X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Marko Tiitus: usundiõpetuse küsimuses peaks oma arvamuse ütlema rahvas

Marko TIitus
Marko TIitus Autor/allikas: Erakogu

Kõik senised pingutused tagada usundeid käsitleva õppeaine lülitamist kohustuslike õppeainete hulka on liiva jooksnud. Selle tulemusena on Eestis üles kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kelle religioonialane haridus on puudulik või suisa olematu, kirjutab Marko Tiitus.

Teisel advendipühapäeval algatas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvaalgatus.ee platvormil allkirjade kogumise, et pöörduda riigikogu poole ettepanekuga korraldada rahvahääletus küsimusega: "Kas toetate mittekonfessionaalse usundiõpetuse lülitamist põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka?".

Detsembrikuu alguses jõudsid avalikkuse ette 2022. aastal läbi viidud PISA testi tulemused. Eestil on jätkuvalt põhjust rõõmustada: Euroopa riikide järjestuses jagame matemaatikas esimest-teist kohta Šveitsiga, lugemises jagame esimest-teist kohta Iirimaaga ja loodusteadustes on esimene koht Eesti õpilastel. "Me kõik võime olla uhked selle üle, milline on Eesti haridussüsteem ja selle tulemused," sõnas haridus- ja teadusminister Kristina Kallas PISA tulemusi tutvustaval pressikonverentsil.

Paraku ei saa uhkust tunda selle üle, milliseid võimalusi pakub Eesti haridussüsteem maailma usunditega tutvumiseks ja religiooni ning inimkultuuri vaheliste seoste mõistmiseks. Kuigi usuvabadus kuulub Eesti Vabariigis nagu teisteski demokraatlikes riikides kodanike põhiseaduslike õiguste hulka, ei ole Eesti üldhariduskoolides alates taasiseseisvumisest suudetud korraldada elementaarsete religioonialaste teadmiste omandamist.

Kõik senised pingutused tagada usundeid käsitleva õppeaine lülitamist kohustuslike õppeainete hulka on haridusbürokraatlikel ettekäänetel või poliitilise tahte puudumise tõttu liiva jooksnud. Selle tulemusena on Eestis üles kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kelle religioonialane haridus on puudulik või suisa olematu.

Põhikooli ja gümnaasiumi õppekava kohaselt on usundiõpetus valikaine staatuses, kusjuures õppekavas on kirjeldatud põhikooli iga astme kohta üks kursus ning gümnaasiumiastmes kaks kursust. Usundiõpetus on oma olemuselt mittekonfessionaalne, st lähtub õpilase usuvabadusest ega sea eesmärgiks õpilase mõjutamist ühe või teise usundi tõekspidamisi või rituaale omaks võtma.

Usundiõpetuse eesmärgid on:

  1. Õppida tundma religioonide väljendumist kultuuris ja ühiskonna ning üksikisiku elus, tutvudes erinevate religioonide ja usuliste liikumistega.
  2. Analüüsida religioonide mitmekihilist pärandit nii nende positiivsetes kui probleemsetes ilmingutes, arendades nõnda õpilastes kriitilist ja iseseisvat mõtlemist ning aidates neid teha maailmavaatelistes küsimustes mõtestatud valikuid.
  3. Arendada võimet ja oskusi arutleda eksistentsiaalsete, igavikuliste ja vaimsete probleemide ja küsimuste üle.

Praktikas on usundiõpetuse nagu teistegi valikainete õpetamine jäetud suuresti iga kooli enda korraldada. Seadusandlus ei näe ette minimaalset soovijate arvu, alates millest oleks koolil kohustus usundiõpetust õpetada. Kokku on Eestis umbes 70 üldhariduskooli (põhikooli ja gümnaasiumit), kus usundiõpetust järjepidevalt õpetatakse. Arvestades seda, et statistikaameti andmeil oli Eestis 2022. aastal 505 üldhariduskooli, on praegustest põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajatest usundiõpetust õppinud ligikaudu 14 protsenti.

Riigikogule suunatud pöördumise algatajad ei saa eelkirjeldatud olukorda pidada normaalseks, arvestades religioonide kasvavat osatähtsust mitte üksnes inimkultuuri ja vaimse pärandi mõistmisel, vaid ka üha enam globaliseeruvas maailmas, kus erinevate ühiskondade ja rahvusgruppide käitumise ning konfliktide juured peituvad sageli nende usulistes tõekspidamistes ning identiteedis.

Teadmispõhise ühiskonna poole pürgimisel on loomulik, et esmased religioonialased teadmised ja kogemused omandatakse mitte juhuslikult või religioosse turunduse tarbijatena, vaid koolis erialase ettevalmistuse saanud ning oma ainet tundvate ja oskuslikult edasi andvate pedagoogide juhendamisel. Selleks tuleks muuta riiklikke õppekavasid niimoodi, et igas kooliastmes õpiksid kõik õpilased ühe kursuse mahus usundiõpetust või sellega sisult samaväärset õppeainet.

Kohustusliku usundiõpetuse vastu on väidetud, et religiooniga seonduvaid teemasid käsitletakse niigi ajaloo- ja kirjandustundides ning et usuline enesemääratlus ja eneseväljendus on rangelt isikliku valiku küsimus ning liigitatav pigem hobide alla, mis on küll kasulikud, kuid erinevate hobitegevuste käsitlemine kohustuslike õppeainetena oleks liiast.

Paraku ongi probleem just selles, et usundite käsitlemine ajaloo ja kirjanduse tundides praeguses mahus ei ole piisav. Loomulikult on religioosne enesemääratlus sügavalt individuaalne ja isiklik. Kas seda aga hobina käsitleda, on vaatepunkti küsimus.

Ka muusika, kunst ja sport kuuluvad ühest küljest hobide hulka ja kedagi ei saa sundida kontserdil või jõusaalis käima. Ometi õpetatakse neid eraldi õppeainetena ja õigustatult, sest nii kunstiline ja esteetiline eneseväljendus kui ka liikumine ja kehaline eneseväljendus kuuluvad mitte ainult hobide hulka, vaid ka inimkultuuri ja inimeseks olemise juurde sügavamalt. Näiteks islamimaailmas oleks suhteliselt keeruline toime tulla, mõistmata selle usundi lahutamatut seost identiteedi ja igapäevaeluga ning pidades seda samasuguseks hobiks nagu saskumäng või kettagolf.

Tänavu möödus sada aastat esimesest usuõpetuse teemal korraldatud rahvahääletusest. 1923. aastal korraldatud referendumil hääletas 72 protsenti osalenutest algkoolis usuõpetuse õpetamise poolt. Selle tulemusena lisati usuõpetus algkoolide ja keskkoolide õppekavasse.

Vaatamata sellele, et saja aastaga on ühiskond muutunud pluralistlikumaks ja multikultuursemaks, ei ole vajadus usundeid käsitleva õppeaine õpetamiseks üldhariduskoolides vähenenud, vastupidi, see on isegi kasvanud, kuna pole enam võimalik eeldada usundeid hõlmava hariduse omandamist kodus või kirikus, sest koolis käivate laste vanemad pole enamjaolt ka ise seda ainet õppinud, kirikutesse või kogudustesse kuulub aga vaid väike osa peredest.

Et aeg religioonialase lünga likvideerimiseks Eesti haridussüsteemis ning tasakaalustatud maailmapildi ja väärtushinnangutega indiviidide eluks ettevalmistamiseks on küps, näitab ilmekalt ka Tartu Ülikooli ja Eesti Kirikute Nõukogu koostöös 2020. aastal tehtud uuring "Elust, usust ja usuelust 2020", kus küsimusele "Kuivõrd nõustute, et maailma usundeid tutvustav usundiõpetus võiks Eesti koolides olla kohustuslik aine?" vastates väljendas nõustumist või pigem nõustumist 58,4 protsenti vastanutest. Kohustusliku usundiõpetusega ei nõustunud või pigem ei nõustunud kõigest 31,2 protsenti vastanutest. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: