Kaupo Meiel: Jüri Ratas sillutas tee uutele poliitilistele suunamudijatele
Päeval pärast valimisi on kõik uus ja värske või vähemalt tundub nii. Vaadates, kes Euroopa Parlamenti said valitud, siis ega peale Jüri Ratase valitute hulgas kedagi erakordselt värsket ei olnud. Ratase värskus poliitikuna on küll nii ja naa, aga tema edu tõestab, et totaalne muutumine on võimalik ja tululik, arutleb Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Taevale tänu, Euroopa Parlamendi valimised on selleks korraks läbi. Võitjad naudivad võitu ja kaotajad arvavad, et hoolimata kaotusest on nad mingil moel ikkagi võitjad. Võitjate ja kaotajate arvestust saame veel terve esmaspäeva jooksul analüüsida ja juba teisipäevast läheb elu edasi enam-vähem samamoodi nagu enne.
Selles osas on europarlamendi valimised võrreldavad Eurovisiooniga. Tulemuste selgudes voolavad võidu- ja kaotuspisarad, aga juba järgmisel päeval on omajagu keeruline meenutada, et kes siis täpselt võitis. Kui mõni kuu hiljem kõlab raadiost võidulaul, siis peab tükk aega nuputama, et kus ma varem seda ulgumist kuulsin. Õige küll, see laul tunnistati ju Euroopa parimaks.
Päeval pärast valimisi on kõik aga uus ja värske või vähemalt tundub nii. Vaadates, kes Euroopa Parlamenti said valitud, siis ega peale Jüri Ratase valitute hulgas kedagi erakordselt värsket ei olnud. Ratase värskus poliitikuna on ka nii ja naa, aga tema edu tõestab, et totaalne muutumine on võimalik ja tululik.
Nooremale põlvkonnale on Ratase edu kindlasti suunanäitajaks, et isegi kui sul päriselus tuleb kaotusi kanda, võid sa teised riided selga panna ning virtuaalmaailmas tõusta mitte ainult jalgele, vaid ka väga kõrgele. Nüüd on lõplikult selge, et mõjukus ja laigid on instagramide, X-ide, tiktokkide ja facebookide maailmast sujuvalt üle kantavad reaalsesse maailma.
Ilmselt võtavad Ratase imetlusväärsest – ja ma ütlen seda vähimagi irooniata – agarusest virtuaalses ruumis eeskuju ka vanemad poliitikud ja juba järgmistel valimistel, mis ootavad meid ees 2025. aastal, jooksevad palk õlal mööda internetti ringi nii linnapeakandidaadid kui ka tulevased vallavanemad.
Virtuaalmaailma mõjukust ei näidanud sugugi ainult Jüri Ratas, seda tõestasid ka agarad digikodanikud Vootele Päi, Hanah Lahe, Luukas Kristjan Ilves ja Natalie Mets. Tegelikult ka parempoolseks hakanud Rainer Saks, kes on internetiaastates vanem kui eelnimetatud kokku, aga selle eest populaarne sõjablogija.
Mõnevõrra ebaõiglase võrdlusena võib märkida, et kui noored, moodsad ja virtuaalsed Lahe, Mets, Ilves ja Päi kogusid igaüks mitmeid tuhandeid hääli, siis – täiesti juhusliku näitena – suuresti just traditsioonilisele meediale ehk Postimehele panustanud Ahti Kallikorm sai 258 häält.
Moodne aeg nõuabki moodsaid lahendusi ja need, kes oskavad sama hästi toimetada reaalruumis ja virtuaalmaailmas, jõuavad lõpuks kaugele, isegi kui seekord jäädi suurusjärgu võrra alla lõplikele võitjatele, kelle puhul polnud lõpuks oluline, kuidas nad toimetasid, sest nad lihtsalt olid Marina Kaljurand, Urmas Paet, Riho Terras ja Jaak Madison. Endaks olemiseks vähemalt neil ja vähemalt seekord piisas, aga järgmine kord ei pruugi see enam nii minna, sest nelja aasta pärast on valijaskond juba märksa noorem, kui oli nüüd.
Nii et võib-olla toimus just nende valimistega väike pööre poliitika noorenemise ja moderniseerimise poole, kuigi naljakal moel oli selle käilakujuks vana kala Jüri Ratas. Üks hästi poliitikat tundev inimene arvas valimiskampaania keskel, et Ratase poolt ei hääleta ei vanad keskerakondlased, sest ta pole enam Keskerakonnas, ega vanad isamaalased, sest ta pole traditsiooniline Isamaa mees. Kusjuures ennustajal võis isegi õigus olla, aga ju siis polnudki nende vanade hääli vaja.
Niisiis on üks paljudest võimalustest valimistulemusi analüüsida uue ja vana aja võitluse võtmes, kindlasti pole see õigem ega valem kui mõni teine moodus. Kindlasti leidub palju neid, kes on pettunud, et tiktokitantsul on suurem mõju kui selgel akadeemilisel nägemusel Euroopa tulevikust, aga valijal on alati õigus ja võitjate üle kohut ei mõisteta.
Europarlamendi valimiste järelmõjusid sisepoliitikale saame näha juuni ja juuli jooksul. Suure tõenäosusega see Isamaa sõnastatud "valelik poliitika" Eestis siiski jätkub, hoolimata sellest, et nad valimised võitsid, aga võib-olla läheb valitsus remonti, võib-olla vahetab keegi erakonda ning teeb endale tiktokikonto, võib-olla veereb Jüri Ratas euroliidu võimukoridorides sellise hooga, et tükid taga.
Päeval pärast valimisi on kõik veel võimalik, sest uksed on lahti, tuul tõmbab ja õhtul esineb Tartus Sting, kes kunagi laulis, kuivõrd oluline kommunikatsioonivahend on hoopis pudelipost. Jäämegi siis vast valitud Euroopa Parlamendi liikmeilt ootama pudeliposti, sest kirjutada oskavad nad kõik ja tühje pudeleid on Brüsselis jalaga segada.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel