Sisemiminister Igor Taro (Eesti 200) rääkis 29. oktoobril mitmele meediakanalile Eestis rahvusvahelise ja ajutise kaitse saanud Ukraina mobilisatsiooniealistest (18–60-aastastest) meestest. ("Uudis+" 29.10.2025). Seejuures käsitles ta minu koostatud arupärimist ja kirjalikku küsimust talle. Paraku on ministri sõnavõtud ilmekas näide sellest, kuidas arvude ja mõistetega manipuleerida, et saada tulemuseks teadlikult avalikkust eksitav "uhhuu" segapuder.

Alustagem mõistetest. Ajutine kaitse (TPD) ehk massiline kriisimeede antakse Ukrainast põgenenud inimestele automaatselt ilma üksikmenetluseta. Ajutine kaitse antakse üheks aastaks korraga.

Tugevam kaitse on rahvusvaheline, mil puhul on tegemist individuaalse menetlusega ja see antakse siis, kui inimene suudab tõendada isiklikku tagakiusamis- või ohuriskiga seotust. Rahvusvaheline kaitse ei ole automaatne ega seotud TPD-ga. Eestis antakse see kolmeks aastaks korraga.

Minister ajab aga need mõisted teadlikult segamini. Just nimelt teadlikult, sest kui mitte varem, siis 6. oktoobril riigikogus arupärimise juures oleks ta pidanud erinevusest aru saama. Ta väidab, et "ma lükkasin ümber mõned valeväited" /.../, et me justkui nagu oleme andnud rahvusvahelist kaitset põhiliselt mobilisatsiooniealistele Ukraina meestele /.../ neid on meil olnud läbi kogu selle pika perioodi umbes 30 protsendi ümber... Euroopa liidus keskmiselt on see protsent 24 pluss, et selles mõttes meil nagu väga suurt vahet siin ei ole."

Vahe on ja mitmes aspektis väga suur.

Politsei- ja piirivalveameti andmetel (vastus mulle 16. septembrist 2025) omab Eestis omab 2025. aasta augusti lõpu seisuga kokku ajutist kaitset 34 681 Ukraina kodanikku, neist 7666 mobilisatsiooniealist meest ja rahvusvahelist kaitset 6664 Ukraina kodanikku, neist 4784 mobilisatsiooniealist meest. Osa mobilisatsiooniealistest meestest on erinevatel põhjustel sõjaväekohustusest vabastatud ja neil on olnud õigus Ukrainast lahkuda.

Mina küsisin oma arupärimises just rahvusvahelise kaitse saanud väekohusealiste meeste kohta. Nad moodustavad niisiis kõikidest rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina kodanikest mitte 30 protsenti, vaid tervelt 72 protsenti. Ning nende arv ja osakaal on suurenenud. Teistes Euroopa riikides on rahvusvahelist kaitset saanud 18–60-aastate Ukraina meeskodanike arv olematu või üliväike, sest neile antakse reeglina ainult ajutist kaitset. Eesti on erand.

Minu küsimusele, kas me peame nüüd teadvustama, et Eesti praktika kohaselt vajavad sõjakoleduste eest kõige tugevamat ehk rahvusvahelist kaitset mitte naised, lapsed ja vanurid, vaid hoopis mobilisatsiooniealised mehed, ja kelle eest Eesti riik neid kaitseb, kas Ukraina riigi eest, minister arupärimisel sisulist vastust ei andnud.

Selleks, et mobilisatsiooniealiste meeste väiksemat osakaalu saada, liitis minister aga kokku nii ajutise kui ka rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina kodanikud, väites, et mobilisatsiooniealisi mehi on nende seas Eestis 30 protsenti, Euroopa Liidus keskmiselt 24 protsenti.

Kui nii Eesti andmeid käsitleda, ehkki minister teab, et küsitud oli ainult rahvusvahelise kaitse kohta, siis annab matemaatika tõesti 30 protsenti. Aga kui läheme Euroopa Liidu andmete juurde, siis selgub, et Euroopa Liidu 24 protsenti tuleb Eurostati statistikast, kus arvesse on võetud kõik täiskasvanud mehed (18+), mitte ainult 18–60-aastased. (Eurostat, 10.10.2025). Selleks, et ka näidata Eesti sarnasust Euroopa Liidu riikide keskmisele, on minister seega võrrelnud kaht erinevat vanusrühma.

Lisamärkusena: kui esitatud ajutise kaitse saanud isikutele lisada ka rahvusvahelist kaitset saanud Ukraina põgenikud, kelle osakaal Eestis on mitmekümnekordselt kõrgem kui mujal, tõuseks Eesti riigis olevate Ukraina põgenike suhtarvult elanikkonda kas esimesele või Tšehhi järgi teisele kohale maailmas. Ehkki meil ei ole Ukrainaga ühist piiri. Palun ärge mõistke valesti, naised ja lapsed vajavadki kaitset sõjakoleduste eest.

Ministrit 29. oktoobril Vikerraadio "Uudis+" saates intervjueerinud ajakirjanik püstitas algatuseks probleemi, et meil puudub tegelikult ülevaade, kui palju meil sõjaväeealisi on, ning kas nad on sõjaväekohuslased või vabastatud.

Minister vastas, et "me teame täpselt", palju neid on. Ajakirjanik märkis seepeale, et vastuses Jaak Valge kirjalikule küsimusele ei ole ta seda kirja pannud. Minister hakkas esmalt kokutama, aga siis rääkis uuesti, et Valgele sai vastatud täpselt, me teame täpselt palju neid on, ning et ta on Valge valeväited, mille kohaselt suurem osa rahvusvahelise kaitse saanutest on mobilisatsiooniealised mehed, ümber lükanud.

Ministril õnnestus niisiis välja vingerdada vastamisest ajakirjaniku küsimusele, kui paljud Eestis ajutise või rahvusvahelise kaitse saanud mobilisatsiooniealised mehed on sõjaväekohuslased, kui palju sõjaväekohustusest vabastamata. Ning ega ta ei oleks osanudki vastata.

Nimelt, kuna minister oli 6. oktoobril mu arupärimisele vastates kindlas kõneviisis väitnud, et kontrollitakse ka väeteenistusest vabastamise tõendit, siis küsisingi kirjas ministrile sedasama, mida oli küsinud ajakirjanik Indrek Kiisler. Minister teatas mulle oma 27. oktoobri vastuskirjas, et soovitud statistikat ei ole võimalik pakkuda, kuna infosüsteemid pole nii üles ehitatud. Aga PPA olevat võtnud juhuvalimi viie ajutise kaitse saanud ja viie rahvusvahelise kaitse saanud meeste kohta, vaadates nende andmeid taotlusankeetidelt.

Rahvusvahelise kaitse puhul tõendasid kaks isikut dokumentaalselt, et on sõjaväekohustusest vabastatud ja üks teatas ilma tõendit esitamata, et on vabastatud, kaks isikut olid aga sõjaväekohuslased. Ajutise kaitse saanutest olid kõik sõjaväekohuslased.

Kümne (juhuvalitud) isiku põhjal 12 000 isiku kohta järelduste tegemine võib mitte ainult statistikutel ja teadlastel, vaid igal loogiliselt mõtleval inimesel ihukarvad püsti ajada. Seega tuleb järeldada, et minister ei tea, kui suur sõjaväekohuslaste ehk desertööride osakaal on, ei tea, kas nende osakaal suureneb või väheneb. Küll aga teame, et Taro on teadlikult avalikkust eksitanud.

Kui 2,1-protsendilise toetusega erakonda esindav minister vassib nii Eesti julgeoleku kui ka Ukraina võitlusvõime seisukohalt sedavõrd olulises küsimuses ja on korduvalt ilmutanud soovi kehtestada autoritaarsete elementidega õigusakte, väärib ta umbusaldamist.