8. augustil teatas põllumajandusministeerium, et valitsus otsustas anda nõusoleku panna enampakkumisele ligi 25 aastat Tartu Agro rendil olnud maatulundusmaad. Riigile kuulub seal 57 kinnisasja ja uus rendileping on plaanis sõlmida 12 aastaks, kuid millistel tingimustel ja mitme osana, pidi pressiteate kohaselt otsustama Piret Hartman.

Nüüd aga ütles põllumajandusministeeriumi nõunik Agnes Janson, et otsus ei olegi enam Hartmani teha.

"Peaministri korraldusega täidab alates 12. augustist regionaal- ja põllumajandusministeeriumi valitsemisel oleva hoonestamata riigimaa suhtes valitseja ülesandeid majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo," sõnas ta.

Janson lisas, et praegu käivad maa-ametis tööd rendileminevate kinnistute vajalikel juhtudel jagamisega kinnistusraamatus ning maade hindamiseks vajaliku info kokkupanemisega ja seejärel hindamisega.

"Minister saab oma otsuse teha seejärel, kui kõik eeltoimingud saavad tehtud ja sellega kõigis aspektides terviklik info on olemas," lisas Janson.

Majandusministeeriumist öeldi ERR-ile, et neil enampakkumise kohta praegu rohkem infot ei ole, sest ettevalmistusega tegeleb jätkuvalt regionaalministeerium. Seega ei ole teada veel sedagi, millal tingimused valmis saavad ja kas seda jõutakse teha augustis.

Veel juunis plaanis Hartman maa tükkidena oksjonile panna

Veel juunis ütles Piret Hartman, et aastakümneid Tartu Agro kasutada olnud maa pannakse enampakkumisele neljas tükis, sest ühes tükis pakkumine ei vasta praegustele seadustele ja nii on teistel ettevõtjatel võrdsemad võimalused oma pakkumistega välja tulla.

See ei olnud meeltmööda Tartu Agrole, mille juhataja Andres Härm selgitas toona, et maade tükeldamine lõhub nende senised tegevusvõimalused, sest ettevõtte majandusloogika on üles ehitatud terviklikule maakasutusele

5. augustil käis Hartman Tartu Agro esindajatega Tartus kohtumas ja seejärel sündiski valitsuse otsus panna ettevõtte renditavad maad enampakkumisele, kuid otsuses ei sisaldunud enam klausel panna maa pakkumisele neljas tükis.

Maatükkide osadeks jaotamise küsimus võib olla maa edasise saatuse osas otsustava tähtsusega: kui kõik maatükid lähevad oksjonile ühiselt, võib konkurentidel, kes selle vastu huvi tunnevad, nappida aega, et oma äriplaani nii kiiresti üles ehitada ja pangast vajalikke garantiisid saada. Väiksemate tükkide haaval maa enampakkumisele panek annaks aga võimaluse oma äri laiendada suuremale hulgale ettevõtetele.

Enampakkumise tingimused on küll kõigile osalejatele võrdsed, kuid riigivaraseadus annab praegusele rentnikule teatava eelise: kui Tartu Agro enampakkumisel osaleb, kuid võitjaks ei osutu, on neil õigus maa kasutusse saada oksjonil kujunenud hinnaga, kui ta sellest viie päeva jooksul teada annab.

Enampakkumise võitjaga soovib riik sõlmida lepingu, mis hakkab kehtima tuleval aastal, mil leping Tartu Agroga läbi saab. Enampakkumisel osalemiseks tuleb tasuda tagatisraha, mis kasutusse andmise puhul on kolme kuu kasutustasu summa.

Enampakkumisele mineva maa-ala minevik on kirju

Tartu Agro eelkäijaks oli nõukogude ajal tegutsenud Tartu katse-, näidis- ja riigimajand, millele peatselt enampakkumisele minev maa 1990. aastate hakul kuulus. Kuigi sellesse perioodi jäi aktiivne maade tagastamine õigusjärgsetele omanikele, siis kõnealune maa jäeti tagastamata. Põllumajandusminister oli toona rahvaliitlane Aavo Mölder, hilisem Tartu Agro omanik. 

1999. aastal otsustas värske põllumajandusminister Ivari Padar (SDE) jätta riigi omandisse lisaks tema eelkäija, Koonderakonda kuulunud Andres Variku soovitud 90 hektarile veel 3000 hektarit maad. Padari otsusega rentis riik kõnealused maad Tartu Agrole hinnaga 10 000 krooni ehk umbes 639 eurot aastas ning rendileping sõlmiti 25 aastaks. Põllumeeste kogu teatas toona, et see rendihind oli turuhinnast ligi 30 korda soodsam.

Nende maade baasil moodustati omakorda riigimajand Tartu Agro, mis erastati selle toonastele juhtidele.

2005. aastal avaldatud auditis tõi riigikontroll välja, et põllumajandusministeerium oli andnud vara rendile riigile kahjulikel tingimustel ning muu hulgas toodi dokumendis välja ka Tartu Agro juhtum.

Riigikontroll märkis, et ehkki ministeerium põhjendas sümboolset renditasu lepingus sisalduva kohustusega, et rentnik kannab kõik maa korrashoiu ja parendamisega seotud kulutused, sealhulgas investeerib maaparandussüsteemide uuendamisse, taimekaitsesse ja muusse, ei ole renditasu sisumine rentniku tavalise majandustegevusega mõistetav ega veena, et riik saab tehingust tulu.

Lisaks tõdes audit, et kasutusvalduses olevat asja peab rentnik niikuinii omal kulul kor­ras hoidma ja asja tavaliseks korrashoiuks ka vajalikke parendusi tegema.

Alates 2005. aastast tõsteti renditasu 80 000 kroonini ehk ligi 5113 euroni aastas.

Aastatel 2007-2014 põllumajandusminister olnud Helir-Valdor Seeder (Isamaa) kutsus Tartu Agro rendimaadega toimunu uurimiseks kokku komisjoni, mis andis soovituse võtta võimalusel tagasi 1999. aastast pärinev käskkiri, millega Tartu Agro maad riigi omandisse jäeti. 2014. aastal, mil Padar uuesti põllumajandusministriks sai, lubas ta, et ministeerium teeb õigusliku analüüsi, kas see on võimalik.

Euroopa Komisjon sai samal aastal kaebuse, et Tartu Agroga allapoole turuhinda sõlmitud rendileping võib olla ebaseaduslik riigiabi, sest alates 2004. aastast, mil Eesti astus Eesti Euroopa Liitu, hakkas kehtima kohustus järgida EL-i konkurentsireegleid. Eesti jäi vaidluses seisukohale, et ebaseaduslikku riigiabi pole antud. 2017. aastal alustas Euroopa Komisjon ametlikku uurimismenetlust ja jõudis 2020. aasta alguses otsusele, et Tartu Agro sai siseturuga kokkusobimatut riigiabi ja neil tuleb riigile tagasi maksta 1,2 miljonit eurot.

Tartu Agro pöördus seepeale Euroopa Kohtusse ja nõudis, et EL-i üldkohus tühistaks komisjoni riigiabi otsuse tervikuna. 2022. aastal saigi Tartu Agro EL-i üldkohtus võidu. Kohus leidis, et Euroopa Komisjon oli enda otsustes olukorda ebaõiglaselt lihtsustanud ning taandanud küsimuse ebatäpsetele arvutustele.