Taksojuht Argo Loopman viis "Pealtnägija" ühe tööpäeva õhtupoolikul lühikesele autosõidule. 53-aastane Tallinna taksojuht soovis tõestada, kuidas liikluses lokkab jalgrattaanarhia.

"Mind paneb lihtsalt kukalt kratsima, et kui seadus on ja seda absoluutselt ei järgita, siis ma ei tea, milline padi märjaks nutta. Kui mina näen seda iga päev võib-olla kolm-neli-viis korda, siis politseipatrullid ju peaks samamoodi nägema. Aga ma ei ole veel näinud, et kedagi peatatakse ja trahvi tehtaks või kasvõi mingisugune profülaktiline loeng antakse. See on imelik," rääkis Loopman.

Loopman näeb enda sõnul mõnikord kümneid kordi päevas, kohati mõneminutilise vahega, kuidas jalgrattur tuhiseb hooga üle sebra ja kokkupõrge autoga on üksnes sekundi murdosa kaugusel.

Ta tunnistab "Pealtnägijale", et jalgratturitega kismaks pole veel läinud, aga teda on sõimatud selle eest, et ta on signaali andnud. "Üks daam tuli mulle järele, kui ma ülekäiguradadel signaali andsin ja parklasse keerasin. Ta sõimas mind ikka korralikult. Ma sain teada, et ma olen mats ja mis kõik. Okei, ma olen mats, aga temast võib saada organidoonor, ilma naljata."

Kui Loopman on suutnud halvimast hoiduda, siis kõigil nii hästi ei lähe. Seda enam, et liiklusekspertide sõnul on tegemist üha suuremaid mõõtmeid võtva probleemiga.

"Neid liiklusõnnetusi on liiga palju, neid on ka minu laual palju ja neid vaidlusi on omajagu. Kurb on väga sageli nende vaidluste juures see, et kõige suuremaks kannatanuks on selles osas jalgrattur," tõdes liiklusjurist Indrek Sirk.

Põhja prefektuuri avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka lisas, et taolistes õnnetustes saadud vigastused pole tihtipeale kerged ning mõnelgi juhul võivad need vigastused olla jalgratturi elu muutvad.

Taksojuht Loopman kirjeldas mõni nädal tagasi pealt nähtud avariid, kus üks noormees sõitis jalgrattaga ülekäigurajal ja väike kaubik riivas teda. "See ei olnud niisugune räme otsasõit, aga see pisikene peegliga riivamine oli juba piisav selleks, et jalgrattur kaotas tasakaalu ja lendas peaga vastu asfalti. Kiivrit tal ei olnud ja see noormees enam püsti ei tõusnud ega häält ka ei teinud."

Loopman ise on suurema osa elust olnud jalamees. Kuus aastat tagasi tegi ta endale autojuhiloa ja neli aastat tagasi asus tööle taksojuhina. Olles palju liikluses, hakkasid Loopmani häirima ohtlikud olukorrad jalgratturitega, mis olid äravahetamiseni sarnased - jalgrattur sõidab autoteele ja sunnib autojuhi pidurdama, ehkki tegelikult tal ülekäigurajal selleks õigust pole. Tänavu suvel sai Loopmanil mõõt täis ja ta hakkas olukordi salvestama.

Pealinnas on Loopmani praktikas lausa punased tsoonid, mida ta võimalusel väldib, sest ratturid kipuvad ilmuma kitsastelt tänavatelt või kõrgete hoonete varjust ülekäigurajale ootamatult.

Milles siis ikkagi peitub probleemi iva? Kui aastakümneid kehtis Eestis ühemõtteline seadusesäte, et jalgratturid peavad sõitma autotee parempoolses servas, siis veidi enam kui kümme aastat tagasi lasti nõuded vabaks ja tekkis õigus sõita ka kõnniteel. Tingimus on, et rattur peab liikuma jalakäija kiirusel. Praktikas tekkis siit omakorda uus probleem - mis siis, kui jalgrattur tahab ületada sõiduteed?

"Kui 2011. aastal kehtestati see õigus jalgratturile ülekäigurada ületada, siis kirjutati ta sellisesse kavalasse normi, mis algas nii: jalgrattur võib ülekäigurajal sõiduteed ületada, koma, kuid tal ei ole eesõigust autojuhi suhtes. Väga paljud jalgratturid lugesid selle esimese poole läbi ja pärast koma ei lugenud. Autojuhid lugesid ka selle komani. Kuid selles lauses oli veel üks koma. Tal ei ole eesõigust autojuhi suhtes, välja arvatud olukorras, kus autojuht lõpetab pööret ja autojuhid ei lugenud sellest komast edasi," selgitas liiklusjurist Sirk.

Ehk sisuliselt pakub seadus kaks varianti: rattur jalastub ja muutub jalakäijaks, kellel on ülekäigurajal autode suhtes eesõigus; või ta tohib sebra ületada ka ratta selja, aga ei tohi liikuda kiiremini kui jalakäija ning – mis oluline – tal ei ole auto suhtes eesõigust.

"Ehk siis, kui sa tahad jalgratturina manifesteerida, et sa oled nüüd jalakäija, siis astu ratta pealt maha, näita selgelt autojuhile, et nüüd oled sa jalakäija ja ületa sõidutee jalakäijana ja ületa tee jalakäijana. See selgus on väga oluline liikluses."

Asja teeb segasemaks terve hulk erandeid. Näiteks, kui autojuht lõpetab pööret ja keerab teele, mida rattur parasjagu ületab. Sellisel juhul on eesõigus jällegi ratturil.

Segadust ja vaidlusi põhjustavaid kohti on mitu, aga üks enim kõneainet tekitav paik Tallinnas on Telliskivi ja Rohu tänava ristmikul. Kui seal oleks maha joonitud üksnes ülekäigurada, kehtiks eesõigus autojuhile. Kuna aga sebra kõrval on ka jalgrattatee ja selle ees "anna teed" märk, on eesõigus jalgratturil. Seejuures on oluline, et rattur ületaks teed jalakäija kiirusega, sest muidu eesõigus talle ei kehti ning võimaliku õnnetuse korral võib süüdi jääda hoopis rattur. Niipea, kui autojuht lõpetab pöörde Telliskivi tänavale, tuleb tal taas anda teed sebrat ületavale ratturile. Sarnaseid absurdsusi, kus tee ületamine eeldab juristi pädevust, leidub ka mujal Tallinnas ja tegelikult üle kogu Eesti.

Põhja prefektuuri avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka teeb siinkohal üleskutse kohalikele omavalitsustele vaadata jalgteed ja jalgrattateed üle selle vaatega, et kogu liikumise ulatuses oleks sõidu eesõigus ühetaoline, et ta ei muutuks igal ristmikul.

Nii Sirk kui ka Annuka möönavad, et liiklusseadus on mitmeti tõlgendatav ja segaselt sõnastatud, nii et ka neil kulub teinekord hea mitu minutit analüüsimaks, kuidas mõnda ristmikku on õige ületada. Praktikas on sel aga tõsised tagajärjed. Kui mullu registreeriti 312 jalgratturi osalusega liiklusõnnetust, millest ülekäiguradadel juhtus 22, siis tänavu kaheksa kuuga on õnnetusi olnud 276 ning kokkupõrkeid sebradel juba 34. Ühel juhul lõppes õnnetus jalgratturi hukkumisega.

"Liikluses ongi üldiselt niiviisi, et ma julgeks öelda, et üle 90 protsendi liiklejatest ei vaja üldse mingisuguseid liiklusnõudeid. Nad saavad ise oma talupojamõistusega aru, kuidas on õige, ohutu, mõistlik käituda, nad on teiste suhtes empaatilised. Liiklusseadust on vaja umbes kümne protsendi liiklejate jaoks, kes ei saa aru või ei taha aru saada sellest, et me kõik tahame turvaliselt koju jõuda," võttis liiklusjurist Sirk teema kokku.

Näiteid ja Sirgi selgitusi näeb loo juures olevast videost.