Kui möödunud nädalal alustasid uut aastaringi suuremad ja väiksemad koolijütsid, siis sel nädalal koguneb uueks hooajaks taas riigikogu. Ja kui eelmisel nädalal oli kõneaineks see, kuidas soosida lastes õpihimu ning mitte tappa koolirõõmu, siis nüüd oleks paslik arutada selle üle, kuidas tagada meie riigile tõhus seadusloome ja meie rahvale toimiv esindatus.

Head riigikogu liikmed, teie olete Eestis ainus üleriigiliselt otsevalitav institutsioon ja seetõttu on antud teile ka põhiline otsustusõigus kõigis olulisemates riiklikes ja ühiskondlikes küsimustes. Jah, me nuriseme pidevalt, et te olete kummitempel, tsirkus või lihtsalt jututuba, kus suured lubajad koos on, aga midagi ära ei tee. Vastutus, mida kannate, ei ole kergete killast. Parlamentide toimimist ümbritsevad arvukad paradoksid.

Näiteks tahaksime meie, valijad, ühtaegu nii seda, et te täidaksite täpselt kõiki meile valimiste eel antud lubadusi. Aga teisalt ei meeldi meile ka pelgalt seaduste viseerimine, vaid me tahaks, et te oleksite targemad ja ettenägelikumad kui meie. Oskaksite täna välja töötada ja vastu võtta seadusi, mis meie homset elu paremaks muudavad, ka asjades, millele me ise veel mõelda ei oska.

Teiseks tahaksime me, et otsused, mis te teete, oleksid lihtsad ja arusaadavad, aga see kõik toimub olukorras, kus poliitika ja valitsemine on üha keerukamad ja otsustamine toimub alati vaid osalise info alusel.

Maksumuudatused on prognostilised, tegelikult ei tea keegi täpselt, kui palju nende tulemusel makse laekub ja milliseid kõrvalmõjusid need kaasa toovad. Piirangud meeleavalduste korraldamisele kui ühele põhiõigusele võivad aidata ennetada meie julgeolekule ohtlikke provokatsioone, aga need võivad viia ka demokraatia hääbumiseni. Palun, otsus on teie. Me kõik tahaks näha, et riigikogu oleks sümpaatne ja usaldusväärne institutsioon. Aga teisalt, iga otsus, mis toob teile poolehoidjaid, toob vähemalt teist sama palju ka ägedaid vastaseid.

Ja loomulikult tahaksime, et meile meelt mööda lubadused saaksid täidetud võimalikult kiiresti, ebameeldivates küsimustes sooviks aga võimalikult pikka teostusvälpa, et oleks aega ohukohti välja sõeluda või veel parem, jätta need otsused üldse vastu võtmata.

Seda loetelu võiks kahtlemata jätkata.

Kui see kõik on nii paradokse täis, siis kuidas hinnata riigikogu sooritust? Mina pakuksin siinkohal välja kaks kõige olulisemat. Ei, mitte erakondade reitingud. Ega ka mitte riigikogu kui institutsiooni usaldusväärsus. Teame ju, et esimestest mõtlete te liiga palju ja teisest liiga vähe.

Pigem on oluline on tagada poliitika kujundamise ja seadusloome kvaliteet ning see, et meie, valijad, otsustest ka aru saaks.

Esimese puhul on heaks mõõdikuks võimalikult vähene ümbertegemise vajadus. Sageli tähendab see aeganõudvamat ettevalmistust, aga mis mõtet on kiirustada, kui president või õiguskantsler asjale pidurit tõmbab või järgmine parlamendikoosseis asjaga otsast peale peab alustama? Kas tõesti vaid selleks, et tekitada ennatlikku elevust oma pooldajates? See ei tundu nende suhtes aus.

Teine mõõdik võiks olla see, kui palju meist, valijatest, langetatavatest otsustest aru saab.

Parem kommunikatsioon aitab valijal mõista, miks on oluline teha otsuseid, mis valimiskampaania ajal lubaduste pingereas just eriti kõrgel kohal ei figureerinud. Või miks on vaja vastu võtta otsuseid, mille puhul on endiselt üleval teatud riskid, ja kuidas neid riske maandatakse.

Parem kommunikatsioon ei tähenda seejuures tingimata lihtsamaid ja löövamaid selgitusi. Üks tänapäevast parlamentarismi kummitav paradoks on tegelikult seegi, et parlamendi kõnetoolis ei käida enam parlamentaarses arutelus osalemas, mille tulemuseks peaks olema algversioonist parem kompromisslahendus. Sageli minnakse kõnepulti sotsiaalmeedia jaoks videoklippe filmima. Paraku annavad sellised klipid meile, valijatele, jälle üsna lünkliku pildi.

Pigem on oluline, et võimalikult erineva poliitikahuvi ja ettevalmistusega inimesed saaksid langetatavatest otsustest aru. Peagi on parlamenti jõudmas hulk enamasti ebapopulaarseid seadusmuudatuse eelnõusid, mis seonduvad järgmise aasta riigieelarvega. Kasvõi laupäevase "Aktuaalse Kaamera" vox populi rubriik näitab, kui suur on kohati see selgitusvajak. Milliseid hüvitisi koomale tõmmatakse ja kelle jaoks?

Arutleva demokraatia eksperimendid näitavad, et ka erialase ettevalmistuseta tavakodanik on võimeline vastu võtma vastutustundlikke ja põhjendatud otsuseid, kui serveerida talle poolt- ja vastuargumendid talle arusaadavas keeles. Selleks, et tuvastada, mis kellelegi arusaadav on, on vaja head kuulamisoskust.

Niisiis, head riigikogu liikmed, soovin teile nii läbikaalutletud ja tulevikutundlikku otsustamist kui ka head kuulamisoskust, nobedat sulge ja jõudu, et jõuaksite võimalikult paljudele kohtumistele valijatega. Mõlema eesmärgi täitmisel on teil ka arvukaid liitlasi nagu õigusnõunikud, poliitikaeksperdid ning ajakirjanikud. Ja eks meil valijatena ole samuti tark kuulata ühe kõrvaga, kuidas õigustab tehtavaid muudatusi koalitsioon ja milliseid riske toob seal välja opositsioon.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.