Urmas Viilma: usulise kirjaoskuse päevast
Kui 500 aasta eest, mil Eesti- ja Liivimaal levisid reformatsiooniideed ning siiagi jõudnud trükikunsti toel ilmusid esimesed usulised eestikeelsed tekstid, kaasnes usualase kirjaoskusega ka eestlaste üldine lugemis- ja kirjutamisoskus, kirjutab Urmas Viilma.
Oleme harjunud kirikukalendriga, mille tähtpäevade, mälestuspäevade ja pühade rütm on kristlaste igapäevase usuelu jaoks olulised. Mulle jäi mõni aeg tagasi silma hoopis ÜRO tähtpäevade kalendrist 8. septembri peale märgitud rahvusvaheline kirjaoskuse päev. Sel päeval tuletatakse maailma üldsusele meelde kirjaoskuse tähtsust igale inimesele, kogukonnale ja ühiskonnale.
Esimest korda tähistati seda päeva UNESCO eestvõttel juba 1965. aastal. ÜRO tähtpäevade kalendrisse kanti see 1966. aastal. Päeva tähistamise selgituses märgitakse muu hulgas: "Kirjaoskus on inimõigus, mis annab inimesele võimaluse arenemiseks, hariduse saamiseks ja oma võimete kasutamiseks. Kirjaoskus on parema tervise ja heaolu võti. See on tähtis ka naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse, rahu, ühiskonna arengu ja demokraatia seisukohalt."
ÜRO inimarengu aruande järgi on eestlaste kirjaoskuse tase 99,8 protsenti. 2016. aastal olid eestlased selle tasemega maailmas 14. kohal. Esikohal olid soomlased, järgnesid ülejäänud Põhjamaade rahvad. Meie naabritest olid lätlased üheksandal kohal, venelased 27. kohal ja leedulased 31. kohal. Ameeriklased olid 2016. aastal edetabelis seitsmendal kohal. Statistikaameti andmetel on Eestis umbes 2800 kirjaoskamatut inimest, kellest 2/3 on puudega ega käi koolis. See on ka põhjus, miks pole kirjaoskuse tase meil päris sada protsenti.
Mind ennast huvitaks, milline on eestlaste usualase kirjaoskuse tase, arvestades, et 1940. aastast ei ole Eesti aladel enam õpetatud kõikidele õpilastele ei usu- ega usundiõpetust. Kui üldine kirjaoskus on inimõigus, siis kas seda on ka usualane kirjaoskus?
Kuu aega tagasi algas Eestis taas uus õppeaasta ning umbes poole tuhandes Eesti koolis asusid õpilased tarkust taga nõudma ja teadmisi koguma. Paraku on nende seas vaid mõni protsent õpilasi, kes saavad omandada usualaseid teadmisi. Vaid mõnes protsendis koolidest püütakse süsteemselt vähendada meie iga järgmise põlvkonna religioonialast kirjaoskamatust.
Kui ÜRO või keegi teine seaks maailma riike religioonialase kirjaoskuse taseme järgi ritta, oleks Eesti selles tabelis Euroopa riikide seas kindlasti viimasel kohal ja maailma riikidegi hulgas ilmselt kusagil seal, kus asub Põhja-Korea.
Lootust asjade paranemise suunas siiski on ja pisut valgust poliitilisel rindel on viimasel ajal paistma hakanud. Jõulude eel EELK kirikuvalitsuse algatatud petitsiooni, milles väljendatakse soovi usundiõpetuse põhiainena riiklikku õppekavva lülitamist, arutas kevadel riigikogu kultuurikomisjon, kelle pädevusse kuuluvad ka haridusküsimused.
Arutelu tulemusena saatis kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof suve hakul meile ametliku kirja, milles annab teada:
"Komisjoni liikmete arvates vajab teema enam tähelepanu. Usundiõpetus on oluline, et mõista globaliseeruvas maailmas erinevaid religioone ning omada neist elementaarseid teadmisi. Istungil tõstatati ka küsimus, kas ei peaks liikuma hoopis rohkem maailmavaate õpetuse kursuse suunas, mis hõlmaks ka teaduslikku maailmavaadet ja filosoofiat ning mis aitaks noorte enese mõtestamisele kaasa. /-/ Tuginedes eeltoodule otsustas kultuurikomisjon oma 11. juuni istungil korraldada sügisistungjärgul avalik istung usundiõpetuse kõikide koolide õppekavva lülitamist taotleva petitsiooni arutamiseks."
Nüüdseks olemegi piiskop Marko Tiitusega, kes kirikus hariduse valdkonda kureerib, saanud kutse riigikogu kultuurikomisjoni usundiõpetuse teemalisele avalikule istungile sügisese koolivaheaja teisipäeva, 22. oktoobri pärastlõunaks.
Kui 500 aasta eest, mil Eesti- ja Liivimaal levisid reformatsiooniideed ning siiagi jõudnud trükikunsti toel ilmusid esimesed usulised eestikeelsed tekstid, kaasnes usualase kirjaoskusega ka eestlaste üldine lugemis- ja kirjutamisoskus. Ehk aitavad Eesti üldise kirja- ja lugemisoskuse kõrge tase ning teadmisjanu meil taastada ka usualase kirjaoskuse. Ise tahaksin edaspidi tähistada rahvusvahelise kirjaoskuse päeva ka usulise kirjaoskuse päevana.
Kommentaar ilmus algselt ajalehes Eesti Kirik.
Toimetaja: Kaupo Meiel