Eelmisel nädalal otsustas valitsus, et umbes 3000 hektarile põllumajandusmaale, mida riik on ligi 25 aastat Tartu Agrole rentinud, korraldatakse enampakkumine. Eesmärk on leida maadele rentnik järgmiseks 12 aastaks, kuid põllumajandusministeerium pole veel otsustanud, kas oksjonile läheb maatükk tervikuna või väiksemate osadena.

Viimane on piima, liha ja teravilja tootva Tartu Agro jaoks otsustava tähtsusega, sest väiksemate tükkide haaval maa enampakkumisele panek annaks võimaluse osaleda suuremale hulgale ettevõtetele. Ehkki enampakkumise tingimused on kõigile võrdsed, on Tartu Agrol kui praegusel rentnikul õigus oksjonil kujunenud hinnaga maa kasutusse saada, kui nad sellest viie päeva jooksul teatavad.

Tartu Agro juhataja Andres Härm näeb olukorda mustades värvides. Ta ütles ERR-ile, et kui maad tükikaupa enampakkumisele lähevad, lõhub see nende ettevõtte ära.

Härmi sõnul ei käi põllumajanduses asjad nii, et kõigile pakutakse võrdseid võimalusi.

"Sa pead seda kohta tundma. Meie inimesed on põlvkondade viisi siin elanud ja töötanud, tugivõrgustiku rajanud. Kui Tartu Agro käest maad ära võtta, on nende elutöö hävitatud. Meil on masinate peal ja farmides tippspetsialistid, nad ei ole lükata-tõmmata. See on igapäevaelu lõhkumine ja hävitamine. On kuritegu, kui see nii peaks minema," rääkis ta.

Härm lisas, et põllumajanduses on omad reeglid, külvikorrad. Olulised on ka vahemaad.

"Ei ole nii, et tükk siit ja tükk sealt, meie tootmisloogika eeldab terviklikku maakasutust. Kui mingi osa ära võtta, siis muutuvad parameetrid, aga loomade arv suhestub kasutatava maaga," tõi Härm välja.

Osaühingu Männiku Piim juhataja Avo Samarüütel ütles, et kui Tartu Agro maad oksjonile pannakse, siis ilmselt huvilisi leidub, sest ilma maata ei saa midagi toota. Keeruline on aga öelda, kuidas riigil oleks õige käituda.

"Ajaloos on tehtud üks otsus ja 25 aastat on nüüd sellest mööda läinud. Järelikult oli siis mingi plaan Tartu Agro suhtes," lausus Samarüütel. "Täna müüa ära ja tükeldada... Seal on ju loomakasvatus taga ja kuna tegemist on suhteliselt atraktiivsete maadega, siis ma kardan, et võib-olla osa neist põllumaadest ei jää enam põllumeeste kätte. Seda on raske niimoodi majandada ja tulevikku vaadata, kui tulevad rahamehed seda asja lihtsalt ostma – olukord on tegelikult äärmiselt keeruline."

Veerand sajandit tagasi tehtud otsus oli neid maid tervikuna majandada ning kui see ei peaks enam võimalik olema, läheb Samarüütli sõnul raskeks sellist põllumajandustootmist jätkata.

"Kui nüüd jupikaupa tükeldada, ma hästi ei tea, kuidas seda mosaiiki kokku panna. Ma ei kujuta ette, millised võivad seal enampakkumise hinnad olla," tõdes Samarüütel ja lisas, et kindlasti on see selline maa, mis pakuks tulevikuks suurt huvi kinnisvarafirmadele, sest tegu on Tartu külje all asuva ettevõttega.

Seda, kas hind, mida Tartu Agro on seni riigile rendiks maksnud, on õiglane, ei osanud Samarüütel kommenteerida, sest ei ole detailidega kursis.

Samarüütel tõdes, et asukoht on neil maadel hea ja maa üsna väärtuslik, lisaks on seal ka maade korrashoiuga palju vaeva nähtud, sihikindlalt maaparandust tehtud, põllud on heas korras ja saagid kõrged.

"Seal võiks võib-olla teha mingi pilootprojekti, panna mingi tükike maad müüki ja vaadata, kuhu need hinnad tüürivad," pakkus Samarüütel välja. "Ostueelisõigus on Tartu Agrol. Kui teha 300-400 hektariga pilootprojekt, siis ei mõju see Tartu Agrole veel otsustavalt ja võib-olla hakkab hammas peale."

Samarüütli sõnul on kokkuvõttes tegu väga keerulise otsusega, kus ta ei tahaks kohtumõistjaks olla, sest kõik konkureerivad vabal turul ja samasugustel tingimustel, aga teistel tegijatel on maaküsimused paika loksunud.

"Nende nahas täna ei tahaks olla. Neil on ikkagi kaks väga tublit piimafarmi, mis töötavad väga hästi ja väga heal tasemel. Aga kui maa ära kaob, siis sisuliselt lõpetab see tegevuse," nentis ta.

Maa pakub huvi eelkõige samas piirkonnas tegutsejaile

Tartu Agro juhataja tõi välja, et ettevõte varustab toormega Tartu Biogaasi ja farmi kinnipanek mõjutaks ka viimase tegevust, sest muud väljundit neil pole. Härmi enda jaoks ei ole samuti lahenduseks mujal rakendust leida.

"Oleme põllumajandusinimesed, kuhu ma edasi lähen seda tööd tegema? Mul on kodu siin. Pension ka hakkab koitma, siis jään riigi rahakotile sotsiaalabi saama. Kas siis on riigile kasulikum loobuda kahest miljonist eurost, mis me aasta jooksul erinevaid riigimakse maksame?" küsis Härm, kelle sõnul ei jookse põllumehed riigi teise otsa maad harima.

Võrumaal Jaagumäe talu pidav Tarmo Timmi ütles, et Tartu Agro maad võiks ennekõike huvi pakkuda samas ümbruskonnas tegutsevatele ettevõtetele, sest kaugemal asuvate ettevõtete puhul läheks tootmiskulu liiga suureks ega tasuks ära. Siiski ei pidanud ta maade tükeldamise teel enampakkumisele panekut heaks mõtteks.

Timmi märkis, et põllumajandustootmine on tervik, seal on omad nõuded – teatud protsent peab olema teravilju, teatud protsent rapsi ja nii edasi.

"Kui tervik ära lõhkuda, siis see kahe jalaga tool ei pruugi enam püsti seista. Tootmismaht on ilmselt nende põldude pealt välja arendatud ja kui osa ära kaob, ei pruugi enam toimida," nentis ta.

Timmi sõnul on linna lähedal raskem põldu pidada ja ta tõi välja, et Tallinna lähedal tegutsenud Sagro ei suutnudki kinnisvaraarendajate pakkumistele vastu seista ning lõpetas tegevuse.

"Olen ise kooli ajal Tartu Agros praktikal olnud, seal olid suured kompleksid," meenutas Timmi. "Riik peab kavasid ja planeeringuid suuremalt vaatama, arendades suuremalt mõtlema. Kui suurem plaan on väikeste tükkidena müümine, on see ka plaan, aga demokraatia, et kellel on raha, sellel on õigus, pole ka alati kõige õigem."

Tartu Agro on ettevõtte juhi sõnul riigile lahenduseks igasugu variante välja pakkunud, avalikkuses aga räägitakse, nagu oleksid nad maad peaaegu ilma rahata enda kätte saanud.

"Kogu aeg räägitakse, et oleme üliodavat renti makstes saanud maid kasutada, see on vale," ütles Härm ja viitas Euroopa Üldkohtus vaidluses ebaseadusliku riigiabi üle saadud võidule. "Arvan, et oleme firma, kes on põllumaade kasutamise eest enim maksnud."

Praegu Tartu Agro poolt renditav maa kuulus Eesti taasiseseisvumise ajal Tartu katse-, näidis- ja riigimajandile ning riik otsustas 1990. aastatel maa õigusjärgsetele omanikele tagastamata jätta. Põllumajandusminister oli toona rahvaliitlane Aavo Mölder, hilisem Tartu Agro omanik. 

Härm märkis, et Mölder tuli praegustele Tartu Agro maadele pärast ministriameti lõppu ning riik tegi otsuse ettevõte erastada üheksa aastat pärast Möldri lahkumist ministriametist.

"See polnud võimalik, et Mölder tegi kõike enda jaoks," ütles Härm.

"Tahaks, et tõde jalule pääseks. Möldri otsusega tehti toona kuus riigimajandit, enamik neist läks pankrotti, aga Tartu Agro jäi ellu, lisaks veel Tori hobusekasvatus. Olenemata riigikorrast on siin kogu aeg tehtud tõsist ja kohusetundlikku tööd missioonitundega," sõnas Härm.

Ta lisas, et Tartu Agro oleks ka riigiettevõttena rahulikult edasi majandanud ja miks ta erastati, peab toonastelt otsustajatelt küsima.

"Ei olnud nii, et ainult Tartu Agro inimesed erastasid, oli avalik konkurss, aga Tartu Agro täitis lihtsalt need tingimused kõige paremini ja kohalikud inimesed said firma endale," lausus Härm.

Praegu on ettevõtte kasutuses olevad maad tema kinnitusel heas korras, sinna on palju panustatud ja tehtud tööd peremehetundega, vaatamata sellele, et tegu on rendimaaga.

Tartu Agro renditeema juured ulatuvad aastakümnete taha

1999. aastal otsustas värske põllumajandusminister Ivari Padar (SDE) jätta riigi omandisse lisaks tema eelkäija, Koonderakonda kuulunud Andres Variku soovitud 90 hektarile veel 3000 hektarit maad. Padari otsusega rentis riik kõnealused maad Tartu Agrole hinnaga 10 000 krooni ehk umbes 639 eurot aastas ning rendileping sõlmiti 25 aastaks. Põllumeeste kogu teatas toona, et see rendihind oli turuhinnast ligi 30 korda soodsam.

Nende maade baasil moodustati omakorda riigimajand Tartu Agro, mis erastati selle toonastele juhtidele.

2005. aastal avaldatud auditis tõi riigikontroll välja, et põllumajandusministeerium oli andnud vara rendile riigile kahjulikel tingimustel ning muu hulgas toodi dokumendis välja ka Tartu Agro juhtum.

Alates 2005. aastast tõsteti renditasu 80 000 kroonini ehk ligi 5113 euroni aastas. Praegu tasub Tartu Agro kasutuses olevate maade eest 152 eurot hektarilt.

Vaidlus rendihinna üle jõudis isegi Euroopa Kohtusse, mis jõudis 2020. aasta alguses otsusele, et Tartu Agro sai siseturuga kokkusobimatut riigiabi ja neil tuleb riigile tagasi maksta 1,2 miljonit eurot.

Tartu Agro pöördus seepeale Euroopa Kohtusse ja nõudis, et EL-i üldkohus tühistaks komisjoni riigiabi otsuse tervikuna. 2022. aastal saigi Tartu Agro EL-i üldkohtus võidu. Kohus leidis, et Euroopa Komisjon oli enda otsustes olukorda ebaõiglaselt lihtsustanud ning taandanud küsimuse ebatäpsetele arvutustele.

Eelmisel aastal oli Tartu Agro käive 10,56 miljonit eurot ja kasvas võrreldes eelnenud aastaga üle kümne protsendi. 117 töötajaga ettevõte jäi ligi 559 000 euroga kahjumisse. 2022. aastal teenis Tartu Agro 2,6 miljonit eurot kasumit.