Ehkki võrreldavad andmed pole kättesaadavad, võib eeldada, et Eesti on raha, relvade ja põgenike vastuvõtmisega aidanud Ukrainat suhtes meie rahvaarvu ja jõukusega rohkem kui ükski teine riik maailmas. Abi Ukrainale ongi väga vajalik, sest Ukraina kaitseb end inimerssurssidelt neli korda suurema Venemaa vastu.

Võitlejate puudus ongi Ukraina suurim probleem. Vene propagandakanalid levitavad kahjurõõmsalt videosalvestisi armeekõlbulike meeste püüdmisest Ukraina linnade tänavatel.

18–60-aastastel meestel on juba alates Venemaa agressiooni algusest vaid erandkorras lubatud Ukrainast lahkuda. Edasi on järk-järgult Ukrainast lahkumise tingimusi karmistatud. 2022. aasta sügisel keelati lahkuda välisülikoolides õppivatel tudengitel.

Selle aasta alguses Eestis viibides vastas Ukraina president Volodõmõr Zelenski ajakirjaniku küsimusele, kas Eesti peaks Ukrainale välja andma mobilisatsiooniealised mehed, et need mehed peaksid ikkagi olema Ukrainas ja abistama Ukrainat ning see ei puuduta ainult eesliinil sõdimist. "Ühe sõjaväelase eest maksab kuus kuni kaheksa maksumaksjat. Kui keegi töötab ja maksab makse, siis antakse samuti oma panus ja aidatakse oma riiki. Kui ollakse mobilisatsioonieas, aga ei olda eesliinil, ei maksta makse oma riigis ja ollakse seadusega vastuolus riigist lahkunud, siis see tekitab küsimusi," ütles Zelenski.

17. aprillil 2024 allkirjastas Zelenski õigusakti, millega muudeti Ukraina seadusi sõjaväeteenistuse, mobilisatsiooni ja sõjaväkke registreerimise küsimustes. Seadusest jäeti välja säte sõjaväelaste demobiliseerimiseks pärast 36-kuulist teenistust ja suurendati kontrolli kõrvalehoidjate üle. President kinnitas ühtlasi, et igaüks, kes on mobilisatsioonieas ja tegi midagi väljaspool mobilisatsiooniseadust, rikkus juba varem ning niigi üht või teist kehtivat seadust.

Ebaseaduslikku piiriületust mobilisatsioonist kõrvale hoidmiseks võidakse karistada kahe- kuni viieaastase vangistusega. Ukraina piirivalve kontrollib, kas piiriületajatel on dokument, mis vabastab nad sõjaväeteenistusest.

Ukrainast lahkunud isikute arvu kohta eri riikides pole päris täpseid andmeid, sest inimesed liiguvad riikide vahel ja osa põgenikuna kirjas olevatest isikutest pendeldab edasi-tagasi või on tegelikult hoopis kodumaale naasnud. Ent igatahes Eurostati andmetel on ajutise kaitse saanute osakaalult riigi elanikesse Eesti koos Läti, Slovakkia ja Tšehhiga Euroopas ja maailmas esirinnas.

Eestis oli ajutise kaitse all olevaid Ukraina põgenikke mai lõpu seisuga 34 000, Lätis 45 000, Slovakkias 121 000 ja Tšehhis 356 000. Aga Eestis on nende seas siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna andmetel juuni lõpu seisuga ka 6793 Ukraina mobilisatsiooniealist meest.

Oleme juba varem küsinud, kas ei oleks otstarbekam selle asemel, et põgenikke Eestis aidata, neid hoopis Ukrainas toetada, vältides nii Ukraina rahvastikukatastroofi, mis vältimatult riiki tabab, kui suurem osa põgenikke tagasi ei pöördu? Kes ise Ukrainas käinud, võib kinnitada, et läänepoolsetes regioonides sõjast erilisi märke pole. Ning kas poleks otstarbekam Eestis viibivaid Ukraina lapsi koolitada Ukraina õppekavade alusel ja vajadusel veebi teel, selle asemel, et neid õpetada neid eesti keeles, millest nad aru ei saa?[⁶]

Peamine mure on mobilisatsiooniealiste Ukraina meeste koondumine Eestisse. Nimelt peale ajutise kaitse, mis on erandlik menetlus eesmärgiga anda massilise sisserände korral viivitamatut ja ajutist kaitset välismaalastele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, pakub Eesti riik ka rahvusvahelist kaitset. Viimasel puhul kontrollitakse isiku tausta põhjalikumalt ja kaitse antakse pikemaks ajaks.

Nagu siseminister Lauri Läänemets käesoleva aasta 1. aprillil riigikogus arupärimisele vastates teatas: "Rahvusvahelise kaitse saamine on pikem ja keerulisem protsess, mille käigus tuleb tõdeda, et kaitse taotlejatel ei ole võimalik sõja tõttu minna tagasi oma kodumaale."

Mõned väljaanded on ilmutanud rea lugusid sellest, kuidas Eesti sõjaväeealisi Ukraina mehi ahistab, küsides neilt sõjaväepiletit. Ehkki viimase alusel elamisloa pikendamist ei otsustata. Seejuures on ekslik väita, et teised riigid peale Eesti ei kontrolli sõjaväeteenistusest vabastamise dokumente. Läti ja Leedu teevad seda ajutise ja rahvusvahelise kaitse andmisel juba 2022. aastast.

Kui ajutise kaitse all olevate põgenike arv on pigem tasapisi langenud, kuna osa neist on saanud elamisloa teisel alusel või lahkunud Eestist, siis on samal ajal hakanud järsult tõusma rahvusvahelise kaitse saanud isikute arv ja seda just Ukraina mobilisatsiooniealiste meeste arvel. Kui veel 2022. aasta lõpul oli rahvusvaheline kaitse siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna andmetel antud Eestis 2044 Ukraina põgenikule, kelle seas oli 1163 mobilisatsiooniealist meest, siis käesoleva aasta alguses olid vastavad arvud juba 5591 ja 3864 ning nüüd juuni lõpul 5995 ja 4169.

On arusaamatu, mis toimub. Miks just mobilisatsiooniealised Ukraina mehed vajavad Eestis kõige pikemaajalisemat kaitset? Kelle eest? Miks just nende arv ja osakaal pidevalt kasvavad? Kuidas on nad Eestisse tulnud? Miks pole neil võimalik oma kodumaale tagasi minna, nagu Läänemets väidab? Kas tõesti ei võetaks neid kodumaal kahe käega vastu, kui nad tahaksid võitlema või mingil muul moel oma sõjas olevat isamaad aitama minna, isegi sellest hoolimata, kui nad varem korraldusi rikkunud on?

Tõsi, kõik mehed ei ole rindevõitlejad. Ning kindlasti on osa neist Eestis rahvusvahelise ja ajutise kaitse saanud mehest sõjaväeteenistusest vabastatud. Kuid nagu Volodõmõr Zelenski väitis, vajab Ukraina neid ikkagi.

Igatahes peaksime aru saama, et kui Eesti annab Ukraina mobilisatsioonikohuslastele ajutist ja rahvusvahelist kaitset sellest hoolimata, et nad peaksid olema Ukrainas, õõnestab see Ukraina võitlejate kaitsemoraali.

Kas me ikka tahame Ukrainat abistada? Kui tahame, miks me siis ühe käega teeme üht, teisega aga teist?