Reformierakond on hoogsalt oma jõuõlga nii Toompea kui ka pealinna poliitikas kasvatanud, mis tähendab, et koalitsioonipartneritega arvestatakse üha vähem ning opositsioonist ei pea üldse välja tegema. Muidugi on sellesse oma andnud ka Keskerakonna ja EKRE sisetülid, mis pole võimaldanud opositsioonierakonna kohustust piisava hoolsuse ning pühendumusega täita.

Kõlvart ja Madison kui punane rätik Reinsalule

Isamaa paigutub seevastu hoopis skaala teise serva, sest seal peab praktiliselt kõik tähelepanuväärne käima läbi esimehe isiku. Ühelt poolt on see arusaadav, teisalt aga hakkab pärssima asjade loomulikku käiku. Nii tekib tahes-tahtmata tunne, kus Mihhail Kõlvarti ja Jaak Madisoni mõtte suurimaks probleemiks oli Urmas Reinsalu jaoks asjaolu, et tema seda välja ei käinud.

Arusaadavalt naudib Isamaa olukorda, kus troonitakse erakondade populaarsusuuringute tipus (mäletatavasti oldi vaid mõni aasta tagasi valimiskünnise piiril), sest nii saab tajuda opositsiooniliidri rolli ning hoitakse eemale kõigest, mis võiks seesugust kena positsiooni kuidagi kahjustada.

Kuigi siiralt ei mõju ka Isamaa esimehe jutt demokraatia tõsistest probleemidest, kui tegelikult on neil olemas võti Toompea koalitsiooni tõsiseks raputamiseks. See on Tallinna linnavõim. Muidugi võib rääkida, kuidas riiklik ja munitsipaaltasand on hoopis eri asjad, kuid vaevalt pealinna puhul seda keegi päriselt niimoodi võtab.

Kõigile pealinna koalitsiooni osalistele on Tallinna raad väga kalliks saanud, seda juba pelgalt asjaolu tõttu, et sülle langes ridamisi tasuvaid ametikohti, mida sai täita oma inimestega. Ja loomulikult on kohalikele valimistele palju lihtsam vastu minna linna juhtides kui seda mitte tehes.

Sellest tulenevalt saabki Isamaale soovitada demokraatia edendamiseks ning Toompea valitsuskoalitsiooni survestamiseks lihtsa poliitilise käigu: Reinsalul tuleb Tallinna koalitsiooni jätkumine seada sõltuvusse sellest, kuidas kolmikliit riigi tasandil oma asju ajab. Seda ei maksa pidada sugugi vähetähtsaks võtteks, sest Tallinnas ametis olijad ei ole seal mõttega, et peaksid oma positsioonist loobuda. Nimekate erakondlase surve oma parteisse sisse annab nii mõnigi kord ootamatult efektiivseid tulemusi.

Kas Isamaa julgeb selja sirgu lüüa?

Tegelikult sidus ju Isamaa juba tolle koalitsiooni moodustamise ajal pealinna teemad riigi omadega (agressorriikide kodanike valimisõiguse tühistamine kohalikel valimistel), kuid lõpusirgel anti siiski järele. Tegemist oli meedias küll suureks puhutud teemaga, kuid reaalne asjade käik näitas, et linnavõimu juurde pääsemine pani unustama, millest enne võidukas poosis sai kaamerate ees räägitud.

Küllap see määrab ka asjaolu, miks Isamaa ajab parlamendi opositsioonis poliitikat just nii, nagu seda tehakse. Ühelt poolt on küll olukorra muutmiseks võti olemas, kuid seda kasutusele võtta ei taheta. Nii pannakse pidurit ka ühtse ja tugeva opositsiooni ideele, sest varem või hiljem (pigem varem) leitakse opositsiooni laua taga, et just pealinna koalitsiooni kaudu saaks piisavalt valusat survet avaldada. Seda aga Isamaa teha ei riski.