Eesti kõige lühem anekdoot on "Viljandi veekeskus". Lühem seepärast, et koosnebki kahest sõnast ja juba kõik teavad ja naeravad. Mitte ainult Viljandimaal – siin vahel isegi nutetakse selle sõnapaari pärast –, vaid igal pool Eestis. Vähemalt pole mina veel trehvanud kodumaal kokku kellegagi, kes naljast aru ei saaks. Aga võib-olla neid siiski on, seepärast lubage mul kõigepealt teha veekeskuse saagast lühike ülevaade. Lühike seepärast, et ajalises vaates on "Viljandi veekeskus" ka kõige pikem anekdoot.

Veekeskusest hakati Viljandis rääkima 22 aastat tagasi, kui osaühing Phytonix plaanis teha selle Viljandi järve äärde endisesse rannarestorani. Kuigi see plaan läks mõne aasta pärast vett vedama, ei kadunud unistus helesinistest basseinidest kusagile, vaid vupsas ikka aeg-ajalt siin ja seal pinnale. Küll taheti veekeskust teha kesklinna erinevatele kruntidele, siis jälle alla järve äärde. Vahel pidasid plaani ettevõtjad, siis linn ise.

Oli hetki, kui kavandati lausa mitut veekeskust korraga, ja siis jälle ei olnud sellest mõnda aega midagi kuulda. Aja jooksul on muutunud nii hind, rahastusallikad kui ka äriplaan. Isegi see, kas me räägime ujulast, veekeskusest või spaahotellist. Ja kui spaahotellist, siis millisest. Rahva seas kutsutakse neid kõiki ikka veekeskusteks ja andekad arhitektid on joonistanud neist nii palju kauneid eskiise, et jagub mitme näituse tarvis.

Mõni hetk on ilusam kui teine. Viljandlaste jaoks on sellised olnud hetked, mil me oleme jõudnud veekeskuse ehitamisele lähemale kui iial varem. Et seda väljendit on kasutatud rohkem kordi kui terves Eestis veekeskusi leidub, toon välja vaid kolm silmapaistvamat.

2009. aastal oli veekeskuse arendamine jõudnud ehitusbuumi laineharjal sõudva kohaliku firma Leviehitus kätte, mis isegi ennist mainitud vanale rannarestoranile aia ümber ehitas ja hoonevare maha lammutas. Viimasel hetkel enne müüride kerkimist sai masu aga arendaja valusalt kätte ning koos firma endaga uhtus majanduskriis rentslisse ka liutorud ja mullivannid.

Kümme aastat hiljem oli Eesti majandus taastunud ning omavahel lõid spaahotelli arendamiseks käed Viljandi linna- ja vallavalitsus ning Rakveres spaahotelli pidav Aqva Hotels. Omavalitsuste huvi oli osta koolilastele ujumistunde, ettevõtjal aga mõistagi äri ajada.

Tundus juba, et nüüd läheb tõesti ehituseks, kuid siis tabas kogu maailma hoop, mida ei osatud oodata – algul koroonakriis, seejärel tarneraskustest tulenev tohutu ehitushinna kallinemine. Selle kokkusattumuse tõttu väidavad mõned, et mitte globaalsed kriisid ei tõmba veekeskusele vett peale, vaid veekeskuse arendamine kutsub neid ise esile, sest universum pole Viljandile lihtsalt veekeskust ette näinud.

Kui seda teooriat uskuda, tasub valmistuda halvimaks, sest eelmisel nädalal jõudis Viljandi taas veekeskusele lähemale kui kunagi varem. Projekti koos Aqva Hotelsi endaga tahab ära osta Lääne-Virumaal elav suurärimees Oleg Gross. Nii paksu rahakotiga kosilast pole Viljandi veekeskusel vist kunagi olnud ja lootust, et seekord tõesti asjaks läheb, annab seegi, et nüüd ei hakata ettevõtmisega taaskord otsast pihta, vaid üle võetakse nii projekti juht Roman Kusma kui ka kõik eeltööd, mis juba valmis on tehtud.

Ent miks on Viljandile üldse veekeskust vaja? Miks seda juba kolmandat kümnendit taga aetakse nagu sinilindu ja oodatakse kui valget laeva?

Esiteks väga pragmaatilisel põhjusel. Kooliprogramm seab Viljandi linnale kohustuse lapsi ujuma õpetada, linna ainus ujula on aga päevinäinud ja vajaks samuti suurt investeeringut. Mõistlik oleks asi juba suuremalt ette võtta. Teiseks nähakse selles võimalust elukeskkonda atraktiivsemaks muuta ja pidurdada sellega rahvaarvu vähenemist. Kolmandaks, ja ehk avalikus teadvuses kõige olulisemaks, on unistus muuta Viljandi tõeliseks sisemaakuurortiks, nagu legendaarne linnapea August Maramaa juba sajandi eest lootis.

On's see unistus realistlik? Viljandi oma lossimägede, järve ja Astrid Lindgreni raamatutest maha joonistatud näiva vanalinnaga on muidugi idülliline ja imeilus paik, aga imeilusaid ja idüllilisi paiku on maailm täis. Ent ehk ikka on.

Võib vaielda, kas veekeskuses ujumistundide ostmine on omavalitsustele kõige rentaablim, ja sellegi üle, kui kaua spaahotellil kasumisse jõudmiseks kulub. Aga siinse turismiäri upitaks see mitu astet ülespoole küll, sest turistile meeldib käia mööda erinevaid idüllilisi paiku, kui tal ja tema lastel seal midagi teha on. Isegi seni täitumata unistusena on veekeskus Viljandi turismisektorile kõvasti hoogu andnud, sest paljud teiste majutusasutuste, söögikohtade ja vaba aja veetmise võimaluste rajajad on arvestanud tulevase veekeskuse gravitatsioonijõuga.

Viljandi veekeskus on ühest küljest küll Eesti lühim anekdoot, teisalt aga näide sellest, kuidas üks suur lugu võib viia meid nii mõnegi toreda asjani, isegi kui unistus ise ei täitu. Vähemalt juhul, kui vahepealsed ebaõnnestumised isu unistada päris ära ei võta. Aga sel juhul võib alati süüdistada universumit.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.