Viimastel aastatel on Eesti avalikkuses hakanud kõlama üha valjem hääl, mis kujutab sündimuse langust kriisina ja naisi selle kriisi lahendajatena. Üha sagedamini kõlab poliitikute suust mure naiste hilise emakssaamise pärast, millele järgneb soovitus "tegutseda õigel ajal". Kui vaadata naiste vastuseid vast avaldatud Eesti naiste tervise uuringut (ENTU) 2024, joonistub välja palju nüansirikkam ja elulisem pilt.

Naiste keskmine vanus esimese lapse sünnil on Eestis 29,7 aastat. See on juba lähenemas Euroopa riikide keskmisele. Keskmise sünnitusea tõus ei ole tingimata probleem, kuna sündimust mõjutavad ka teised tegurid. Näiteks mitmes Euroopa riigis, kus emade vanus on juba aastaid pidevalt tõusnud, on olnud sageli ka kõrgem ka sündimus. Ja vastupidi, noorte emadega riikides on olnud sündimus hoopis madal.

Uuringu tulemused näitavad, et lapsevanemaks saamist ei lükata edasi teadmatusest viljaka ea piiride suhtes, nagu mõnikord arvatakse, vaid seetõttu, et puudub sobiv partner, kodu, majanduslik kindlustunne või sisemine valmisolek. Naise valmisolek emaduseks ei peitu vaid bioloogias, vaid on seotud terve rea sotsiaalsete, majanduslike ja emotsionaalsete teguritega.

Õigus saada lapsi ja õigus mitte saada lapsi

1994. aastal Kairos toimunud ÜRO rahvusvaheline rahvastiku- ja arengukonverents tähistas murrangut lastesaamist ja viljakust puudutavas mõtteviisis. Esmakordselt lepiti rahvusvahelisel tasandil kokku, et reproduktiivtervis moodustab olulise osa inimese heaolust, õigustest ja eneseteostusest ja et sündimus ei ole lihtsalt rahvastikuprotsess. Igaühel on õigus otsustada oma viljakuse üle ja seda nii juhul, kui soovitakse lapsi või siis, kui neid ei soovita.

Kahjuks ei ole need õigused kõikjal tagatud või on sattunud ohtu, kui vaadelda näiteks naiste reproduktiivõiguste piiramist USA-s.

Riigi ülesanne ei ole inimeste valikutele hinnanguid anda või hukka mõista, vaid püüda neid mõista ning naisi oma valikutes toetada. Esikohal ei saa olla sündimuse tõstmine, vaid naise ja paari toetamine nende valikutes.

Pildilt ei saa välja jätta mehi

Viljakus, laste saamine ja pereplaneerimine on avalikus arutelus sageli kujutatud üksnes naiste vastutusena. Eesti naiste tervise uuringust selgus aga, et paljude naiste jaoks on peamiseks takistuseks sobiva partneri puudumine, eriti vanuserühmas 30–49 eluaastat. Põhjusena, miks naisel ei ole oma last, vastas 41 protsenti 30–39-aastastest ja 49 protsenti ehk ligi pooled 40–49-aastastest, et nad ei ole kohanud sellist partnerit, kellega lapsi saada.

Sellest hoolimata käsitletakse meeste rolli perepoliitikat puudutavas arutelus tagasihoidlikult. Justkui oleks lapse saamine vaid naiste otsus või kohustus. Perede loomine ei toimu aga vaakumis, see eeldab kahte osapoolt, kes mõlemad on valmis kandma vastutust ja jagama hoolt.

Eesti naiste haridustase, tööhõive ja sissetulekud on ajas järjest kasvanud, kuid ometi pole sellega kaasnenud meestega võrdne partnerlus koduses tööjaotuses või lapse kasvatamises. Naised kannavad endiselt suuremat vastutust koduste tööde, laste eest hoolitsemise ja majandusliku planeerimise eest. Samal ajal on meil endiselt üks Euroopa Liidu suurem palgalõhe naiste kahjuks hoolimata sellest, et naiste hulgas on pea kaks korda enam kõrghariduse omandanuid.

Näeme, et naised kaaluvad pereloomet kui üht eneseteostuse viisi, sest lapsi soovib enamik naisi meie uuringus, ja seda eeskätt põhjustel, et soovitakse hoolitseda lapse eest ja teda armastada (56 protsenti), soovitakse kogeda (veel) emadust (47 protsenti) ja soovitakse kogeda rõõmu lapse arengu ja kasvu jälgimisest (41 protsenti). Need põhjused on uuringuaastate võrdluses 20 aasta jooksul veelgi olulisemaks muutunud. Seega on loomulik, et naised otsivad selleks eneseteostuseks turvalist partnerlust.

Kui aga potentsiaalne partner ei paku usaldusväärsust ega pikaajalist emotsionaalset stabiilsust, võib lapsesaamise otsus jääda tegemata. Meeste madalam haridustase, sagedasem riskikäitumine ja sõltuvusprobleemid, varakult ilmnevad tervisemured ja lühem eluiga, kõik need annavad põhjust kahtlusteks. Nõusolekukultuuri puudumist peegeldab meie uuringus leitud naiste väga sagedased vägivallakogemused, see tulemus on samuti pildi üheks osaks.

Uuringust ilmnevad andmed viitavad vajadusele käsitleda meeste olukorda mitte ainult tervise- ja hariduspoliitika, vaid ka perepoliitika võtmes. Kui me lepime palgalõhega ja ei väärtusta naisi võrdselt meestega ega loo tingimusi, et mehed saaksid ja tahaksid olla täisväärtuslikud partnerid ja isad, ei saa ka sündimust toetav perepoliitika olla edukas ega õiglane.

Kas raha peo peale või toimivad tugisüsteemid?

Laste saamist mõjutavad mitmekesised, üksteisega seotud tegurid. Ei ole üht ja ainsat "võluvitsa", mida toimiva perepoliitika vankri ette rakendada.

Sama olulised kui eelkirjeldatud partneriga seotud probleemid, on ka noorte inimeste sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused. Nii on vastatud meie uuringus, et laste saamist tõkestab see, kui majanduslik toimetulek ei ole piisav, kindla elupaiga ja töökoha puudumine, pereeluga raskesti ühildatav tööelu, meeste ja naiste ebavõrdne kodune tööjaotus ning mittesobivad lastehoiuvõimalused.

Kui palju te teate mehi ja naisi, kes töötavad väikese lapse kõrvalt näiteks 0,3 koormusega? Kes on teie tuttavates peredes laste trenni ja kooli sõidutajaks? Kumb vanem käib lastevanemate koosolekul? Kui paljud pered saavad oma lapsed kodulähedasse kooli saata turvaliselt jalgsi või jalgrattaga?

Kas kaupluse kassapidaja saab kindel olla, et tema kodulähedane lastehoid on valmis lapse vajadusel ka kümnetunniseks vahetuseks hoidu võtma? Kas maale kolivale perele leidub perearst? Kes aitas teie tuttaval noorel perel tasuda eluaseme soetamiseks laenu sissemakse? Kas üksikvanemad, kelleks on enamasti naised, saavad arvestada riigipoolse toega elatisraha kättesaamisel?

Need pole mured, mida saaks lahendada ideoloogilise perekonnaõpetuse või patriootlike kampaaniatega. Tegu on sotsiaalse infrastruktuuri küsimusega. Riigina saaksime nuputada, kuidas tagada noortele taskukohased kodud, perega sobituvad töötingimused, usaldusväärne ja paindlik lapsehoid. Kuidas luua ühiskonda, kus laste kasvatamine on jagatud vastutus ja mitte ainult naiste eraasi?

Uuringust selgus, et vaid 2,1 protsenti naistest pidas riiklikke peretoetusi ja vanemahüvitist oma pereplaneerimise juures määravaks teguriks. Seega "raha peo peale" poliitika ei toimi, vaid ootus on toimivateks lahendusteks, mida üksikisik ei saa oma jõududega kujundada. Kui noored näevad, et riik tõepoolest ka pingutab toimivate tugisüsteemide arendamisel, siis see võiks suurendada usku, et tõesti õnnestub töö- ja pereelu ka väikese lapse kõrvalt ühildada. Just esimese lapse saamise kogemusest sõltub, kas otsustatakse saada ka järgmine.

Senisest rohkem on 2024. aasta uuringus rõhutatud paarisuhte tasakaalu, elu stabiilsuse ja sisemise valmisoleku osatähtsust laste saamisel, need on otseselt seotud eelkirjeldatud paarisuhte ning sotsiaalse ja majandusliku tugivõrguga.

Laste saamine ei sõltu kokkuvõttes niivõrd toetuste suurusest, vaid sellest, kas elu Eestis toetab võrdsusel, hoolimisel ja usaldusel põhinevaid suhteid ja toimetulekut perekonnas ning laiemalt elupaigas ja kogukonnas.

Globaalne ärevus ja tulevikuhirmud mõjutavad valikuid

Üks murrangulisi järeldusi ENTU 2024 uuringust on noorte naiste suurenev mure maailmas toimuva pärast. Eesti ei ole Euroopa võrdluses selle koha pealt erand. Vanuserühmas 20–29 nimetas vastanutest laste mittesoovimise põhjusena maailma ülerahvastatust koguni 43 protsenti, muret kliimamuutuste pärast 31 protsenti, sõjaohtu 39 protsenti ja pandeemiaid 14 protsenti. Samad põhjused olid olulised ka 30–39-aastaste naiste seas.

Seega näitavad tulemused, et pereplaneerimise otsused ei kujune ainult isikliku, pere- või kogukonnaelu tasandil, vaid et neid mõjutavad selgelt ka üleilmsed arengud ja eksistentsiaalne ohutunne. Noored naised tajuvad, et laste toomine maailma eeldab usku tulevikku ning lootust, et ühiskond suudab pakkuda turvalist kasvukeskkonda.

Rahvastikupoliitika ei saa enam eirata keskkonnakriiside, rahvusvaheliste pingete ja infoajastu ärevuse mõju. Kui alahinnata neid hirme, kaob usaldus ja sellega ka motivatsioon perekonda luua. Poliitiline stabiilsus, tõsiseltvõetav keskkonnapoliitika, inimõiguste ja -vabaduste eest seismine, sooline võrdõiguslikkus ja vaimse tervise toetamine pole suvalised "pehmed teemad", vaid olulise tähtsusega osa rahvastikupoliitikast.

Kui soovime, et Eestis sünniks lapsi, ei tohiks me kinni jääda arvudesse, vaid keskenduma sellele, kas ja kuidas saavad inimesed oma elu elada väärikalt, turvaliselt ja omaenda valikute järgi.