Andres Põder: usuvabadus on osa vabast Eestist

Muidugi oleks suurepärane, kui leitaks tee kahe Eestis tegutseva õigeusukiriku vennalikuks ühendamiseks või vähemalt koostööks, aga paljalt kanoonilise seose tõttu Moskva patriarhaadiga kiriku tegevust preventiivselt piirata või lõpetada ei ole vabale ühiskonnale kohane, kirjutab Andres Põder.
Jälgin kurvastusega süvenevat kriisi Kuremäe nunnakloostri ja laiemalt Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku (MPEÕK) ümber. Kuivõrd minust sai kristlane ja vaimulik okupatsiooniaastatel, mil kirik oli kuulutatud otseseks ideoloogiliseks vaenlaseks ning tegeldi usuühenduste tegevuse maksimaalse piiramisega ja vahel lausa sulgemisega, sünnitab praegune konflikt tahes-tahtmata assotsiatsioone toonase ajaga.
Ärevaks muudab asjaolu, et konfliktil ei näi olevat ühtki veenvat põhjust. Räägitakse küll riiklikust julgeolekust, mis on mõistagi tähtis valdkond, kuid selle konflikti kontekstis sisutühi.
MPEÕK on vabas Eestis tegutsenud senini ilma, et temaga seoses oleks tuvastatud julgeolekut ohustavaid õigusrikkumisi. Oletuslikud ohud tulevikus ei saa olla aluseks usuvabaduse piiramiseks. Nendega tegelemine on kaitsepolitsei ülesanne ja kindlasti tullakse sellega toime. Paljalt kanoonilise seose tõttu Moskva patriarhaadiga kiriku tegevust preventiivselt piirata või lõpetada ei ole vabale ühiskonnale kohane.
Tõsi, patriarh Kirilli ja vene õigeusu kirikut võib muidugi näha riigi käepikendusena, kuid sama määratlust võib kasutada enamiku kirikute suhtes Euroopas alates ajast, mil riigid on end kuulutanud suverääniks kõige suhtes, mis nende territooriumil toimub. Maksab vaid meenutada Põhjamaade riigikirikuid ja põhimõtet cuius regio, eius religio (ld.k kelle võim, selle usk). Mäletan, et ka Eesti luterlikus kirikus taipasid paljud, et kirikuvalitsus on sunnitud tegema koostööd okupatsioonivõimuga. See ei muutnud ega tühistanud kiriku olemust.
Nüüd, mil Venemaa peab verist agressioonisõda Ukrainas, tundub loomupärane süüdistada selle sõja toetamises ka vene õigeusu kirikut, isegi siinset kloostrit. Kas see annab aga alust Eesti ususeadluse muutmiseks ja MPEÕK kanooniliste sidemete sundlõpetamiseks?
Peaksime vaatama ringi ja küsima, kui paljud Euroopa demokraatlikud riigid sarnaseid samme on astunud. Isegi siis, kui Nõukogude Liit pidas agressioonisõda Afganistanis ja kirik tegi "rahutööd", et sundida läänt leppima agressori ambitsioonidega, ei lükatud siinseid kirikuid koostööpartnerina kõrvale.
Sarnaselt on talitanud ka vastaspool. Ajal, mil Nõukogude Liit nägi Vatikanis vaenlast ja Stalin küsis: "mitu diviisi on paavstil?", ei keelatud Nõukogude Liidus ometi katoliiklaste kanoonilist alluvust paavstile. Isegi Saksa okupandid andsid teise maailmasõja ajal suurele osale siinsetest vene kogudustest loa kuuluda Narva piiskop Paveli kaudu Moskva patriarhaadi koosseisu. Kas sellega, mida pidasid tollal võimalikuks sõdivad riigid, kartmata oma julgeoleku pärast, ei tule enam toime rahus elav demokraatlik Eesti?
Tuhandeid või vene õigeusu kiriku puhul lausa miljoneid liikmeid ühendav kirik on olemuslikult midagi palju enamat kui mõni tema ametikandja või isegi kirikujuht, ka siis, kui ta peaks olema hereetik või kurjategija. Niisugune asjaolu ei diskvalifitseeri veel kirikut. Kuigi kirikukauge ühiskond ei tarvitse seda mõista, nõuab vabaduse aade selliste aspektide arvestamist. Isegi protestantide poolelt on selline käsitlus leidnud kinnitust. Luterlik usutunnistuskiri "Augsburgi Usutunnistus" ütleb:
"Ehkki kristlik kirik ei kujuta endast tegelikult midagi muud kui kõigi usklike ja pühade kogu, on selles elus jumalakartlike hulgas palju valekristlasi ja silmakirjatsejaid, ka neid, kes avalikult pattu teevad. Sakramendid aga jäävad ka siis sama mõjusaks, kui preester, kes neid toimetab, ei ole vaga, nagu Kristus ise ütleb: "Moosese istmele on istunud kirjatundjad ja variserid" jne. [Mt 23:2]" (pt 8).
Seetõttu olen kutsunud üles palvetama nii patriarh Kirilli eest kui ka kõigi vaenlaste eest, nagu õpetab Kristus. Kristlase südametunnistus on seotud Kristusega, mistõttu ei saa teda ka kanooniliste sidemete kaudu sundida tegema midagi, mis pole õige. Riigi ees kannab igaüks aga vastutust juba individuaalselt.
Muidugi oleks suurepärane, kui leitaks tee kahe Eestis tegutseva õigeusukiriku vennalikuks ühendamiseks või vähemalt koostööks. Ühiskond ei vaja konflikti ega lõhestamist. Veel vähem peaks selleks põhjust andma riik. See oleks tõeline julgeolekuoht.
Kehtiv kirikute ja koguduste seadus on olnud põhiseaduse vaimu ja vaba Eesti aate heaks väljendajaks. Olen peapiiskopina ja Eesti Kirikute Nõukogu presidendina töötades kogenud, et sellel alusel tegutsedes on üksteisemõistmine võimalik, samuti pühendumine iseseisvusele ja Eesti Vabariigile, ka Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku poolt. Hoidkem usuvabadust ja seega vaba Eestit.
Toimetaja: Kaupo Meiel