Täpselt kaks nädalat tagasi muutis padusadu Viljandis Jakobsoni ja Lossi tänava ristmiku kauaoodatud Viljandi veekeskuseks, uhtus alla järve äärde olulise osa Liiva tänavast ning viis kaasa nii Õuna tänava treppi kui ka Ugala teatri ees asuvat kõnniteed üleval hoidva pinnase.

Päev hiljem sõitsin ma autoga kusagil Leedus Kėdainiai kandis, kui taevast kattev tume pilv prundi valla päästis. Sellist saju intensiivsust olen ma varemgi kohanud, kuid mitte kunagi nii pikka aega järjest. Autod sõitsid 50 kilomeetrit tunnis, aga ka siis polnud läbi halli vihmavalangu ning rataste alt kahte lehte pritsiva veelehviku näha suurt muud, kui ees sõitva auto vilkuvaid ohutulesid.

Kõige lõbusamaks läks asi Panevėžyse ringteel, kus osa autosid seisis tee ääres vabatahtlikult saju möödumist oodates, teised aga olid lihtsalt keset sõitu seisma jäänud ja ummistasid kogu tee, õnneks minu mõistes vastassuunas. Eelmise nädala lõpus tabas Kesk-Leedut teinegi laussadu, mille tagajärjel kuulutati Šiauliai piirkonnas välja eriolukord.

Teisipäeval sai valingute valjust tunda Tartu. Riia maantee viadukti alla tekkis veelgi suurem bassein kui paari nädala eest Viljandis, ülikooli kliinikumi lahmas vett niimoodi sisse, et palju vastuvõtte ja protseduure tuli ära jätta ning Toome trepid muutusid kenadeks kaskaadideks.

Muidugi on vihma, ka väga kõva vihma, ennegi sadanud. Isegi see sama Lossi ja Jakobsoni tänava ristmik Viljandis jääb aeg-ajalt vee alla juba üle saja aasta. On olnud põuda, kuumust, pakast, torme ja kõike muud. Ent neid tuleb ette järjest sagedamini.

Kõik, kes ei usu ÜRO kliimaraporteid ja teadlaste kinnitust, et alates andmerea algusest 1850. aastal on kümme kuumimat aastat olnud kõik viimase kümnendi sees, võiksid nüüd viimaks oma isiklikule kogemusele tuginedes tunnistada, et kliimamuutusega kaasas käivad ilmaekstreemsused on käega katsutav ja jalgu märjaks tegev tõsiasi, mitte globalistide ja roheliste vandenõuteooria.

Enne Euroopa Parlamendi valimisi Sakalale antud intervjuudes tunnistasid kõigi parteide esindajad, et kliimamuutused on olemas. Me võime küll vaielda, kas ja millega inimene neid peatada saab, kuid pead liiva alla peita on praegusel ajal juba väga ohtlik. Seda tehes võime kergesti lihtsalt ära uppuda.

Sellest hoolimata näeme ja kuuleme üsna sageli hääli, mis peavad kliima- ja keskkonnaküsimusi ideoloogiliseks jampsiks. Kui hiljuti ilmnes, et kliimaminister Yoko Alender tahab hakata kõrgemate riigikaitse kursuste stiilis kõrgemaid kliimateadlikkuse kursuseid korraldama, tembeldati need ühes arvamusloos ideoloogiliselt polariseerivateks, mida korraldada ei tohiks.

Ma ei tea, kas keskkonnateadlikkust on vaja just kõrgemate kursustega tõsta või saab ka muud moodi, aga kui me polariseerivatest faktidest mööda hakkame vaatama, pole meil lootustki muredega toime tulla. Mured nende eiramise pärast ei kao, vaid süvenevad. Head skeptikud, kõrgemad kliimakursused said Tartu kõrge veetaseme kursustena alguse juba sel nädalal kui mitte tükk aega varem.

Kõrgemad teemakursused on mõeldud eelkõige riigiametnikele, poliitikutele ja teistele otsustajatele teadlike valikute tegemiseks. Riigikaitse pole seejuures ainus valdkond, kus neid korraldatakse. Juba aastaid on kokku kutsutud ka kõrgemaid elanikkonnakaitse kursusi, millel räägitakse, kuidas kriisidega toime tulla.

Meie kliima- ja keskkonnateemaline teadmiste pagas oleks õigupoolest väga vaja üle vaadata. Ehkki sageli arvatakse, et see tähendab keerulist teadusjuttu CO₂-st või puukallistajate udutamist, tasub meeles hoida, et keskkond tähendab neid tingimusi, mille sees me kõik elame.

Praegu ei mõista paljud autojuhid isegi nii lihtsat asja, et kui tänav on üle ujutatud, ei ole tark tegu sinna autoga vee sügavust mõõtma minna, kui just väga mõnda remonditöökoda rahaliselt toetada ei taha.

Sajuvee äravooluhulgaga arvestamine, majade vihma ja tormikindlaks kohandamine, soojustamine ja jahutamine – need on kõik vaid mõned näited teemadest, millega kliimamuutustega kohanemiseks tegeleda tuleb. Muidugi peame samal ajal võitlema muutuste endi vastu ja keskkonnale tekitatavat kahju vähendama ning isegi tagasi pöörama, aga elu näitab üha sagedamini, et kohanemisest meil enam pääsu pole.

Ajal, mil oleme sunnitud keskenduma riigi julgeolekule ning ühtlasi avaliku sektori kulusid kõikjalt kokku tõmbama, on muidugi igati põhjendatud küsida, kas, kui palju ja kuhu me oma eurosid kulutama peaksime. Keskkonnaküsimustes saame suure osa neist küll Euroopa Liidu eelarvest, kuid siingi tuleb Eestil oma osalus juurde leida. Seda targemalt peame otsuseid langetama, sest vahet pole, kas räägime kaitse- või kliimaministeeriumi eelarvest, raha võib ära kulutada ka nii, et käivet on terve meri, aga kasu pole tilkagi. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.