Itaaliasse Apuuliasse saabusid peale G7 riikide ja Euroopa Liidu juhtide ka erikülalised, sealhulgas Paavst Franciscus ja Ukraina president Volodõmõr Zelenski.

Kohtumine toimus keset süvenevaid poliitilisi segadusi – Euroopa Parlamendi valimistel said Prantsusmaa ja Saksamaa juhid poliitiliselt haavata ning tunnistatakse parempopulistide tõusu. Ka võõrustaja, Itaalia peaminister Giorgia Meloni oli kunagi euroskeptik ja Vene režiimi juhi Vladimir Putini austaja. Meloni on seni veendunud parempoolne, püüdes juhtida Euroopat uues suunas.

On aga selge, et Itaalias valmistati ette sammud, kuidas pakkuda Ukrainale majanduslikku tuge ja piirata Venemaa agressiooni, ning mida jätkatakse sel nädalavahetusel Šveitsis Ukraina rahukonverentsil.

Ainuüksi 50 miljardi dollari suurune laen Ukrainale külmutatud Vene varade kasumilt peaks andma Vene režiimile signaali, et aeg ei ole nende poolel. Esimesed summad peaksid Ukrainasse jõudma enne aasta lõppu. Enne on vaja ära teha tehnilised eeltööd.

Eraldi 300 miljoni dollari suurusest abist teatas Suurbritannia ja Saksamaa lubas teha kõik, et Ukraina saaks tänavu eksportida vähemalt 7,2 miljonit tonni põllumajandussaadusi kuus.

Paraku on vanade rahvusvaheliste organisatsioonide globaalne mõju vähenemas. Rahvusvahelist süsteemi ei saa kujundada ainult üksikud superriigid. Pärast teist maailmasõda kehtestatud süsteem lihtsalt ei sobi kaasaega.

Kui vaadata Venemaa sissetungi Ukrainasse või Lähis-Ida konflikti või migratsioonikriise, on selge, et teatud riigid rikuvad reegleid, norme ja standardeid, millele praegune rahvusvaheline kord rajaneb. Kuude kaupa esitatud üleskutsed ei viinud rahuni. Pigem panid Iisraeli puhul asjad liikuma massimeeleavaldused ja noorte ülestõus ülikoolilinnakutes.

G7-lt ja teistelt rahvusvahelistelt osalejatelt oodatakse ja nõutakse rohkem. Ka seekord korrati paljuski varasemaid kohustusi, uusi ei võetud ja märkimisväärset edu ei pakutud, kui välja arvata Ukrainaga seonduv. Migratsiooni-, kliima ja abordiküsimused jäid suhteliselt varju.