Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma ja assessor Marko Tiitus andsid 4. märtsil riigikogu esimehele Lauri Hussarile üle petitsiooni, et korraldada rahvahääletus usundiõpetuse kohustuslikuna koolidesse toomise üle. Rahvaalgatus.ee vahendusel koguti petitsioonile üle tuhande toetusallkirja, mis oli eeldus, et riigikogu asuks seda menetlema. Kas see on hea või halb mõte?

Aga enne kui vastata sellele küsimusele, tuleb vastata ka muudele. Kas rahvahääletused on pigem head või halvad? Kas antud küsimust peaks arutama rahvas või pigem ainult riigikogu? Kas maailma usundeid peab koolis õpetama või saab ka selleta? Kas maailma usundeid tuleb õpetada teiste õppeainete sees või eraldi õppeainena? Kas maailma usundeid õpetava õppeaine puhul peaks kristlust seal olema pigem vähem või rohkem? Kas see õppeaine mahuks üldse tunniplaani? Kuidas tagada õpetajate neutraalsus? Kas usundiõpetus ja usuõpetus on üks ja seesama või siiski mitte? 

Eesti ajaloos ei ole olnud palju rahvahääletusi. Aga kui neid on olnud, siis tähtsates küsimustes. 1923. aastal hääletati usuõpetuse üle, 1932. ja 1933. aastal (kaks korda) põhiseaduse üle, 1937. aastal rahvuskogu kokkukutsumise üle, 1992. aastal põhiseaduse üle, 2003. aastal Euroopa Liiduga liitumise üle.

Rahvahääletuse ideele on Eestis kirglikke vastaseid ja pooldajaid. Kui usuõpetuse küsimus panna rahvahääletusele, siis saab igaüks otsustada, mitte ainult pealt vaadata. Ja minule tundub sümpaatne, et igaühe hääl loeb ning otsust ei tehta kitsas ringis ja vaikselt, et enne seda räägitakse kõik asjad põhjalikult läbi ning vajadusel tehakse kompromisse.

Antud küsimus võib mõnele tunduda tähtis ja mõnele mitte nii väga, aga ükskõikseks ei jäta see enamasti kedagi. Olulise otsuse tegemisel on tähtis, et kaasatus oleks võimalikult maksimaalne ning arutelu sõbralik ning et kõik poolt- ja vastuargumendid toodaks täpselt välja. Kui kõrgema võimu kandja ehk rahvas teeb otsuse, peab see olema läbimõeldud.

Kas maailma usundeid koolis tutvustada või mitte? Kas teha seda teiste õppeainete koosseisus või ühe õppeaine raames? Seegi on arutelu koht. Ja igal inimesel on siin õigus omale arvamusele.

Võime ju mõelda, kas on vaja teada, mis on judaismi, islami, kristluse, budismi, hinduismi, šintoismi, taoismi ja konfutsianismi eripära ning kas Kaaba tempel, Rooma Püha Peetruse basiilika ja Potala palee peaksid meile midagi ütlema või mitte. Või kui põhjalikult peaksime midagi teadma. See on tõesti arutelu koht. Või kas inimesed, kes Eesti sise- ja välispoliitikat tulevikus kujundavad, on saanud korralikud teadmised kõikides valdkondades (kas teadmised religioonidest on haritud inimesele vajalikud või mitte?), et teha läbimõeldud ja tarku otsuseid.

Neutraalsuse küsimust ei maksa samuti alahinnata. Samas on omad riskid ka siis, kui õpetaja räägib koolis poliitikast või majandusest. Siingi tasub mõelda, mis neid riske maandaks. Õpetajatelt nõutakse magistrikraadi ja õpetajakutset. Koolmeistrid, kes nendele kahele nõudele vastavad, ei saavuta seda lihtsalt niisama. Selleks peavad nad siiski teatavad kriteeriumid täitma. Siiski tasub mõelda, kuidas õpetajakoolituses selle probleemi lahendamist tulevastele õpetajatele õpetada.

Usuõpetus ja usundiõpetus ei ole üks ja seesama. Aga kindlasti on inimesi, kes eelistaksid ühe konfessiooni keskset usuõpetust, nagu ka neid, kes sooviksid võimalikult pluralistlikku lähenemist. Ja mõned ei soovi üldse, et maailma usundeid koolis tutvustataks.

Kristluse võimalik osakaal maailma usundeid õpetavas õppeaines võib samuti võimaliku rahvahääletuse tulemust mõjutada. Mõni soovib teised usundid peale kristluse praktiliselt välja jätta ning mõni oleks pika hambaga nõus, kui kristlus jääks (peaaegu) üldse välja maailma usundeid tutvustavast õppeainest. Seegi eeldab üksteise kuulamist ja kompromisside otsimist.

Kas rahvahääletus maailma usundeid õpetava õppeaine kohustuslikkuse üle on hea või halb mõte? Ja kui rahvahääletus tuleb, siis kuidas tuleks hääletada? Nende mõlema küsimuse üle tasub mõelda ja sõbralikult arutleda. Esimese küsimuse puhul meeldiks mulle, et kõrgema võimu kandja ehk rahvas saaks siin oma sõna öelda, sest siis oleks kaasatus suurem ning otsustajate ring laiem, otsus ei sünniks vaikselt väikses otsustajate ringis.

Kui see küsimus peaks jõudma referendumini, siis saabki iga inimene otsustada, kas ta vastab jah või ei. Ja siis nii ongi. Rahvas saab oma sõna öelda ning meil tuleb rõõmu või kurbusega kõrgeima võimu kandja otsust respekteerida. Ja ongi üks teema lahendatud.