Esimeses toimuv meenutab kangesti Edgar Savisaare aegse Keskerakonna sisedünaamikat, teine kipub kopeerima omaaegse uue partei, Res Publica, saatust. Mõlemal juhul võib siiski täheldada hulga olulisi lahknevusi oma kunagistest eelkäijatest, mis muudabki nende juhtumite võrdlemise eriti intrigeerivaks.

Alustame EKRE ja Savisaare juhitud Keskerakonna paralleelist. Üldine loogika on ju mõlema partei puhul märkimisväärselt sarnane. Partei koondub karismaatilise liidri või juhttuumiku – EKRE puhul siis perekonna – ümber. Esilagu näibki, et seesugune juhikeskne mudel võib tuua suurt edu. Valimistel läheb hästi, jõutakse isegi valitsusse, kuid ajapikku selgub, et partei juhtide stiil ja väärtused pole Eesti mitmeparteisüsteemis teistele potentsiaalsetele koalitsioonipartneritele vastuvõetavad ning erakond tõrjutakse poliitilisse isolatsiooni. Valimistel tulevad esimesed tagasilöögid ning osale ambitsioonikamatest parteilastest näib, et erakond vajab tõsist käiguvahetust. Järgneb üsna inetu sisetüli ja pereheitmine. Ometi jääb valdav enamus parteiliikmetest juhile, või perekonnale, lojaalseks. Erakond jätkab, küll veidi räsitud kujul, samal kursil ning radikaliseerub veelgi. Lõhenemisi ja pereheitmisi võib tulla ette edaspidigi ning need korduvad tsükliliselt. Savisaare Keskerakond elas läbi vähemalt neli suuremat lõhenemist. Vaevalt, et ka EKRE-s äsja toimunu viimaseks jääb.

Siit tulebki esile kolm olulist erinevust Helmete partei ja omaaegse Keskerakonna vahel. Esiteks, Keskerakonna baasvalijate hulk oli tunduvalt arvukam kui tänasel EKRE-l, mis lubas esimesel, hoolimata lõhenemistest, alati umbes 20-25-protsendise toetusega suurparteina jätkata. Teiseks, mis veelgi olulisem, Martin Helme ei anna oma karismalt ning kunagistelt teenetelt Eesti riigi ehitamisel kuidagi Savisaare mõõtu välja. Piisab vaid vaadata mõlema poliitiku häältesaake riigikogu või kohalikel valimistel ja pilt saab selgeks: Martin Helme rekord küünib kusagile 6000 hääle kanti, samas, kui Savisaare 30 000 ja 40 000 häältesaagid on paljudel veel tänaseni meeles. Kolmandaks, Savisaarel oli Tallinna linnapeana käes võimas administratiivne ressurss, mille pealt tõesti pidevalt "uusi Boroditšeid kasvatada" ja nii parteile üsna viljakas eliidi taimelava tagada. Kus on EKRE-l analoogne kasvulava? Kokkuvõtlikult, kui Helmed soovivad, sarnaselt Savisaarele, rakendada juhtimisfilosoofiat, et partei võrdubki nemad, siis võiksid nad siin palju ettevaatlikumad olla.  

Kuid liigume teise déjà-vu-hetke juurde. Eesti 200-ga toimuv meenutab juba mõnda aega seda, mis leidis paar aastakümmet tagasi aset Res Publicaga. Mõlemad uhiuued parteid tegid valimistel hea tulemuse ning said üsna ähmase lubaduse pealt, et muudavad Eesti poliitika uueks, parlamenti. Res Publica lubas täiesti uut ja eetilist poliitikastiili, Eesti 200 pikka plaani Eestile. Tähelepanuväärsel kombel suutsid mõlemad erakonnad vältida vabaerakondlikku naiivset idealismi ning kaasata oma ridadesse inimesi, kellel oli reaalne kogemus ja tunnetus, kuidas poliitikat tegelikult tehakse. See siiski neid ei päästnud. Saades valitsusse, kohtuti karmi poliitilise reaalsusega ning uudsuse võlu haihtudes ilmnes, et partei südames valitseb maailmavaateline hõredus. Res Publica propageeritud "hooliv konservatism" jäigi kõigile arusaamatuks. Eesti 200 "pikk plaan Eestile" aga hakkab järjest oma päevakajalisust kaotama, kuna üha karmistuv geopoliitiline ja majanduslik reaalsus vähendab meie valikute ruumi silmanähtavalt. 

Me ei tea, milline saab olema Eesti 200 saatus, kuid juba praegu tuleb esile kaks olulist erinevust Res Publicast. Esiteks, Res Publica pani tõsiselt rõhku parteiorganisatsiooni ehitamisele, mis tagas neile viimases agooniaski kaheksaprotsendise toetuse 2005. aasta kohalikel valimistel. Eesti 200 on aga oma organisatsiooni laiendamise viimastel aastatel üsna unarusse jätnud ja see ilmselt maksab neile kätte juba järgmise aasta kohalikel valimistel. Teiseks, Res Publica maailmavaatelised eesmärgid olid tegelikult ju veelgi hägusamad kui tänasel Eesti 200-l. Viimase puhul on vähemalt arusaadav, et ollakse liberaalne erakond, kuigi keegi pole veel usutavalt avalikkusele ära seletanud, mis oluline vahe on Reformierakonna liberalismil ja Eesti 200 omal.

Niisiis, poliitika pakub ikka ja jälle déjà-vu-hetki, kuid kunagi pole need kordusetendused, vaid pigem interpretatiivne teater, kus uued trupid mängivad sama tükki vägagi erineval moel ja uudse lavakujundusega.    

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.