Valitsus kiitis neljapäeval heaks avaliku enampakkumise korraldamise, et leida Tartu Agro kasutuses olevale põllumajandusmaale 12 aastaks kasutaja. Riigile kuulub seal kokku 57 kinnisasja ja need antakse rendile põllumajanduslikuks otstarbeks turupõhise hinnaga.

Maa-amet määrab maatükkidele alghinnad vastavalt turuanalüüsile.

Veel juunis ütles regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman (SDE), et maa pannakse enampakkumisele neljas tükis, sest ühes tükis pakkumine ei vasta praegustele seadustele ja nii on teistel ettevõtjatel võrdsemad võimalused oma pakkumistega välja tulla.

See ei olnud meeltmööda Tartu Agrole, mille juhataja Andres Härm selgitas toona, et maade tükeldamine lõhub nende senised tegevusvõimalused, sest ettevõtte majandusloogika on üles ehitatud terviklikule maakasutusele

Sel esmaspäeval käis Hartman Tartu Agro esindajatega Tartus kohtumas ja neljapäeval sündiski valitsuse otsus panna ettevõtte renditavad maad enampakkumisele, kuid see ei sisalda enam infot maa neljas tükis pakkumise kohta ning põllumajandusministeeriumi kinnitusel polegi praegu selge, mitme osana maad enampakkumisele lähevad.

"Ettevalmistavate toimingute käigus analüüsitakse, kas osadeks jaotamine on otstarbekas ning kui seda tehakse, siis lähtutakse sellest, et suured põllumassiivid oleksid ühes enampakkumise esemes koos. Seejärel otsustab regionaal- ja põllumajandusminister kogu info põhjal maade enampakkumisele suunamise, seal hulgas, mitmes osas maad enampakkumisele lähevad," ütles ministeeriumi maapoliitika ja riigivara osakonna juhataja Oliver Eglit.

Maatükkide osadeks jaotamise küsimus võib olla maa edasise saatuse osas otsustava tähtsusega: nimelt, kui kõik maatükid lähevad oksjonile ühiselt, võib konkurentidel, kes selle vastu huvi tunnevad, nappida aega, et oma äriplaani nii kiiresti üles ehitada ja pangast vajalikke garantiisid saada. Väiksemate tükkide haaval maa enampakkumisele panek annaks aga võimaluse oma äri laiendada suuremale hulgale ettevõtetele.

Enampakkumise tingimused on küll kõigile osalejatele võrdsed, kuid riigivaraseadus annab praegusele rentnikule siiski teatava eelise: kui Tartu Agro enampakkumisel osaleb, kuid võitjaks ei osutu, on neil õigus maa kasutusse saada oksjonil kujunenud hinnaga, kui ta sellest viie päeva jooksul teada annab.

Enampakkumise võitjaga soovib riik sõlmida lepingu, mis hakkab kehtima tuleval aastal, mil leping Tartu Agroga läbi saab. Enampakkumisel osalemiseks tuleb tasuda tagatisraha, mis kasutusse andmise puhul on kolme kuu kasutustasu summa.

Tartu Agro rendileping sündis kirevatel asjaoludel

Tartu Agro eelkäijaks oli nõukogude ajal tegutsenud Tartu katse-, näidis- ja riigimajand, millele peatselt enampakkumisele minev maa 1990. aastate hakul kuulus. Kuigi sellesse perioodi jäi aktiivne maade tagastamine õigusjärgsetele omanikele, siis kõnealune maa jäeti tagastamata. Põllumajandusminister oli toona rahvaliitlane Aavo Mölder, hilisem Tartu Agro omanik. 

1999. aastal otsustas värske põllumajandusminister Ivari Padar (SDE) jätta riigi omandisse lisaks tema eelkäija, Koonderakonda kuulunud Andres Variku soovitud 90 hektarile veel 3000 hektarit maad. Padari otsusega rentis riik kõnealused maad Tartu Agrole hinnaga 10 000 krooni ehk umbes 639 eurot aastas ning rendileping sõlmiti 25 aastaks. Põllumeeste kogu teatas toona, et see rendihind oli turuhinnast ligi 30 korda soodsam.

Nende maade baasil moodustati omakorda riigimajand Tartu Agro, mis erastati selle toonastele juhtidele.

2005. aastal avaldatud auditis tõi riigikontroll välja, et põllumajandusministeerium oli andnud vara rendile riigile kahjulikel tingimustel ning muu hulgas toodi dokumendis välja ka Tartu Agro juhtum.

Riigikontroll märkis, et ehkki ministeerium põhjendas sümboolset renditasu lepingus sisalduva kohustusega, et rentnik kannab kõik maa korrashoiu ja parendamisega seotud kulutused, sealhulgas investeerib maaparandussüsteemide uuendamisse, taimekaitsesse ja muusse, ei ole renditasu sisumine rentniku tavalise majandustegevusega mõistetav ega veena, et riik saab tehingust tulu.

"Lepingus sätestatud rentniku kohustustest ei olnud ükski selline, mille tulemusel maa väärtus oluliselt või püsivalt oleks suurenenud, s.o mida saaks käsit­leda kinnisasja parendamisena," tteatas riigikontroll toona.

Lisaks tõdes audit, et kasutusvalduses olevat asja peab rentnik niikuinii omal kulul kor­ras hoidma ja asja tavaliseks korrashoiuks ka vajalikke parendusi tegema. Riigikontroll märkis, et maaparandus­süsteemide hooldamiseks ja uuendamiseks, samuti maade lupjamiseks oli äri­ühin­gul võimalik taotleda riiklikke toetusi.

Alates 2005. aastast tõsteti renditasu 80 000 kroonini ehk ligi 5113 euroni aastas.

Aastatel 2007-2014 põllumajandusminister olnud Helir-Valdor Seeder (Isamaa) kutsus Tartu Agro rendimaadega toimunu uurimiseks kokku komisjoni, mis andis soovituse võtta võimalusel tagasi 1999. aastast pärinev käskkiri, millega Tartu Agro maad riigi omandisse jäeti. 2014. aastal, mil Padar uuesti põllumajandusministriks sai, lubas ta, et ministeerium teeb õigusliku analüüsi, kas see on võimalik.

Euroopa Komisjon sai samal aastal kaebuse, et Tartu Agroga allapoole turuhinda sõlmitud rendileping võib olla ebaseaduslik riigiabi, sest alates 2004. aastast, mil Eesti astus Eesti Euroopa Liitu, hakkas kehtima kohustus järgida EL-i konkurentsireegleid. Eesti jäi vaidluses seisukohale, et ebaseaduslikku riigiabi pole antud.

2017. aastal alustas Euroopa Komisjon ametlikku uurimismenetlust ja jõudis 2020. aasta alguses otsusele, et Tartu Agro sai siseturuga kokkusobimatut riigiabi ja neil tuleb riigile tagasi maksta 1,2 miljonit eurot.

Tartu Agro pöördus seepeale Euroopa Kohtusse ja nõudis, et EL-i üldkohus tühistaks komisjoni riigiabi otsuse tervikuna. 2022. aastal saigi Tartu Agro EL-i üldkohtus võidu. Kohus leidis, et Euroopa Komisjon oli enda otsustes olukorda ebaõiglaselt lihtsustanud ning taandanud küsimuse ebatäpsetele arvutustele.