan, et saavad ikka. Ma olen piisavalt palju lävinud mõlema riigi ametiisikutega. Meil tegelikult ei ole sisulistes seisukohtades olulisi erimeelsusi ja ma olen täiesti kindel, et ükski professionaalne poliitik ei ava ennast süüdistustele, et ta jätab kõnes olulised mõtted allakriipsutamata. Omaette küsimus on, et mis kasu sellest on, sest ei ole kahtlust, et teine pool kordas üle ka oma mõtted, nii et vastastikku korrati neid mõtteid. Nüüd on küsimus, mida pooled sellest kõigest välja loevad ja mida Putin sellest järeldab. Kas ta saab sellest hapniku peale ootamaks veel Euroopa poliitiliste positsioonide lagunemist, Euroopa ühtsuse nõrgenemist või veenis teda see kõne selles, et nüüd on tõesti viimane hetk sõda kokku pakkida? Ma näen siin tegelikult rohkem riske kui võimalusi.

Soome president ütles ka, et teavitati riike enne ja pärast ning kõik teadsid. Kas Eesti oli ka teadlik, et selline kõne toimus ja kas Eestile ka keegi helistas ning selgitas, mis seal kõneldi?

Ma arvan, et siin tuleb vahet teha teadlik olemisel ja sisulisel koordineerimisel. Teadlikud me olime natukene enne kõne toimumise fakti, aga sisulist koordineerimist meiega selle kõne toimumise osas ei olnud. Seda on ka nii Norra kui Soome liidrid rõhutanud, et nad esindasid selles kõnes ainult enda seisukohti piiririikidena, mis tekitab muidugi teatavaid lisaküsimusi. Piiririike on teisigi.

Samas nii Rootsi kui ka Taani peaminister mõlemad seda kõnet tugevalt kritiseerisid ja ütlesid, et see lõhub Euroopa ühtsust. Vaevalt, et see Stubbile või Størele üllatusena tuli, et selline reaktsioon võiks Euroopast hiljem tulla, kui nad selle kõne peavad. Miks nad seda vaatamata sellele tegid? Miks nad seal Oslos otsustasid koos USA ja Zelenskiga, et nad selle kõne teevad, ja Zelenski soovitas? Miks see otsus sündis?

Raske öelda, mis täpselt toimus nende peas ja otsustusprotsessis. Aga kui analüüsida, kuidas Putin seda kõike tõlgendab, kas ta näeb selles märki Euroopa tugevusest või vastupidi märki teatud mõttes nõrkusest, siis nagu ma ütlesin ennist, ma näen siin rohkem probleeme kui võimalusi.

Miks nad seda tegid, ma ei tea. Ausalt öeldes ma midagi muud ei oska arvata kui see, mida nad on avalikult öelnud, et nad tahtsid teatud asjad üle korrata. Kas sellest kõigest mingit kasu on – ma jään sügavalt skeptiliseks. Venemaa ei pea seda sõda nii pikalt mitte selle tõttu, et keegi pole neile helistanud ja palunud neil seda sõda lõpetada, vaid sellepärast, et Venemaa arvab, et tal õnnestub see sõda võita. Ja see, mis on jäänud saavutamata lahinguväljal, lõpuks saada kätte läbirääkimiste käigus. Et sinnani jõuda, tuleb tal lääneriikide ühtsus laiali lammutada, võtta läänt tükkide haaval ja jätta Ukraina ilma poliitilisest, sõjalisest ja majanduslikust toetusest.

Ühe sellise kõne peale ei kuku kõik kokku, ma ei taha, et keegi teeks nii põhjapanevat järeldust. Aga kui mõelda, kas ta panustas sellele, et Venemaa tunneb suuremat survet, või vastupidi, et ta leevendas seda survet, siis ma kardan, et Venemaa võib tõlgendada niisuguseid käike pigem kui enda jaoks positiivseid ja endale hapnikku peale andvaid.

Mingisugused läbirääkimised ja eeldused on jälle õhus olemas. Witkoff kohtus möödunud nädalal Putiniga, rääkisid pikalt. Hiljem oli see Oslo kohtumine, mille käigus valmistatakse ette Abu Dhabi kohtumist, kus lisaks Ameerika Ühendriikidele, Venemaale ja Ukrainale peaks ka Euroopa esindaja kohal olema. Kas see on mingi samm rahule lähemale või on see kõik näiline?

Kuna ma ei usu sellesse, et see sõda on mingisugune arusaamatus, mida oleks võimalik osavate sõnastustega lahendada, siis on rahuläbirääkimistel võimalik sõda lõpetada ainult juhul, kui üks või teine pool loobub oma eesmärkidest. Aga ausalt öeldes ei näe erilist kompromissi kohta, kui Venemaa oma eesmärke ei muuda, sest kuidas sa teed kompromissi, kui teine pool nõuab sinu eksistentsi lõpetamist suveräänse riigina?

Niisiis ma Venemaa eesmärkides muutuseid ei näe. Tegelikult tajun, et ka ukrainlased ei ole valmis oma eksistentsi eest võitlemist lõpetama ja arvan, et pigem need läbirääkimised läbimurret ei too. Loomulikult on kõige ümber ka laiem kontekst. Käib ju ka võistlus selle nimel, kes paistab silma kui rahu toetav riik, kes aga langeb süüdistuste alla, et tema on kõiges süüdi. See on omaette muidugi groteskne, sest kõik, kes vähegi uudiseid on jälginud, teavad, et selles sõjas on üks agressor ja teine ohver. Kuid ikkagi peab sellegipoolest etendama teinekord selliseid mänge, et näidata ennast rahuhuvilisena – see on ajastu märk, midagi pole teha.