Enne seda kui Euroopa Ülemkogu jagab järgmise nädala teises pooles ära Euroopa Liidu kõrged ametikohad, valib endale uue peasekretäri ka teine üle-euroopaline institutsioon Euroopa Nõukogu, mille Parlamentaarne Assamblee Strasbourgis koguneb.

Kõrgele ametikohale pretendeerib kolm kandidaati: endine Eesti kultuuriminister Indrek Saar (Sotsialistid ja Demokraadid, edaspidi S&D), Šveitsi endine president Alain Berset (S&D) ning Euroopa Komisjoni justiitsvolinik Didier Reynders (Renew).

ERR-iga vestelnud allikate sõnul on favoriit just Saar, kes ka ise on tulemuse suhtes ootusärev: "Eestlastele loomuomaselt võiks öelda niimoodi: tuleb olla tagasihoidlikult optimistlik ja anda endast parim nendel viimastel päevadel. Mis on aga tõde, selgub loomulikult siis, kui hääled on loetud."

Saare kasuks räägib mitu aspekti. Esiteks see, et Euroopa Rahvapartei ei ole üles seadnud enda kandidaati, sest 2019. aastal valiti peasekretäriks nende esindaja Horvaatiast Marija Pejčinović Burić. Kuivõrd varem on just kaks suuremat poliitperekonda ametikoha omavahel ära jaganud, siis on nüüd loogiliselt sotside kord.

Ent nende seast on kohale sel korral kaks pretendenti, sest kandidaadi seavad üles rahvuslikud delegatsioonid ja mitte erakonnad. Aprilli sessioonil toimunud sisehääletusel toetas Saart 72 protsenti fraktsioonist ning ülejäänud hääled läksid Bersetile. Poliitilise loogika järgi tuleks sotsidel ametikoha kindlustamiseks nüüd koonduda Saare taha.

Teiseks on Indrek Saar osalenud organisatsiooni töös eri aegadel kokku ligi 10 aastat ning tunneb seda hästi. Ametikohtade järgi vaadates on kaks ülejäänud kandidaati küll tugevama CV-ga, ent samas pole neil varem olnud Euroopa Nõukoguga just suurt pistmist.

Berset on tegutsenud aktiivselt Šveitsi sisepoliitikas ning Euroopa Julgeoleku ja Koostöö organisatsioonis OSCE. Reynders oli Belgias 20 aastat järjest erinevatel ministri ametikohtadel ning viimased viis on ta veetnud Euroopa Komisjonis. See võib isegi tema kahjuks rääkida, sest ERR-ile on vihjatud, et varasemate kõrgete ametikohtade tõttu suhtub Reynders kandidatuuri üleolevalt.  Samuti on ta varem juba korra peasekretäri kohale kandideerinud ja kaotanud. See juhtus 2019. aastal, mil ta kogus 105 delegaadi toetuse, Pejčinović Burići 159 vastu.

Sel korral on õigus valima tulla 306-l delegaadil, ent suure tõenäosusega kõik nad kohale ei ilmu. Seda näitab varasem praktika ning tänavu on ilmselt Suurbritannia ja Prantsusmaa parlamendi liikmetel käed-jalad tööd täis riigisiseste valimiskampaaniate tegemisel. Ka see võiks tulla Saarele kasuks, et Reyndersit südamelähedasemaks valikuks pidavatel prantsuse liberaalidel pole eriti motivatsiooni kohale tulla.

Viimased kuud on Saar ka Eesti riigi toel teinud aktiivset kampaaniat ehk sõitnud kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike läbi, et kohtuda sealsete delegaatidega.

"Neid võimalusi olen üritanud viimaste kuude jooksul luua ja kasutada nii palju kui vähegi võimalik. See tähendab seda, et olen käinud nende riikide pealinnades ja kuna sellel organisatsioonil on vahepeal ka komiteede istungid, siis nende istungite serval on olnud võimalik kohtumisi teha. Ja siis on olnud ka mõned ametlikud kuulamised, kus kõik kandidaadid esitasid oma visiooni," sõnas Saar.

Samas on keeruline hinnata, kuivõrd on see veenmistöö vilja kandnud, sest rahvusvahelistes organisatsioonides ei ole isikuvalimiste tulemused lihtsasti ennustatavad. Kui rahvuslikes parlamentides on võimalik häälte jagunemist jälgida ja kontrollida lihtsalt, siis siin võivad mängu tulla regionaalsed eripärad ja erinevad riikidevahelised suhted.

25. juunil toimuval hääletusel tuleb valituks osutumiseks esimeses voorus koguda absoluutne häälteenamus ehk 50 protsenti pluss üks hääl. Kui ükski kandidaat seda ei saavuta, siis jätkavad järgmises voorus kaks enim häält kogunut. Teises voorus läheb valituks osutumiseks vaja juba lihthäälteenamust.

Peasekretäri ametiaeg algab 18. septembril ning kestab viis aastat.

1949. aastal loodud ja praegu 46 riiki ühendav Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on edendada demokraatiat ning kaitsta inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid Euroopas. Organisatsiooni peakorter asub Prantsusmaal Strasbourgis.

Euroopa Nõukogu egiidi all on vastu võetud enam kui 220 konventsiooni ja lepingut, kõige tuntum on Euroopa inimõiguste konventsioon, mille alusel asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.

Euroopa Nõukogu ei kuulu EL-i institutsioonide hulka. Strasbourgis tegutseva Euroopa Nõukogu ingliskeelne nimetus on Council of Europe, samas kui Euroopa Liidu Nõukogu (mida vahel nimetatakse ka ministrite nõukoguks) nimetus inglise keeles on Council of the European Union ja Euroopa Ülemkogu (tippkohtumise) nimetus on inglise keeles European Council.

Alates 1996. aastast oli Euroopa Nõukogu liige ka Venemaa, kuid pärast Venemaa täiemahulise sõjalise sissetungi algust Ukrainasse 2022. aasta veebruaris visati riik sellest organisatsioonist sama aasta märtsis välja.